Kirjanik Kairi Look ütles, et soovib oma romaaniga “Tantsi tolm põrandast” pakkuda lugejale eelkõige lootust ning julgust elada. Tema sõnul võiks teos aidata inimesel luua ühenduse iseenda sisemise jõuga ning märgata elu õrnust ja ilu. Loogi sõnul kandis teda kirjutamise ajal tugev imetlus elu vastu. Ta loodab, et sama tunne jõuab ka lugejani ning aitab inimesel leida kontakti oma sisemise keskmega.

Loogile tähendab iseendaks jäämine seda, et inimene elab kooskõlas oma soovide ja väärtustega. Tema hinnangul aitab selline kooskõla elada elu, mis on inimese jaoks tõeliselt elus ja rõõmus. Kirjanik märkis, et sisemise keskme leidmine ei ole pelgalt üldine soovitus, vaid oluline osa inimese enesetunnetusest ja elukvaliteedist.

Look kirjeldas oma kirjutamisviisi aeglasena. “Ma kogun väga kaua. See on umbes nagu vanaema, vanaisa õunavein keldris, mis muudkui podiseb ja käärib. Üks hetk lööb kork maha ja siis tuleb hakata trükkima.” Pärast seda keskendub ta pigem teksti lühendamisele. Kirjaniku sõnul võib vähestes sõnades peituda suur mõte ning ka argipäevas leidub palju võlujõudu. Sama põhimõtet püüdis ta järgida ka romaani kirjutades.

“Mõtlesin ka sellele, et raamat kannaks minu kui kirjutaja häält või kannaks neid asju, mis on mulle elus olulised, millesse ma ise usun, nagu eluringsus või kestlikkus, mis oli enne meid ja mis tuleb pärast meid. Mõelda sellele, et mida sealt põrandast siis minema tantsida ja mida kaasa võtta, mis inimest edasi toetab.”

“Tantsi tolm põrandast” kerkis möödunud aastal edetabelite tippu ning seda seda saatis ka kriitikute kiitus. Kirjanik ütles, et raamatu edu ei tekita temas tunnet, et iga järgmine teos peaks olema eelmisest suurem saavutus. “Kirjandus ei ole kõrgushüpe, et iga järgmine sooritus peab toimuma uuel ja rekordilisel tasemel,” leiab ta.

“Ma mõtlen kirjutades sellele, et ma kirjutaksin võimalikult eneselähedalt – et minu jaoks see raamat ja see tekst kannab mind. Loodan, et siis see äkki kõnetab ka lugejat. Iga raamat on erinev, aga minu jaoks on kõige olulisem hoida ühendust iseenesega ja kirjutada võimalikult enese elutunnetuse keskelt.”