Saar loodab, et jutud, mida ta kirjutab, panevad lugejat kaasa elama ja tundma. “Miks mitte ka mõndade kohtade peal kaasa mõtlema. Usun, et “Kajakad” on äkki selleks ka piisavalt pikk raamat, et selliseid võimalusi tekiks. Katsusin seda kirjutades tekitada ka piisavalt erinevaid tegelaskujusid, et see samastumisvõimalus oleks võimalikult mitmekesine. Erinevatele lugejatele ligipääsetav,” rääkis Saar.

Eraldi pingutusi tänasel päeval laste tähelepanu hoidmiseks Saar ei tee. “Ma ei ütleks, et selle nimel pingutama peaksin. Kui lugu haarab mind ennast piisavalt, et ma viitsin seda kirjutada, siis ma usaldan seda. See on piisavalt hea signaal sellest, et ta võiks hoida ka lugejat enda küljes kinni. Intuitsioon ei ole mind enamasti alt vedanud. Muidugi on võimalik erinevates žanrites tekste kirjutades seda erinevat moodi teha,” tõdes kirjanik.

“Näiteks riimvärsilist luulet kirjutades, siis lugeja kinnihoidmiseks võiks piisata juba sellest, et talle on antud ootus, et missugune riim tuleb sellele reale. Seal ei ole lugu niivõrd tähtis. On ka teisi raamatuid, kus on lühemad tekstid, aga on vaimukusi natuke rohkem. “Kajakates” nalja saab küll, aga vaimutsemist ei ole.”

“Ma üritan hoolitseda ainult selle eest, et lugejal oleks ligipääs sellele tekstile. Et ka tema saaks sellesse sisse elada,” lisas ta.

Kuigi on selge et kajakate maine ülearu hea ei ole, siis ei ole Saare sõnul tema asi seda kuidagi päästa. “Minul on kajakatega endal hästi isiklik suhe, kuna meie naabermaja katusel juba aastaid üks kajakapaar pesitseb. Tõenäoliselt üks ja sama paar. Nad on juba aastaid meie katusele pojukesi patserdama tekitanud. Neid on meil oma elutoa aknast harukordselt põnev toimetamas, kasvamas ja arenemas jälgida,” rääkis Saar.

“Loomulikult nad on tüütud ja loomulikult nad äratavad mind ja mu pere vahel puhkepäevadel liiga vara, aga selline on elu.”

Kirjutamise juures jällegi Saar midagi tüütut ei näe. “Tüütu oleks tõenäoliselt see, kui ma peaksin kirjutama iga päev. Kui kogu minu sissetulek või eneseteostus sõltuks ainult ilukirjanduse produtseerimisest. Nii see õnneks ei ole. Ma kindlasti ei suudaks iga hommik arvuti taha istuda, kuigi ma otse arvutisse otse ei kirjuta, ma kirjutan vihikusse, aga ei suudaks istuda maha mõttega, et nüüd tuleb hakata mõnda huvitavat lugu jälle kirjutama hakata.”

“Ma ikkagi kirjutan alles siis ja ainult siis, kui lugu ise tahab kirjutatud saada ja pressib pea seest tugevasti välja,” märkis Saar.

Käsitsi kirjutamise komme on Saarel aja pikku välja kujunenud. “Mul on olnud kogu aeg selline tunne, et mingi füüsiline vahetus, spontaansus on minu jaoks oluline. Ma kannan neid vihikuid alati kaasas ja sellistes stuudio- või kontoritingimustes väga hästi kirjutada ei oska. “Kajakate” raamat on valminud näiteks poolenisti Tartus rannas, pargis ja kohvikus ja poolenisti Pariisis lihtsalt ringi kolades,” selgitas Saar.