Eesti torupill
Torupill on õhukotiga puhkpill.
Ajalugu
Millal torupill Eesti aladele jõudis, ei ole täpselt teada. Varaseimad teated torupillimängust Eestis ulatuvad 16. sajandisse, kuid tõenäoliselt kasutati juba varem. Kuni 18. sajandi lõpuni oli torupill eestlaste peamine tantsu- ja tavandimuusikapill. Torupillimuusika avaldas olulist mõju Eestis uuema rahvalaulu kujunemisele.[1]
Torupilli mängiti peamiselt tantsuks, aga ka mitmesuguste kommete juures saateks (näiteks pulmades). Harvem mängiti töötegemise ajal (näiteks viljalõikusel). Pill püsis kauem kasutuses saartel ja rannikualadel. 19. sajandil taandus torupill viiuli ja lõõtspilli ees, kuid tuli uuesti kasutusele 1970. aastatel rahvamuusikaansamblites.[2]
Ehitus
Torupill koosneb neljast põhiosast:
- nahast õhukott (tuulekott) oli tehtud hülge, härja või mõne muu suurema looma maost, aga ka koera- või kitsenahast, harva loomapõiest;
- koti ülaosas oli nahkklapiga õhupuhumistoru ehk napp (puhuti õhku tuulekotti);
- puust 5–6 sõrmeauguga sõrmiline (viisi mängimiseks), milles heli tekitas pilliroost või hanesulest piuk;[1]
- harva 1, enamasti 2, vahel ka 3 puust jämedamat bassitoru, millest üks undas kaasa toonikat, teine dominanti.[2]
Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Sõrmilisse ja bassitorudesse minevat õhuvoolu reguleeritakse käsivarre surve abil.[1]
Vaata ka
Viited
- 1 2 3 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 312
- 1 2 Arvi Ränk. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 218
Välislingid
- Torupill. Eesti Rahva Muuseum
- Juhan Maaker mängimas. Torupilli-Juss Helmes 1925. aastal. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
- Ansambel Torupill. Eesti Rahva Muuseum
- Pilliportaal