Walter Hans Schottky (23. juuli 1886 Zürich – 4. märts 1976 Saksa FV Pretzfeld) oli Saksa füüsik.

Tema isa oli matemaatik Friedrich Hermann Schottky (1851–1935), kes oli 1882. aastast Zürichi ülikooli matemaatikaprofessor. Walter sündis Šveitsis ning tal oli vend ja õde. Pere kolis tagasi Saksamaale 1892. aastal, kui isa sai tööd Marburgi ülikoolis.

Schottky lõpetas 1904. aastal Berliinis Stieglitzi gümnaasiumi. Berliini ülikoolis sai ta 1908. aastal bakalaureusekraadi ja 1912. aastal doktorikraadi füüsika alal. Tema juhendaja oli Max Planck. Schottky doktoriväitekiri kandis pealkirja "Energiast ja jõust relatiivsusteoorias".

Aastatel 1912–1914 töötas ta Jena ülikoolis. 1919–1923 oli ta Würzburgi ülikooli õppejõud ja 1923–1927 Rostocki ülikooli teoreetilise füüsika professor. 1914–1919 ja 1927–1958 töötas ta Siemensi laboratooriumides.

Tagantjärele peetakse Schottky saavutustest kõige olulisemaks 1914. aastal leiutatud valemit, millega saab arvutada sileda metallist tasandi ja sellest teatud kaugusel asuva punktlaengu vahel mõjuvat jõudu. Aastail 1938‒1939 esitas ta metalli ja pooljuhi kontaktil ilmneva alaldusnähtuse teooria. ^[1]

Schottky pälvis 1936. aastal Londoni Kuningliku Seltsi väljaantava Hughesi medali haavliefekti avastamise eest termoemissioonis, samuti varivõrega elektronlambi (tetroodi) leiutamise eest ja osavõtu eest superheterodüüni meetodi edasiarendamisel. Haavliefekt tuleneb elektrivoolu olemuslikust mittepidevusest ja avaldub elektronseadistes voolutugevuse juhusliku muutumisena; sellest tingitud mürapinget nimetatakse ka Schottky müraks. ^[2]

1964. aastal pälvis ta Werner von Siemensi sõrmuse oma teedrajava töö eest füüsikaliste nähtuste kirjeldamisel, mis on viinud mitmete tehniliste rakenduste, näiteks elektronlampvõimendite ja pooljuhtseadiste väljatöötamiseni.

Tema järgi on nimetatud 1986. aastal Saksamaal asutatud Walter Schottky instituut ning 1973. aastal asutatud Walter Schottky auhind.

• Shottky foto
• Elulugu inglise keeles