Viimasel ajal on mul eesti kultuurimaastikku ning Värsket Rõhku jälgides tekkinud tunne, et frankofoonseid autoreid loetakse Eestis märkimisväärsel määral ning nende looming, olgu see kaasaegne või vanem, on endiselt asjakohane ja huvitav. Lisaks paljudele teistele prantsuse kirjanikele käsitletakse Värske Rõhu numbrites 87 ja 90 näiteks Roland Barthes’i ja Virginie Despentes’i teoseid, tihti ilmuvad ka frankofoonsete autorite tõlked (viimase aja üks huvitavamaid näiteid on Ulla Kihva tõlge Guadeloupe’i kirjaniku Maryse Condé romaanist “Mangroovi ületamine”) ja alates 2021. aastast osaleb Eesti Goncourt’i raamatuauhinna valimisel.
Seetõttu on paslik tutvustada siinsele lugejale veel üht prantsuse kirjanduse tippteost, millele on eestlastel küll piiratud ligipääs (selle tõlkimiseks peaks olema omajagu geenius), aga mida oleks just praegu õige hetk lugeda, kuigi isegi prantslased seda sageli väldivad – Jean-Paul Sartre’i romaani “Le sursis” (“Hingetõmbeaeg”). Ka Sartre’i kõige klassikalisemate teoste lugemine ei kuulu lihtsamate tegevuste hulka, sest ta ei alaväärista lugejat, vaid pakub intellektuaalset ja loomingulist väljakutset, samuti on tema teosed tänapäeva lugejale mõneti keerulisemad kui toonasele publikule, kuna paljud viited ja kontekst on muutunud. Sellest hoolimata on “Le sursis” oma žanris omaette klass – see eristub Sartre’i varasemast loomingust ja võrdväärselt keerulist teost on temaaegsest või vanemast kirjandusest raske leida.
Teise maailmasõtta mobiliseeritud noor Sartre kirjutas pärast sõda neljaosalise1 romaanisarja “Les Chemins de la Liberté” (“Vabaduse teed”, 1945–1949). “Le sursis” on sarja teine raamat, mis ilmus küll esimese teosegasamal aastal, aga mille ülesehitus on sellest märksa vähem traditsiooniline. Tõepoolest, kui autori vormi- ja mõttemänguga kaasa ei jaksa minna, siis pole isegi mõtet lugemist alustada. Raamatus tegutseb ligikaudu 40 ajaloolist ja mõjuvõimsat tegelast (nende hulgas Sir Neville Chamberlain, Joseph Goebbels ja Adolf Hitler), kelle poliitilised otsused ja strateegilised valikud mõjutavad umbes 40 fiktiivset tegelast. Kõik tegelased, nii ajaloolised kui väljamõeldud, leiavad end samast ohtlikust olukorrast – kõigest paari poliitilise otsuse kaugusel on uue võimaliku sõja algus –, aga ei suuda kontrollida “ajaloo liumäelt”2 sisse saadud hoogu. Sartre kõrvutab tegelaste saatuseid, täpsustamata, kellest ta parasjagu kirjutab, ning üleminekud ühelt tegelaselt teisele toimuvad vahel samas lauses ja ilma hoiatuseta. Tegevus ei leia aset ainult Prantsusmaal, vaid ka Tšehhoslovakkias, Hitleri Saksamaal, Mussolini Itaalias ja Chamberlaini Inglismaal. Romaanil pole peatükke, lugu on jagatud nädalapäevadele, ja see kirjeldab erinevate ühiskonnaklasside esindajate elu, kus kõik üritavad hakkama saada võimaliku sõjaolukorraga nende kodumaal.
Romaanis on olulisel kohal pinge ja ootamine. Mitte midagi ei ole veel tegelikult toimunud, aga inimesed on juba ahastuses, et neilt on röövitud tulevik. Sõda pole veel alanudki, aga juba kujutatakse ette, milline võiks välja näha rusudeks pommitatud Pariis. Ehkki esimese maailmasõja õudused on tegelastel veel värskelt meeles, eelistavad nad ikkagi juba tuttavat sõjaolukorda ebakindlale rahuajale. Peategelane Mathieu Delarue näeb oma tulevikku surnuna, ükski varasem projekt ei näi enam väärt pühendumist ja sõjaväkke mobiliseerituna otsib ta vaimset vabanemist filosoofia kaudu. Mõni teine tegelane avastab aga, et sõjas suremine on üks võimalik tee vabaduseni ja väljapääs argimuredest. Nii mõtleb näiteks usklik homoseksuaalne Daniel, kes pärast raseda naisega abiellumist ei suuda meeleheitega toime tulla ja peab enda lootusetut olukorda Jumala tahteks. Ateistlikule Sartre’ile on aga Jumala pidamine ainuvastutajaks naeruväärne. Pinge tumeda tuleviku kartuses on kõikehõlmav ja mõjub ka lugejale ärevalt, kuigi erinevalt tegelastest teab ta, et sõda 1938. aasta septembris veel ei tule. Romaani üks tegelastest, patsifistist luuletaja Philippe jõuab aga järeldusele, et sõda pole haigus, mis tekib iseenesest, vaid inimesed on ise selle oma ellu toonud. Seda mõtet saab iseloomustada ühe kuulsa Sartre’i tsitaadiga: “Põrgu, see on teised inimesed.”3
Ei saa öelda, et “Le sursis” oleks puhtakujuline ajalooline romaan, kuigi ajalool ja poliitikal on selles keskne roll. Kirjutamise ajal oli raamatus toimuv lihtsalt niivõrd aktuaalne, et see võiks olla pigem kroonika kui romaan. Samas ei tohiks tembeldada Sartre’it ajaloolaseks, sest ta kujutab ajaloost inspireeritud sündmusi poeetiliselt ja tema faktikasutus ei vasta ajaloolaste töömeetoditele ega kirjutamisstiilile. Kindlasti on tegu poliitikakeskse teosega – poliitmaastikku kirjeldatakse rikkalikult ja tegelaste hulgas leidub nii parem- kui vasakpoolseid ning ka patsifiste –, aga samas ei torka otsejoones silma autori enda poliitiline orientatsioon, vaid pigem tegelased, kes annavad edasi Sartre’i filosoofilist mõttemaailma. Sartre ei usu saatusesse ega ettemääratusse, vaid pakub inimestele vabadust koos sellega kaasneva vastutusega. Talle on inimesed justkui väikesed iseseisvad aatomid, kes üritavad hakkama saada peatselt saabuva sõjaga, mis on inimesest ja talle antud vabast tahtest lihtsalt nii palju suurem, et sellele pole võimalik vastu hakata. Ja see sõda oli juba ette kaotatud, sest ainus, kellel oleks võinud olukorra üle kontroll olla, on Jumal, aga teda ju ei eksisteeri: “Terviku loomiseks pole ühtegi inimest. See on jäetud vaid Jumalale. Aga Jumalat pole olemas. Ja ometigi sõda eksisteerib.”4 Selles lauses teeb Sartre ümber tuntud süllogismi, pannes kolmanda eelduse vastuollu kahe eelneva väitega ning jättes seekaudu tegelased Jumala ja riigijuhtide hüljatud maailma omaette.
Kuna Jumal ei aita, on tegelased sunnitud ise oma saatuse üle otsustama. Nad kannatavad olukorra raskuse all kas iseseisvalt või koos rahvuskaaslastega, aga emotsionaalselt on nad üksteisest distantseerunud ning ainus tõeliselt kokkuhoidev ja ideoloogiliselt meelestatud kollektiiv hõiskab kaasa kõnet pidavale Hitlerile. Nemad on ainsad, kes tegutsevad kindlameelselt ühise eesmärgi nimel, samas kui ülejäänud Euroopa kalkuleerib ebakindla tuleviku suunas järgmisi samme. Niisama üksinda kui on Hitleri-hirmus tegelased, leiab end Sartre’i mõtterägastikust ka lugeja, sest abivalmit jutustajat raamatus pole.
Kuigi “Le sursis” paistab väga pessimistlik ja sünge, mahub sellesse ikkagi omajagu huumorit. Raamatu ülepakutud, lausa karnevalilikule lõbususele juhib tähelepanu Geneviève Idt: tegelased muudavad pidevalt meelt, avastavad uusi n-ö elutähtsaid väärtusi, lähevad iseendaga vastuollu ning tegutsevad polüfoonilises, kaootilisse kakofooniasse kalduvas ühiskonnas.5 Lisaks on oma roll iroonial, sealhulgas traagilisel iroonial: lugeja teab, et tegelase ootused ja lootused on hukule määratud, aga tegelane ise veel mitte. Ja kuigi Sartre väidab teoses “Mis on kirjandus?”6, et proosa ja luule kokku ei käi, on tekst kaunilt ladus, läbimõeldud ja luuleline.
Eia Uus on öelnud, et raske on leida perfektset viimast sõna või mõtet või olukorda õigel hetkel teose lõpetamiseks. “Le sursis” lõppeb minimalistlikult tabavalt, maalides lugeja silme ette pildi 1938. aasta septembris “edukalt” sõlmitud Müncheni kokkuleppe üle juubeldavatest prantslastest. Kõige viimase sõna saab prantslaste esindaja Édouard Daladier, kes astub lennukist välja ja ütleb avaneva pildi kommentaariks: “Idioodid!”7
***
[1] Neljas osa jäi Sartre’il lõpetamata. See rekonstrueeriti tema märkmete põhjal ning ilmus aastal 1981.
[2] “Toboggan de l’Histoire” on väljend, mida kasutas Sartre’i kohta Michel Contat essees “Sartre, romancier, cinéaste. Les Chemins de la liberté” (“Pour Sartre” – Pariis: Presses Universitaires de France, 2008, lk 136).
[3] “L’enfer, c’est les autres” (Jean-Paul Sartre. “Huis clos” – Pariis: Éditions Gallimard, 1945; eesti k “Kinnine kohus” – Tallinn: Eesti Raamat, 1989, tõlkinud Eha Vasara ja Tatjana Varrap).
[4] “Personne n’est là pour faire le total. Elle n’existe que pour Dieu. Mais Dieu n’existe pas. Et pourtant la guerre existe.” (lk 367)
[5] Geneviève Idt. “Les chemins de la liberté, Les tobbogans du romanesque” – Obliques, vol. 18–19, 1979, lk 75–94.
[6] “Qu’est-ce que la -littérature?” (Pariis: Éditions Gallimard, 1948)
[7]ˇ “Les cons !” (lk 500)