Karaoke (jaapani keeles tuletis sõnadest kara "tühi" ja ōkesutora "orkester") on meelelahutusvorm, milles inimesed laulavad seltskonna ees mikrofoni tuntud laule. Taustaks on tavaliselt ilma vokaalita salvestatud fonogramm ning laulusõnad kuvatakse ekraanile.

Levinud arvamuse järgi leiutas esimese karaokemasina jaapanlane Daisuke Inoue.^[1]

1940. aastal Ōsakas (Jaapan) sündinud Inoue õppis keskkooli ajal trumme mängima ning teenis õpilasena raha sellega, et esines Kōbe baarides.^[1] Pärast üheksat aastat kestnud katseid saada professionaalseks muusikuks õppis ta süntesaatoril selgeks umbes 300 laulu ning hakkas mängima tausta ärimeestele, kes soovisid rahva ees laulda.^[2]

Väidetavalt ei tunnetanud Inoue rütmi, kuid ta oli sellest hoolimata ärimeeste seas hinnatud muusik. Kord, kui ta ei saanud ühe ärimehega nädalavahetuse tööreisile kaasa minna, andis ta mehele kaasa hoopis taustamuusikaga kasseti. Seda juhtumit peetakse karaoke alguseks.^[1]

1971. aastal lasi Inoue käepärastest vahenditest valmistada 11 karaokemasinat nimega 8-Juke.^[1] Seade koosnes võimendist, mikrofonist, mündikarbist ja autoraadiost, mille abil sai mängida kaheksa laulu taustamuusikat.^[1][2] Ühe masina maksumus oli 425 dollarit.^[2] Laulu sai käivitada saja jeeni eest, mis oli tol ajal veidi kallim kui tavalise plaadiautomaadi laul. Inoue rentis karaokemasinaid Kõbe baaridele,^[1] kuid esialgu ei leidnud need suurt kasutust. Siis palus Inoue ühel kenal baaridaamil käia seksikas rõivastuses igas karaokemasinaga baaris ning laulda näiteks paar laulu. See strateegia osutus edukaks ning masinad hakkasid tulu tooma.^[2]

Inoue ei patenteerinud oma masinat, sest ta ei pidanud seda tõeliseks leiutiseks. Tema sõnul kombineeris ta juba olemasolevaid seadmeid. Kui ta oleks siiski patenteerinud, oleks ta 2011. aasta arvestuste järgi võinud järgneva 40 aasta jooksul patendi pealt teenida umbes 8,439,200,000 jeeni. Karaokemasinaid hakkasid tööstuslikult tootma hoopis ettevõtted Shidax ja Dai-Ichi ning Inoue nimi vajus unustusse. Siiski jätkas ta tööd samas valdkonnas ning teenis tulu patenteteeritud segult, mis peletas karaokemasinatest eemale prussakaid ja rotte. Lühikest aega kuulus Inouele ka plastikkaantega lauluraamatute patent.^[1]

1996. aastal tõi Inoue nime unustuse hõlmast välja Singapuris tegutsenud karaokele spetsialiseerunud telekanal. 1999. aastal nimetas ajakiri Time Inoue 20. sajandi üheks mõjukaimaks aasialaseks. 2004. aastal anti Inouele kui karaoke leiutajale Nobeli auhinna naljavariant, mida antakse leiutistele, mis panevad kõigepealt naerma ja seejärel mõtlema. Inoue sõnul sai ta selle preemia,^[1] sest karaoke õpetab kaaskodanike kohutavat laulmist mitte ainult taluma, vaid isegi nautima.^[2] Inoue on oma leiutise üle uhke. Ta on öelnud, et karaoke aitab ravida depressiooni ja üksindust ning karaokelauljate õnnelikud näod pakuvad talle rahulolu. 2005. aastal tehti Inoue elu põhjal film “Karaoke”.^[1]