Katoliku kirik
| Sancta Romana Ecclesia | |
 | |
| Peakorter | Vatikan |
|---|---|
| Rooma paavst | Paavstide loend |
| Võtmeisikud | konklaav, kardinalid, |
Katoliku kirik ehk roomakatoliku kirik (ladina Sancta Romana Ecclesia 'püha Rooma kirik') on maailma suurim kristlik kirik (üle 1,2 miljardi liikme).[1] Tegemist on maailma ühe vanima usuühinguga, mis on mänginud olulist rolli läänemaailma ajaloos.[2] Katoliku kiriku hierarhia tipus seisab Rooma piiskop, keda nimetatakse ka paavstiks. Kiriku peamised uskumused on kokku võetud Nikaia usutunnistuses ja apostellikus usutunnistuses; protestantlikest kirikutest eristab katoliku kirikut eelkõige seitsme sakramendi ja paavsti ülemvõimu tunnistamine.[3]
Katoliikluse seisukohalt on katoliku kirik ainuõndsakstegev püha asutus ning Jumalariigi nähtav kehastus maa peal. Katoliki kiriku Rooma paavsti võimu all oli aastatel 752–1870 ka ilmalik Kirikuriik.
1054. aastal toimunud suure kirikulõhe tagajärjel lõhenes ühtne, ortodoksne ja katoolne kirik õigeusu ja katoliku kirikuks.
Organisatsioon
Katoliku kiriku pea on Rooma piiskop ehk paavst, keda peetakse Kristuse asemikuks maa peal. Paavst on ilmeksimatu ametlikes (ex cathedra) seisukohavõttudes, mis puudutavad moraali ja usku. Ühtlasi on paavst Vatikani linnriigi pea.
Katoliku kiriku kõrgeim organ on kirikukogu, kuid selle otsused vajavad paavsti kinnitust. Täidesaatva ning juriidilise organina tegutseb paavsti juures Rooma kuuria, mille arvukaid ametkondi (kongregatsioone) juhivad kardinalid. Paavsti surma korral valib kardinalide kolleegium (konklaav) uue kirikupea, kelleks võib olla iga meessoost isik.
Riitused
Pikemalt artiklis Katoliiklus
Katoliiklastel ja õigeusklikel on seitse sakramenti: ristimise,[4] konfirmatsiooni, armulaua, abielu, vaimulikuseisuse, meeleparanduse ja haigete salvimise sakrament. Iga sakrament kannab nähtamatut jumalaarmu, mida nähtavalt väljendavad märk, žestid ja ettemääratud sõnad.
Oma pühitsemisvõimu (vt sakramentide pühitsemine ja jagamine) annab katoliku kirik vaimulikuametisse pühitsemise sakramendi kaudu edasi preestriseisuse liikmeile, kes on inimese ja Jumala vahendajad. Ladina riituses on vaimulikule normiks tsölibaat.
Jumalateenistuse põhivormid on missa, laudes, vesper, vigiilia jt. Nende kõrval korraldatakse protsessioone, palverännakuid ja muid kombetalitusi. Jumalateenistusi ja kombetalitusi toimetatakse pidulikult, kasutades liturgilist riietust, liturgilist muusikat, mitmesugust sümboolikat (näiteks žeste, liturgilisi värve), pühitsetud vett, pühapilte ja viirukit.
Kiriku ainsaks ameti- ja liturgiliseks keeleks oli 1965. aastani ladina keel. Kiriku haldusliku jaotuse põhiüksus on kogudustest koosnev diötsees ehk piiskopkond, mida haldab piiskop.
Ajalugu
- Pikemalt artiklites Rooma paavst ja Kirikuriik
9.–10. sajand oli paavstivõimu ja kiriku languse periood. Paavstide autoriteet langes, kui nad muutusid mängukannideks Itaalia valitsejate käes. Paavsti positsiooni parandas aga oluliselt kirikureform 11. sajandi keskel. Paavst sai sellega Õhtumaade kiriku vaieldamatuks peaks ning Gregorius VII ajal esitati esimest korda ambitsioon olla nii vaimulik kui ka ilmalik suverään. Paavst (1073–1085) Gregorius VII suutis Kirikuriigi Saksa-Rooma alt iseseisvaks saada, seda küll ajutiselt, aga tema järglased suutsid Kirikuriigi iseseisvuse investituuritüli jooksul välja kaubelda. Sellest peale sai Kirikuriigist Saksa-Rooma peamine rivaal Euroopa ühendamisel. Paavstide eesmärgiks sai ilmalik ja vaimulik võim kõigil kristlikel aladel. 11.–13. sajandil Kirikuriik arenes ja kindlustus. Võimu ja maade jagamine põhjustas pidevaid sõdu Saksa-Rooma keisritega, paavst poolt võimuvõitluses Saksa-Rooma keisrina troonipretendentide pooldamine võimaldas tal saavutada troonipretendentidelt järeleandmisi ja ülimuse tunnustamist.
1177. aastal sõlmitud Friedrich I Barbarossa ja paavst Aleksander III vahel sõlmitud Veneetsia rahuga tunnustas Friedrich I, paavsti suveräänsust Kirikuriigi üle, Toscana marki paavsti läänina ja vastutasuks tunnustas Aleksander keisrit kui Keiserliku kiriku ülemisandat. Innocentius III saavutas 1201 Saksamaa kuningalt Otto IV-lt Kirikuriigi sõltumatuse tunnistamise, samuti suurenes siis riigi majanduslik ja poliitiline võim.
Paavst (1198–1216) Innocentius III ajal oli paavsti võimu kõrgperiood. Taotles ilmaliku võimu allutamist kirikule. Tema vasallid olid: Inglismaa kuningriik, Teine Bulgaaria tsaaririik, Aragoni kroon ja Portugali kuningriik. Innocentius III organiseeris neljanda ristisõja. Neljanda ristisõja ja Konstantinoopoli vallutamise tagajärjeks Ida- ja Läänekiriku lõplik eemaldumine. Kuulutas ka paganate ja ketserite vastu peetavad sõjad ristisõdadeks. Innocentius III oli Baltikumi, preislaste ja albilaste vastu peetud ristisõdade algataja. Aitas kaasa mungaordude (1202 kinnitas Mõõgavendade ordu asutamise) ja inkvisitsiooni loomisele. Pärast Saksa-Rooma keisri Heinrich VI surma (1197) kuulutas ta, et paavstil on õigus üle vaadata keisrikandidaadid ja olla rahukohtunik (arbitraaž) feodaaltülide osapoolte vahel.
Bonifatius VIII avaldas 5. detsembril 1301 bulla "Ausculta fili", milles rõhutas, et paavst on Kristuse vikaar, kes on asetatud kuningate ja kuningriikide üle. Ta märkis, et paavst on kohtunik elavate ja surnute üle, kuna istub õigluse troonil. Ta avaldas bulla "Unam Sanctam", ta sätestas bullas, et maailmas on vaid üks tõeline Kirik, keda esindab Rooma paavst. Võim on maailmas jagatud vaimulike ja ilmalike võimukandjate vahel, kuid ilmalikud võimukandjad peaksid tegutsema vaimulike võimukandjate juhiste järgi, sest vaimulik võim on ülim ilmalikust võimust. Paavst (1294–1303) Bonifatius VIII aeg oli keskaegse paavstivõimu tipp, kuid pärast ta surma algas paavstivõimu langus.
Katoliku usk, Rooma paavsti ja Katoliku kiriku võim oli keskajal, kuni reformatsioonini 16. sajandil, domineeriv Euroopa mandril Skandinaavia (Taani, Norra, Rootsi) kuningriikides, Saksa-Rooma keisririigis (Saksamaa kuningriigis, Tšehhi kuningriigis, Itaalias, Austrias), Preisimaal, Liivimaal, Inglismaa- ja Šotimaa kuningriigis, Prantsusmaal, Pürenee poolsaarel, Poola kuningriigis, Ungari kuningriigis, ning mõju ka Osmanite riigi kontrolli all olnud Aadria mere idarannikul Balkanil, Kreekas, Vahemerepiirkonnas jm.
Katoliku kirik Eestis
- Pikemalt artiklites Katoliku kirik Eestis ja Tallinna piiskopkond (Rooma-Katoliku Kirik Eestis)
Eesti 2011. aasta rahvaloenduse järgi pidas 15-aastastest ja vanematest Eesti elanikest end katoliiklaseks 4501 ja Ukraina Kreekakatoliku Kirikusse kuuluvaks 124 küsitletut. Tegutseb kaheksa kogudust, ametis on kaheksa diötseesipreestrit, kaks ordupreestrit, kaks personaalprelatuuri vaimulikku. Lisaks elab Eestis 18 nunna. Suurim klooster on Pirita klooster Tallinnas, kus tegutsevad birgitiinide ordu õed. Ka Halastuse Misjonäride Ordu õed tegutsevad Tallinnas. Tartus on pärast taasiseseisvumist oma tegutsemist jätkanud Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise õdede kongregatsioon, kes elavad frantsisklaste ordureegli järgi.
Eestis tegutses 1924. aastal moodustatud ja 1992. aastal taastatud apostellik administratuur, mis ülendati Tallinna piiskopkonnaks 26. septembril 2024. Ametis on Tallinna piiskop, Opus Dei liige Philippe Jourdan.
Seksuaalse ärakasutamise juhtumid katoliku kirikus
- Pikemalt artiklis Seksuaalse ärakasutamise juhtumid katoliku kirikus
Alates 1990. aastatest on alaealiste seksuaalse kuritarvitamine katoliku vaimulike ja teiste kirikuliikmete poolt muutunud tsiviilkohtuvaidluste, kriminaalvastutusele võtmise, meediakajastuse ja avaliku arutelu objektiks üle maailma. Katoliku kirikut on kritiseeritud väärkohtlemise kaebuste käsitlemise eest, kui sai teatavaks, et mõned piiskopid varjasid süüdistatud preestreid, viies nad üle teistele pastoraalsetele ülesannetele, kus suurem osa jätkasid seksuaalkuritegude toimepanemist.
Vastuseks skandaalile on kehtestatud ametlikud protseduurid, mis peaksid aitama ära hoida väärkohtlemist, julgustama igast juhtunud väärkohtlemisest teatama ja selliseid teateid kiiresti käsitlema, kuigi ohvreid esindavad rühmad on nende tõhususe vaidlustanud.[5]
2014. aastal asutas paavst Franciscus alaealiste kaitseks paavstliku komisjoni.
Vaata ka
Viited ja märkused
- ↑ Vatican statistics report church growth remains steady worldwide National Catholic Reporter, 02.05.2014 (vaadatud 18.04.2015)
- ↑ O'Collins, Gerald; Farrugia, Maria. Catholicism: The Story of Catholic Christianity. Oxford University Press, 2003, v.
- ↑ Stanford, Peter. Roman Catholic Church BBC Religions, 29.06.2011 (vaadatud 18.04.2015)
- ↑ Märkus. Ristimine on seitsmest sakramendist ainus, mida eluohtlikus olukorras võib erandina toimetada ilma preestripühitsuseta inimene. Kuid ka siis peavad täidetud olema teatud tingimused: ristija peab ise olema usklik ristitud inimene ning ristimisel tuleb kasutada selle sakramendi toimetamiseks määratud palvevormelit ja vett.
- ↑ BNS (21.02.2019). "Paavst avas Vatikanis lastepilastusevastase tippkohtumise". ERR-i Uudised.
Välislingid
- Catholic Dioceses in Europe, gcatholic.org