Alfred von Tirpitz oli pärit riigiteenistuja perekonnast. Ta alustas teenistust Preisimaa sõjamerelaevastikus 1865. aastal mereväelasena, pärast seda õppis Kieli Mereväekoolis, mille lõpetas 1869. aastal.

Ta teenis 1869. aastast torpeedokaatrite flotillis, seejärel edutati torpeedokaatrite laevastiku peainspektoriks. Selles ametis sai temast allveelaevade sõjalise kasutamise entusiast ja propageerija.

1895. aastal edutati ta tiibadmiraliks ning teenis aastatel 1896–1897 Saksa ristlejate laevastiku juhina Ida-Aasias.

1897. aastal määrati Tirpitz Saksa keisririigi keiserliku mereväe riigisekretäriks ehk kantsleriks. Kantslerina alustas Tirpitz keiser Wilhelm II toetuses Saksamaa keisririigi sõjalaevastiku arendamiseks ja suurendamiseks, eesmärgiga võistelda Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi Kuningliku Laevastikuga (British Royal Navy).

1898. aastal võeti von Tirpitzi initsiatiivil vastu Laevastiku arendamise I kava ja 1900. aastal II kava, mille kohaselt selleks, et Saksa laevastik oleks suuteline võistlema Kuningliku Laevastikuga kavatseti 17 aasta jooksul ehitada Saksamaal 2 lipulaeva, 36 lahingulaeva, 11 suurt ja 34 väikest ristlejat.^[1] Tirpitzi laevastiku ehitusprojektid tekitasid Saksamaa ja Suurbritannia vahel võidurelvastumise.

1899. aastal sai ta viitseadmirali, 1903. aastal admirali ja 1911. aastal suuradmirali auastme.

1914. aastal määrati Tirpitz Saksa keisririigi mereväe juhatajaks.

Esimene maailmasõja alguseks 1914. aasta suvel oli Saksamaa suutnud ehitada vaid 29 lahingulaeva Briti laevastiku 49 lahingulaeva vastu, mistõttu ei olnud Saksamaa laevastik võimeline asuma Briti laevastikuga otsesesse konfrontatsiooni, vaid laevastike vahel toimus pidev taktikaline manööverdamine ning üksikud mereoperatsioonid vaid osapooltele edukate sõjaliste vahekordade korral.

 Pikemalt artiklis Jüüti merelahing

Saksamaa sõjamerejõudude nõrkuse tõttu propageeris ta allveelaevade aktiivset kasutamist sõjas, lootuses allveelaevade abil võrdsustada Saksamaa ja Briti sõjamerejõud.

Agressiivse allveesõja tulemusena, mille käigus Saksamaa allveelaevad uputasid peale Suurbritannia laevade ka Suurbritanniaga kaubavahetuste teostavate neutraalsete riikide kaubalaevastiku laevu, uputati 1916. aasta märtsis Ameerika Ühendriikide laev, mis viis koos Zimmermanni telegrammiga Ameerika Ühendriikide poolse sõja väljakuulutamiseni Saksamaa vastu ning Esimesse maailmasõtta astumiseni Suurbritannia ja Antandi lepingu riikide poolel.

1916. aastal läks Tirpitz erru protestiks allveelaevasõja piiramise vastu pärast Lusitania uputamist.

Ta oli üks 1917. aastal loodud Saksa Isamaapartei (Deutsche Vaterlandspartei (DNVP)) asutajaid ja 1924–1928 Reichstagi esimees.

Tema järgi nimetati 1939. aastal valminud Saksa sõjalaev Tirpitz.