Euroopa Komisjon on oma distsiplinaarmenetluse nüüd lõpule viinud, sellega on joon alla tõmmatud, aga te olete ikka Brüsselis. Miks?
Olen tõepoolest praegu Brüsselis. Hetkel võiks öelda nii, et minu kodu on siin ja eks ma siit vaatan edasi, millised järgmised sammud oma elus ette võtta.
Kus need sammud siis olema saavad? Kas need sammud on Eestis, kuskil Euroopas või hoopis teistel mandritel?
Nagu inimesed ikka, kui nende elus miskit muutub, siis alguses kipuvad ütlema, et ma võtan aja maha ja vaatan, mis saama hakkab. Tõepoolest ei ole ma praegusel hetkel veel selget otsust teinud, aga ma mõtlen ja kaalun erinevaid variante.
Vanus on veel selline, et jõuaks elus üht-teist põnevat teha, ja loodan, et sellised võimalused, mis võiksid uuesti silma särama panna, võivad ka ette tulla.
On mingeid pakkumisi ka juba tehtud? Teil on tohutu kogemus Euroopa Komisjoni toimimisest – selliseid inimesi juba ripakile ei jäeta.
Inimesed ikka suhtlevad, mis on iseenesest tore, et sind ära ei unustata. Liigun üks samm korraga. Praegu oleks ebakorrektne hakata millestki konkreetsest rääkima, aga kindlasti üks päev kuuleb sellest.
Ega ju enam mingeid uusi uurimisi karta pole? Ega Belgia politsei või korrakaitseorganid ei hakka mingeid pabereid läbi vaatama? Kas sellel distsiplinaarmenetlusel on tõesti joon all või võib veel midagi tulla?
Ei, sellel on joon all. Lähme eluga edasi.
Lähemegi siis teie isiku juurest Euroopa murede juurde. Te saate nüüd lahtisema tekstiga rääkida Euroopa Liidust. Mis on selle ühenduse kõige suurem probleem?
Vaatame asja kõigepealt positiivse poolelt – hoolimata kõikidest puudujääkidest ja vigadest on Euroopa Liit ning selle raames toimuv koostöö liikmesriikide vahel tõenäoliselt parim asi, mis Euroopas on kunagi sündinud.
Aga loomulikult on EL oma paisunud struktuuris jõudnud sinna, kus on väga raske toimida olemasolevate lepingute raames.
Nüüd selle peale võiks mõni kosta, et muudame siis neid lepinguid. Pean seda ebatõenäoliseks ja akadeemiliselt huvitavaks aruteluks, sest ma ei näe ühtegi riiki ega valitsusjuhti, kes oleks huvitatud uutest siseriiklikest referendumitest riikides, kus referendum on kohustuslik.
Lepingute muutmiseks on vaja kõikide riikide heakskiitu, aga ma täna ei näe, et 27 riiki suure vaimustusega selleks valmis oleks.
See on tõsine väljakutse: kuidas olemasoleva struktuuri ja lepingute raames minna edasi ning suurendada Euroopa Liidu suutlikkust reageerida muutustele.
Euroopa Liit toimib ideaalselt siis, kui ümberringi on kõik paigas ja elu kulgeb normaalset rada pidi. Seda me oleme näinud: riigid ja inimesed on muutunud jõukamaks, kõik on läinud paremaks. Niipea kui tekivad kriisid, tekivad ka probleemid nende lahendamisteedega.
Alates eurokriisist on lahendusi väga raske leida olemasolevate lepingute raames ja neid otsitakse ka täna väljaspool lepinguid. Vaatame kasvõi arutelu Ukrainale antava laenu osas: vaja on 27 riigi nõusolek, kuid kuna 27 riiki ei ole selles veel kokku leppinud, siis otsitakse muid variante.
Ma arvan, et tulevikus on üha rohkem teemasid, kus lahendusi otsitaksegi lepingutest väljaspool, kuna ühehäälsusnõue on muutunud teatud mõttes käerauaks.
Ärme unusta, et Eesti on olnud pikka aega üks nendest riikidest, kes on seda ühehäälsust toetanud, kuigi oli ammu selge, et Euroopa Liidu toimimise seisukohalt ja välispoliitika küsimustes hakkab see muutuma üha problemaatilisemaks.
Välispoliitikas on neli riiki, kelle suhtes on ühtse liini hoidmine suur väljakutse – suhted Venemaa, Hiina, viimasel ajal ka Ameerika Ühendriikide või Iisraeliga.
Teine takistus, mis ei võimalda reageerida kiiresti ja efektiivselt, on seitsmeaastane eelarveperspektiiv. Headel aegadel on see parim, mis saab olla, sest lubab pikka planeerimist.
Aga suurte kriiside ajal muutub ka see eelarve käeraudadeks. Eelarveperioodi jooksul prioriteedid muutuvad, sest maailm meie ümber muutub kiiresti.
Toon ühe näite: kriitilised maavarad. See on ülioluline teema, me oleme absoluutselt sõltuvad Hiinast 20 kõige olulisema maavara osas, mida on vaja digitööstuse, sõjatööstuse ja innovatsiooni tarbeks. Hiina kontrollib väärtusahelat 19 puhul.
Selle mure lahendamiseks on vaja raha ja üldse mitte vähe. Kui seda seitsmeaastast eelarvet ja plaane tehti, ei olnud see teema oluline, mistõttu oli ka rahaeraldusi vähe. Nüüd on keeruline eelarve seest neid vahendeid leida ja adekvaatselt reageerida sellele, mida teevad maavararikastes riikides Hiina või Ameerika Ühendriigid oma huvide kaitseks.
Euroopa Liit ei ole suuteline leidma võimalusi, et rahaliselt toetada ettevõtjate investeeringuid juurdepääsuks kriitilistele maavaradele. Ometigi on tihti tegemist meile sõbralike riikidega, aga raha lihtsalt pole.
Samas tugeva surve all ollakse valmis tegutsema, võtame kasvõi kaitsetööstuse ülesehitamiseks vajaliku raha leidmise.
Kui oleks teie teha ja te saaksite disainida uue Euroopa Liidu mudeli, siis mida te teeksite teistmoodi?
Minu kui majandusinimese jaoks on üks olulisemaid EL-i komponente siseturg. Tänu sellele, et siseturg 1993. aastal loodi, on Euroopa muutunud palju jõukamaks, ettevõtetele on avanenud suured võimalused ja meil on maailma soosituim turg: ostujõud ja nõudlikkus on suur. Kui suudad siia müüa, saad müüa ka mujale. Aga see edulugu jäi pooleli või õigemini lükati tahaplaanile.
Endisel Itaalia peaministril Enrico Lettal paluti hiljuti kirjutada raport siseturu toimimisest. Letta ütles eelmisel nädalal intervjuus, et kõige efektiivsem vastus USA-le ja Donald Trumpile on hästi toimiv siseturg. Tal on selles paljuski õigus.
Teine oluline dokument on Mario Draghi raport. Kõik kiitsid Draghi raportit, öeldi, seda tuleb teha, aga olgem ausad – suur osa sellest oli kopeeritud ehk varasemate teadaolevate probleemide kirjeldus uuel moel. Neid asju on olnud vaja teha pikka aega tagasi ja seda on ka teatud kogu aeg. Aga reaalselt on need jäänud õhku rippuma ja fookus on siseturult ära vajunud.
Suurim mure on seotud kapitalituruga, mis on ka põhjus, miks innovatiivsed ettevõtted lahkuvad Euroopast. Raha on meil palju, aga puudu on tahtmisest luua ühtne kapitaliturg, mis võimaldaks sellel rahal liidu sees paremini liikuda.Kapitali vaba liikumise lahendamise juurde tuleb tagasi tulla, kuigi saan aru, et see pole nii populaarne kui mitmed uued algatused.
Teiseks räägitakse palju konkurentsivõimest, aga see on muutunud tühjaks sõnakõlksuks, mis on muutunud kõnede kohustuslikuks osaks. Konkurentsivõime tähendab, et me peame vähendama regulatsioone ja tõkkeid.
On kahetsusväärne, et Euroopa Liidu kõige konkurentsivõimelisem tööstusharu – autotööstus – ei ole enam maailmas esinumber, nagu ta oli viis või 10 aastat tagasi. Oleme loovutanud oma juhtiva koha läbi iseenda poliitikate, mis tähendab tegelikult kaotatud töökohti ja innovatsiooni.
Tahaks näha, et vähemalt kaitsetööstuses tekiks ühiseuroopaline lähenemine. Kui igaüks oma nurgas nokitseb, ei teki mastaabiefekti. Probleem on selles, et asju vaadatakse liiga palju läbi rahvusliku pinna, sellest ei saa üle ega ümber.
Toon näite oma vanast valdkonnast: Euroopa Liidu ühtne lennujuhtimine on täiesti lootusetus seisus ja on arusaamatu, miks me ei suuda seda lõpuks ära teha. Nende tõkistega kaasnevad tohutud kulud. Samamoodi on ühtse raudteesüsteemiga – kunstlikud piirangud on naeruväärsed. Aga nendest lahtisaamine on osutunud peaaegu võimatuks.
Te puudutasite autotööstust. Aga siin on ju suur süü Euroopa Liidul endal, sest üritasime ennaktempos teha rohepööret? Autotööstused olid aastaid segaduses, elektriautode levik ei ole olnud selline, nagu loodeti, ja nüüd pööratakse otsuseid tagasi.
Ma olen sellega nõus. Olen alati uskunud, et protsessid peavad olema võimalikult turupõhised ja turg peab asjad paika panema. Regulaatori ülesanne on tagada võrdsed võimalused ja poliitikaid nügida, aga see peab toimuma järk-järgult.
Mõnes asjas mindi ilmselgelt liiga kaugele, kujutades ette, et kui regulatsioon paneb midagi paika, siis tehnoloogiad tulevad suure jooksuga järele. Mäletan arutelusid, kus öeldi, et tehnoloogiaid soovitu tegemiseks pole olemaski, mille peale vastati, et küll need tehnoloogiad kindlasti tulevad. Aga lootuse peale ei saa muutusi teha.
Elektriautode suhtes olen alati olnud skeptiline ja pean tunnistama, et mul on olnud õigus.
Mul pole midagi elektriautode vastu, kuid ennustasin, et nende tulek ei ole nii kiire, kui prognoositi – seda hinna, mugavuse ja laadimistaristu puudumise tõttu.
Ameerika Ühendriikide autotööstuse konsolideeritud kahju oli vist 68 miljardit just liigse optimismi tõttu, elektriautodesse maeti liiga palju raha. Rohkem turu kuulamist mõjuks Euroopa konkurentsivõimele reaalselt positiivselt.
On kujunenud ka teatud negatiivne suhtumine ettevõtlusesse, ärisse ja eriti tööstusesse, mida peetakse vanaaegseks. See on suur viga.
Euroopa Liidu majandus saab ka tulevikus põhineda vaid tugeval tööstusel. Kui tulla eelmise kümnendi ja koroonaaja juurde, siis paljude jaoks oli see küüniliselt öeldes isegi positiivne, sest käivitus kontrollimatu rahatrükk.
See tekitas poliitikutes ohtliku mõtteviisi, et polegi oluline, kust raha tuleb. Me kõik teame, et raha tuleb ettevõtlusest ja maksudest, mida ümber jagada. Aga tekkis arusaam, et mis sellest ettevõtlusest – meil on ju rahatrükk. Teame, kui halvasti see lõppes: see tõi suure inflatsioonilaine ja mõjus majandusele halvasti.
Koroona ajal see legitimiseeriti, aga täna tuleb sellest mõtteviisist lahti saada. Parem keskkond ettevõtlusele, hästi toimiv sise- ja kapitaliturg on need, mis toovad tegelikku raha riikide ja EL eelarvesse.
Rääkides Ursula von der Leyeni eelmisest Euroopa Komisjoni koosseisust – kas rohepööre võetigi eesmärgiks lihtsalt selleks, et minna ajalukku ambitsioonika märgiga? Komisjon tuli kokku, sentiment tundus olevat soodne ja nii need asjad veerema hakkasid?
Eesmärk oli iseenesest õilis – kes ei tahaks elada paremas looduskeskkonnas ja hingata puhtamat õhku? Tol ajal oli kliimateema inimeste jaoks väga oluline, seda näitasid ka meile esitatud arvamusküsitlused, ja komisjon pidi tegutsema. Rohepööre võeti seega prioriteediks.
Probleem ei ole olnud põhimõtetes, vaid meetodites ja protsessi kiiruses. Rohepööre oleks võinud toimida palju paremini, kui see oleks olnud ettevõtluskesksem ning arvestanud rohkem majandust ja töökohti. Lisaks defineeriti rohepöörde kiirus valesti, see oli tingitud omakorda üleliigsest optimismist.
Edaspidi peab komisjon jälgima, et me ei toodaks oma otsustega juurde bürokraatiat ja raporteerimiskohustusi. Suured ettevõtted saavad hakkama, aga keskmistele ja väikestele on see koormav. Põhimõte ei olnud vale, aga meetodid vajaksid rohkem majanduslikku reaalsuskontrolli.
Oleme küll muutunud jõukamaks, aga kui võrdleme Euroopat Ameerika või Hiinaga, siis teised on eest ära liikunud. Siin on ju vastutus ka Euroopa Liidu otsustel või hea elu vähendabki ambitsiooni? Me räägime, kui tõhusad on neljapäevased töönädalad, samas kui Ameerikas selle üle naerdakse.
Tõepoolest, Euroopas on väga hea elada. Arstiabi, hariduse ja toetuste kättesaadavus on erinev muust maailmast. See on osa Euroopa DNA-st ja ma arvan, et ükski eurooplane ei taha seda fundamentaalselt muuta.
Tuleb leida lahendus, kuidas neid privileege hoida nii, et elu ei läheks halvemaks, aga majandus kasvaks. Euroopa on suuteline kiiremini kasvama ja ma tulen jälle siseturu juurde tagasi. Loodan, et pealinnad, kes takistavad barjääride mahavõtmist, annaksid järele ja võimaldaksid Euroopal areneda.
Siseturgu on viimastel aastatel hoopis aina enam rikaste riikide poolt solgitud. Saksamaa ja Prantsusmaa teevad suuri investeeringuid, sest neil on vahendeid rohkem. Kas see ei tekita ebaausat konkurentsi?
Absoluutselt nõus. Jõukamatel on rohkem vahendeid oma ettevõtete toetamiseks. Reaalses elus peaksid konkurentsitingimused olema võrdsemad, samas ilma ühtse siseturuta oleks Eestil ekspordivaldkonnas ülimalt keeruline.
Kriisiaegadel on tehtud järeleandmisi ja loodan, et see ei muutu tavaks. Euroopa Komisjoni ülesanne on jälgida, et toimiks võrdne kohtlemine, muud varianti ei ole.
Ungari peaministri Viktor Orbáni käitumine on olnud viimastel nädalatel eriti räige, kuid see on arusaadav: tal on ees otsustavad valimised ja valimistel vajutavad poliitikud ikka gaasi põhja. Aga Ungari on väike ja vaene, tähtsusetu liidu piiririik. Tegelik mure on see, kui sarnane egoism süveneb suurtes riikides – mitmed märgid on sellest olemas. Kui see juhtub Saksamaal, on Euroopa Liiduga, nagu sakslased ütlevad, kaputt?
Ungari näide on hea näide ühehäälsuse probleemist. Räige on ka see, kui seotakse kokku kaks täiesti mitteseotud asja: “Kui te ei tee seda, siis mina ei tee toda.” See läheb ühtse Euroopa põhimõttest kaugele. Samamoodi on Slovakkia käitumine täna problemaatiline, eriti Ukraina küsimuses.
Aga meil on demokraatia, valijad annavad riikides hinnangu ja esitavad oma soove. Mõnedes inimestes tekitab selline valijate käitumine muret ja nõutust. Aga kõiki ei saa ühe mütsiga lüüa.
Veel kümme aastat tagasi peeti praeguse Belgia peaministri erakonda paremäärmuslikuks, tänapäeval on see täiesti tavaline paremtsentristlik erakond.
Näiteks kui Giorgia Meloni sai Itaalia peaministriks, oli suur mure, et tuleb mingi paremäärmuslane. Aga ta on osutunud efektiivseks ja toetanud tugevalt väärtusküsimustes Ukrainat. Märke võidakse valesti lugeda ja sildistamine on läinud liiga kaugele.
Saksamaa puhul näen ma kantsler Friedrich Merzi juhtimisel “uut tulemist” – keskendutakse kaitsetööstuse arendamisele ja majanduses regulatsioonide vähendamisele. Saksamaa taastab kindlasti oma rolli majandusvedurina ja see annab mulle optimismi.
Teine riik, mis annab optimismi, on Poola. See, mis on seal viimase 10 aastaga majanduses toimunud, on imeline, aga me räägime sellest vähe. Poolakad, kes kunagi lahkusid 15-20 aastat tagasi parema elu otsingutele mujale, naasevad nüüd kodumaale tagasi tulusamatele töökohtadele. Nii et saab küll, kui tahta asju ajada.
Saksamaa puhul on populistlikud erakonnad küll pildis, aga seal on ajalooliselt olnud koalitsioonivalitsused ja ma ei näe, et keegi tahaks nendega koostööd teha.
Peaküsimus on hoopis selles, miks valijad on pettunud ja kuidas nende pettumustega tegeleda. See on paljude riikide põhiküsimus.
Prantsusmaal on järgmisel aastal presidendivalimised, mis on samuti pingelised, aga usun, et kui võimule tullakse, ollakse vastutustundlikumad kui valimisvõitluse ajal.
Eestis on olnud debatt, kas me peaksime välispoliitikas olema “tsementi valatud arusaamadega” või mõtlema alternatiivsetele stsenaariumitele? Näiteks kas Euroopa Liit tervikuna võib killustuda pigem regionaalset koostööd tegevateks rühmitusteks? Läänemere ääres on ühed ja Pürenee poolsaarel on ju hoopis teised mured?
Arutelu on alati kasulik, isegi kui see ei too kaasa poliitika muutust. Mõtetest, mis ei lähe kokku pealiiniga, võib olla kasu ja sealt saada häid ideid, mida hiljem ka ellu rakendada. Debatt on vajalik.
Sisuline koostöö naabritega on Eestil alati olnud prioriteet ja Venemaa agressiooni tõttu on koostöö Põhjala ning Balti riikidega oluliselt tihenenud. Samas, et keegi mõistaks meid, peame me mõistma ka neid. Lõuna-Euroopa väljakutsed, nagu migratsioon, peavad olema meie südamele sama lähedal kui meie mured neile.
Aga kas Euroopa Liit rohkem regionaliseerub? See ei ole tegelikult võimatu, kuid see toimub üldises raamistikus. Euroopa Liidu sees on olemas mehhanism “tugevdatud koostöö” (nagu näiteks Schengen), mida võiks tulevikus rohkemgi kasutada, kui tervik ei liigu oodatud kiirusega edasi. Sellesse tuleb rohkem süveneda ja variante kaaluda. Ma tean, et olen ka ise varem öelnud, et see killustab EL veelgi enam.
Aga teate, võib-olla sellist Euroopa Liitu, nagu nägime 10-15 aastat tagasi, polegi enam osas. Ka maailm meie ümber ei ole enam endine. Me ei saa loota, et kõik pöördub vanaviisi tagasi. Ei pöördu, ja see tähendab, et meie jaoks paigas olnud põhimõtteid tuleb ümber hinnata.
Selleks on ka diskussioon vajalik, sest asjad ei lähe enam samamoodi edasi. Ja me vajame ettenägemisvõimet nii mõne kui ka kümne aasta peale ette.
Tooksin paralleeli Ameerika Ühendriikidega: väga suur viga oli see, et pärast Trumpi esimest ametiaega arvati Euroopas, et ta ei tule enam kunagi tagasi. Selle asemel et hoida suhteid tema lähikonnaga ja valmistuda teiseks ametiajaks, jäädi lootma, et kõik on möödas.
Oleks arvestatud rohkemate arengustsenaariumitega, siis poleks Trumpi esimeste nädalate sammud tulnud kellelegi üllatusena. Nüüd aga õpime läbi raskete katsumuste.
Transatlantiline koostöö on möödapääsmatu, aga praeguse administratsiooniga suhtlemisel vanad meetodid enam ei toimi. Me vajame julgust ja jõu näitamist ning mitte laskma end panna puu ja koore vahele. Kui me enda eest seisame ja oma võimu näitame, tõmbab ka teine pool paar tooni tagasi. Meil on majanduslik võimekus selleks täiesti olemas.
Te vastutasite pikka aega transpordivaldkonna eest. Mis on läinud viltu Rail Balticu aastakümnete pikkuses saagas, et nüüd, aastal 2026, vaatab Eesti valitsus tuimalt pealt, kuidas Läti ei ehita raudteed Eesti suunas?
Ma ei ole viimased aastad sellega otseselt kokku puutunud aga selle raudtee kasus ma ei kahtle. Selle projekti lisaväärtus on nüüdseks saanud juurde kaitsedimensiooni, mis on Baltikumi jaoks ülioluline. Ukraina sõda on näidanud, kui kiiresti on võimalik raudteed purustuste järel taastada.
Algusaastatel oli kõige problemaatilisem Leedu, kellel oli oma arusaam, mis ei ühtinud naaberriikide ja Euroopa Komisjoniga. Aga lahendused leiti. Ja täna on nemad hoopis kõige efektiivsemad, meie tuleme ka suurte sammudega järele. Läti, kes tundus algul parim partner, on nüüdseks selgelt takerdunud.
Esimene suur viga oli see, et liiga kaua tegeleti kogu projekti juures organisatoorse poolega, selle asemel et reaalselt töödega edasi minna. Ise ka kutsusin üles, et hakake lõpuks töödega pihta. Planeerimine on keeruline, kuid seda oleks kindlasti saanud teha kiiremini ja efektiivsemalt. Ja mida aeg edasi, seda kallimaks ehitus ja materjalid muutusid.
Ma ei näe muud varianti kui “porgand ja piits”. Omal ajal seadsime tingimuse näiteks Leedule, et kui Euroopa Komisjoni nõudeid ei täideta, siis rahastust ei tule.
Lätiga oleks pidanud olema resoluutsem ja nõudma tööde tegemist just põhjasuunal. Juba kolm aastat tagasi minu lahkumise ajal oli teada, et Läti pole valmis põhjasuunal ehitama. Nad panustasid liiga palju lennujaama ja Riia vaksali ehitamisele, selle asemel et keskenduda põhitrassile.
Loodetavasti poliitiline surve paneb Lätit lõpuks lahendusi leidma. Poola on näiteks oma töö suures osas ära teinud, nii et praegused viivitused ei ole enam aktsepteeritavad.