Edmund Samuel Eysler (ka Eisler) (12. märts 1874 Viin – 4. oktoober 1949 Viin) oli austria helilooja ja klaveriõpetaja. Tuntud eelkõige operetiheliloojana.

Edmund Eysler oli juudi kaupmehe poeg. Vanemad soovisid, et poeg õpiks inseneriks, kuid poisi lähedane tutvus tulevase kuulsa operetihelilooja Leo Falliga otsustas asja ning nad astusid Viini konservatooriumi. Edmund Eysler õppis kompositsiooni Robert Fuchsi juhendamisel ning omandas klaveriõpetaja ja kapellmeistri diplomi. Noor muusik teenis esmalt elatist klaveritundidega. 1901. aastal sai Eysler kapellmeistri koha ja loobus klaveriõpetaja ametist.

Edmund Eysleri heliloojakarjäär algas kammermuusika ja klaveripalade komponeerimisega. Tema esimeste lavateoste seas olid muusika balletile "Schlaraffenland" ("Küllusemaa") ja ooper "Das Fest auf Solhaug" ("Pidustused Solhaugis"), kuid need ei pälvinud laiemat tähelepanu. Heatahtlike sugulaste vahendusel viidi ta kokku maineka libretisti Ignatz Schnitzeriga, kes oli kirjutanud libreto operetile "Zigeunerbaron" ("Mustlasparun"). Schnitzeril oli pakkuda libreto "Der Hexenspiegel" ("Nõiapeegel"), mille järgi ta soovitas Eysleril komponeerida ooperi. Muusika sai aga ooperi jaoks liiga lihtne ja Viini Hofoperntheater (praegune Viini Riigiooper) ei võtnud seda lavastada. Autoril soovitati valminud teos vormida ümber operetiks ja 1903. aastal valmiski selle alusel operett "Bruder Straubinger" ("Vennad Straubingerid"), mis osutus ülimalt edukaks. Sellest pärit number "Küssen ist keine Sünd" ("Suudelda pole patt") muutus kiiresti rahvusvaheliseks lööklauluks. Kui autori esimene operett, enne seda valminud "Das Gastmahl des Lucullus" ("Luculluse pidusöök"), oli äratanud vaid hetkelist tähelepanu, siis pärast "Straubingereid" olid tema operetid üle 30 aasta pidevalt Austria ja Saksamaa teatrite mängukavas. Publikule sobis nende lihtne harmoonia ja haarav arranžeering. Neid oopusi kanti tavaliselt ette Viini Bürgertheateris, mille pea- või nn majaheliloojaks (Hauskomponist) ta 1910. aastal valiti.

Pärast saksa natsionaalsotsialistide 1938. aasta Austria anšlussi ja natside võimu kehtestamist sattus Edmund Eysler oma juudi päritolu tõttu põlu alla. Vaatamata sellele, et tema operett "Die gold'ne Meisterin" ("Kuldne meister") oli olnud üks Hitleri lemmikuid (füürer ei teadnud siis, et autor on juut). Sellele vaatamata keelati nii tema kui ka teiste juudi soost heliloojate teoste esitamine ning seega kaotas operettide komponeerimine mõtte. Vaatamata represseerimisohule loobus Eysler erinevalt paljudest teistest juudi soost muusikutest ja vaimuinimestest emigreerumisest. Tal õnnestus sõprade ja perekonna abiga peidetuna natsirežiim ja sõda üle elada. Pärast sõda taastas ta Viinis otsekohe oma operetihelilooja positsiooni ning oli kuni surmani armastatud ja lugupeetud komponist.

1897. aastal tutvus Edmund Eysler Leopoldine (Poldi) Allnochiga, kes aga ei soovinud juudi kommetele vastavat abielu. Seetõttu astus Eysler 3. aprillil 1898 katoliku usku ja samal päeval peeti nende kiriklik laulatus. Neil oli kaks tütart Gretl ja Maria (Mizzi).

Eysleri hauale Viini keskkalmistul on paigaldatud mälestussammas ja tema sünnikodule Viini Hernalsi linnaosas mälestustahvel.

Edmund Eysler komponeeris 60 operetti ja muid kergemas žanris lavateoseid (burleskid, Posse'd, Singspiel'id, muusikalised komöödiad). Tal on ka kaks ooperit, ballette, olustikupilte ja üks pantomiim. Tema operetid on valdavalt lihtsakoelised, olustikulised ja rahvaliku süžeega. Eriti populaarsed olid "Bruder Straubinger" ("Vennad Straubingerid"), "Der lachende Ehemann" ("Naerev abikaasa") ja "Die gold'en Meisterin" ("Kuldne meister"). Need on ka ainsad, mida saksa keelt kõnelevates maades tänapäevalgi aeg-ajalt ette kantakse.

• "Der fidele Geiger" ("Viiuldaja", lavastati pealkirjaga "Ah see Paul", Vanemuine 1927).
• "Der lachende Ehemann" (lavastati pealkirjaga "Lõbus abielumees", Estonia 1913).
• "Donauliebchen" ("Doonau kallike", lavastati pealkirjaga "Doonau neiu", Estonia 1934).
• "Jouppla jouppla" (Endla 1927).

• "Schlaraffenland" (ballett, 1899, esitamata)
• "Der Hexenspiele" (ooper, 1900, esitamata)
• "Das Fest auf Solhaug" (ooper, esitamata)
• "Das Gastmahl des Lucullus" (1901)
• "Das Frauenduell" (pantomiim, 1901)
• "Im Reich der Harmonie" (1902)
• "Bruder Straubinger" (1903)
• "Küssen ist keine Sünd" (1903)
• "Pufferl" (1905)
• "Die Schützenliesl" (1905)
• "Mutterl-Lied" (1905)
• "Künstlerblut" (1906)
• "Vera Violetta" (1907)
• "Ein Tag auf dem Mars" (1908)
• "Der unsterbliche Lump" (1910)
• "Das Zirkuskind" (1911)
• "Der Franenfresser" (1911)
• "Der lachende Ehemann" (1913)
• "Frühling am Rhein" (1914)
• "Die oder keine" (1915)
• "Wenn zwei sich lieben" (1915, 1922 Roomas pealkirjaga "Julicka")
• "Der berühmte Gabriel" (1916)
• "Der Aushilfsgatte" (1917)
• "Der fidele Geiger" (1919)
• "La bella Mammina" (1921)
• "Fräul'n Sopherl" (1922)
• "Drei auf einmal" (1923)
• "Das Land der Liebe" (1926)
• "Die gold'ne Meisterin" (1927)
• "Ihr erster Ball" (1930)
• "Zwei alte Wiener" (1932)
• "Donauliebchen" (1932)
• "Das ist die erste Liebelei" (1934)
• "Wiener Musik" (1947)
• "Immer wieder Liebe" (muusikaline komöödia, 1948, esitamata)