Me seisame ajaloolisel ristteel. Meie rahvas on sajandeid võidelnud selle nimel, et otsustada ise oma saatuse üle. Me teame oma ajaloost väga hästi, mida tähendab, kui otsused tehakse kuskil kaugel ilm, et need arvestaksid eesti rahva eripära, meie julgeolekut või meie tulevikku. Me oleme siiani olnud päri, et oleme osa Euroopast ja teeme koostööd oma liitlastega.
Kuid koostöö ei tohi kunagi tähendada seda, et väike rahvas kaotab õiguse ise otsustada oma kõige olulisemate küsimuste üle. Ja see Euroopa, kuhu kuulumise üle võisime kunagi olla uhked, seda ei ole sellisena enam olemas.
Ja need, keda oleme pidanud liitlasteks, mõtlevad kriisides ennekõike enda peale. Kas saab seda neile pahaks panna? Ei, ma arvan, et ei saa ega tohigi. Sest nemad juba teevad seda, mida meiegi peaksime tegema – seadma igas asjas esikohale oma rahva toimetuleku ja oma riigi eest seismise.
Täna tehakse paljusid otsuseid, mis mõjutavad Eesti elu otseselt, institutsioonides nagu Euroopa Liit ja Euroopa Komisjon. Need otsused puudutavad meie energiapoliitikat, majandust, piirikontrolli ja immigratsioonipoliitikat. Tasapisi tahetakse üle võtta meie tervishoiupoliitikat, meie otsustusõigust rahandusküsimustes, maksunduses ja isegi nii detailsetes eluolu puudutavates asjades nagu kas me tohiksime üldse oma kodusid kütta ahjude ja puupliitidega!
Kõigest sellest rääkides ma tahaks küsida – kas me pole mitte juba liialt kaugenenud nii olulisest asjast, mis on olnud meile iseenesestmõistetav, mis on kirjas meie põhiseaduses ja mille nimi on Eesti riiklik iseseisvus? Küsimus, mida peame nüüdsest endilt hakkama küsima seisnebki selles: kui palju peab Eesti ise otsustama oma tuleviku üle? Kui palju me üldse saame ise otsustada?
Iseolemisest rääkides ei saa me kuidagi üle ega ümber energeetikast. Energia on iga riigi julgeoleku alus. Riik, kes ei kontrolli oma energiat, ei kontrolli ka oma majandust ega oma tulevikku. Täna surutakse Eestile peale rohehullu energiapoliitikat, mis teeb meie elektri kalliks ja meie ettevõtted seeläbi vähem konkurentsivõimeliseks. Ja meie riigi esindajad ei ole seisnud millimeetritki Eesti inimeste ja ettevõtjate huvide eest Euroopa Liidus ega Euroopa Komisjonis. Kui energiapoliitika kujundatakse kaugel bürokraatlikes keskustes, hinnad keerutatakse kõrgeks börsialgoritmides, siis kannatavadki meie inimesed, meie ettevõtted ja meie konkurentsivõime. See tuleb ümber pöörata, see peab muutuma!
Meil on oma rahvuslik rikkus, unikaalne võimalus toota odavat elektrit, millest jätkuks endale kasutuseks ja teistele müümiseks enam kui sajaks aastaks. See on meie põlevkivi. See, et keegi kusagil on otsustanud selle kasutamise keelata ja kõrgelt maksustada ning tuleb meile nüüd seletama, kuidas põlevkivielekter on kallis, siis siin ongi meie otsustamise koht. Kas me ajame selja sirgu ja ütleme, et meid ei huvita teie ideoloogilised ja lapsikud, maailmapäästmise projektid, meil on vaja päästa oma riik, oma rahvas, oma majandus, oma ettevõtlus, me paneme oma põlevkivienergeetika uuesti käima, kupatame riigist välja kõik need rahva taskust miljardeid noolivad tuuliku ja muud roheärimehed, lõpetame nende maksurahast toetamise ja saame energeetiliselt iseseisvaks ning hakkame taas kontrollima oma majandust ja tulevikku. Kas olete nõus? Me ei tohi olla selline riik, kes lihtsalt noogutab kaasa, kui otsused tehakse.
Samamoodi me peame otsustuse tagasi võtma kõiges, mis puudutab immigratsioonipoliitikat. Väikese rahvana teame me, kui habras võib olla meie keel ja kultuur. Eesti keel on üks maailma väiksemaid riigikeeli. Meie kultuur on säilinud läbi sõdade, okupatsioonide ja raskete aegade. See ei ole iseenesestmõistetav – see on ime. Rahvusriik ei ole mineviku jäänuk. Rahvusriik on demokraatia alus. Demokraatia toimib kõige paremini seal, kus inimesed jagavad keelt, vastutust ja ühist arusaama oma riigi tulevikust. Seepärast peame julgelt küsima: kas Eesti rahval peab olema õigus teha ise oma põhilised otsused? Kui vastus on jah, siis tuleb hakata selle nimel tegutsema. Ja kui keegi tuleb rääkima, et me ei saa teha seda ja seda, sest me oleme Euroopa Liidus ja Euroopa Liit ei luba meil teha nii ja otsustada nagu meile on oluline, siis peame endalt ka küsima, miks me sellises liidus üldse oleme, mis meid riigi ja rahvana välja suretab?
Ma ei räägi isolatsioonist. Ma räägin suveräänsusest – õigusest otsustada ise. Eesti peab olema riik, kes seisab kindlalt oma huvide eest. Riik, kes ei unusta kunagi oma rahvast. Meie esivanemad ei võidelnud vabaduse eest selleks, et otsused meie tuleviku üle tehtaks jälle kuskil mujal. Nad võitlesid selle nimel, et eesti rahvas oleks oma maa peremees. Ja see vastutus on nüüd meie kätes.
Kui me vaatame ausalt ringi, siis näeme ühte väga selget pilti: Eesti riiki juhitakse täna nii, et ääremaad jäävad järjest rohkem tahaplaanile. Tallinnas räägitakse suurtest visioonidest ja miljardiprojektidest. Seal arutatakse strateegiaid ja tulevikku. Aga siin mujal küsivad inimesed palju lihtsamaid ja ausamaid küsimusi. Kus on meie töökohad? Miks kaob meie ettevõtlus? Miks peavad meie noored minema Tallinna või välismaale, et leida normaalne töö? Need ei ole ideoloogilised küsimused. Need on igapäevaelu küsimused. Aastate jooksul on maalt kadunud tööstust, kadunud ettevõtteid ja kadunud võimalusi. Kui ettevõtlus kaob, siis kaovad ka töökohad. Ja kui töökohad kaovad, siis kaovad inimesed. Iga kord, kui jutt jõuab tegudeni, kuuleme me sama vastust: “Raha ei ole.” Samas maetakse miljoneid eurosid Rail Balticule.
Meile räägitakse, et Eesti vajab ühendusi Euroopaga. Loomulikult vajab. Ja meil on need olemas. Lennukid lendavad, bussid sõidavad. Me ei vaja ülikallist ja dubleerivat ning maksumaksja poolt doteeritavat sõiduvõimalust Berliini. Ei, eesti inimene vajab pigem maksustamata autosõitu kodust külapoodi, lastega huviringi ja kooli, tõmbekeskusesse tööle, maale vanaema juurde.
Aga just see on meilt ära võetud, meie igapäevaelu on jõhkralt maksustatud, sest raha on vaja valitsuse utoopilisteks suurprojektideks ja valitsuseliikmete upitavaks enesemüümiseks rahvusvahelisele globalistide kogukonnale.
Kordame üle prioriteedid. Meile öeldakse, et väikekoole tuleb sulgeda, sest lapsi on vähe ja raha ei jätku. Iga kord, kui mõni maakool pannakse kinni, öeldakse meile jälle: „Paratamatus.” Aga iga suletud kool tähendab ühte asja – kusagil sureb küla. Noored pered ei tule sinna, kus pole kooli. Kogukond laguneb. Elu kaob. Ja samal ajal needsamad poliitikud, kes ütlevad sulle, et ressursse ei jätku, ei loe kunagi raha, kui tegemist on rahvusvaheliste projektide või välisabiga.
Eesti ei pea olukorras, kus tema oma rahval on raske, ilmtingimata olema suurelt solidaarne ja aitama teisi. Riigi ja tema valitsejate esimene kohustus on alati oma rahva ees.
Ja lõpuks on veel üks küsimus, mida paljud inimesed mõtlevad, kuid millest poliitkorrektsuse tõttu sageli ei räägita. Eesti on väike rahvas. Meie keel ja kultuur on habras. Kui riik ei kontrolli oma immigratsioonipoliitikat ega kaitse oma rahvuslikku identiteeti, võib juhtuda, et ühel päeval avastame – meie oma riik ei ole enam päriselt meie oma. See ei ole viha kellegi vastu. See on vastutus oma rahva ja tuleviku ees.
Inimesed ei taha erikohtlemist. Nad tahavad lihtsalt õiglast kohtlemist. Me tahame, et meie külad ei sureks välja. Me tahame, et Eesti riik seisaks kõigepealt oma rahva eest. Kui me tahame, et Eesti jääks Eestiks, siis tuleb mõnikord öelda ka ebamugavaid tõdesid. Ja tuleb teha poliitikat, mis teenib eesti rahvast – mitte bürokraatiat, mitte ideoloogiat, vaid oma inimesi.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)