Tundra on bioom, millele on iseloomulikud samblad ja samblikud, puhmastaimed, rohttaimed, kidurad puud ja põõsad. Normaalmõõtmetega puude kasvamist takistavad madalad õhutemperatuurid, lühike vegetatsiooniperiood ja igikelts.

Tundra nimetus tuleb kildinisaamikeelsest sõnast tūndâr, mis tähendab kõrget metsatut ala.

Tundrat esineb Põhja-Ameerika ja Euraasia põhjaosas ning lähisarktilises kliimavöötmes paiknevatel saartel. Tundrat esineb ka lõunapoolkeral Antarktika rannikul ja selle lähedastel saartel ning kõrgmägedes.

Tundrat võib jagada kolmeks.

1. Arktiline tundra – põhjapoolkeral vööndina Põhja-Jäämere lähistel, Põhja-Ameerikas Alaska osariigist Labradori poolsaareni, Gröönimaa edelarannikul, Islandil, Euraasias Skandinaavia poolsaarelt Kamtšatka poolsaareni, Novaja Zemlja lõunasaarel ja mujal.

2. Antarktiline tundra – lõunapoolkeral Antarktika poolsaarel ja saartel (sh Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saared, Kerguelen jt).

3. Mägitundra ehk alpiinne tundra – kõrgel mägedes (kõrgus merepinnast sõltub laiuskraadist), tavaliselt tuulealustel nõlvadel, kus õhutemperatuurid on madalad ja sajab vähe.

• 
  Arktiline tundra Gröönimaal
• 
  Bolšezemelskaja tundra Vorkuta ümbruses
• 
  Antarktiline tundra Kergueleni saarel
• 
  Alpiinne tundra

Aasia ja Põhja-Ameerika tundrad on väga sarnased. Neist erineb Euroopa tundra, mis jääb Atlandi ookeani ja sooja Põhja-Atlandi hoovuse mõjupiirkonda. Kliima on seal merelisem, talv märksa pehmem ja lumerohkem. Seetõttu esineb Euroopa tundras igikeltsa vaid laiguti ja taimestik on rikkalikum.

Lõunas läheb tundra pikkamisi üle metsatundraks.

Tundrale on iseloomulik külm kliima, vähe sademeid (tavaliselt alla 250 mm aastas), lühike taimekasvuperiood, vähe taime- ja loomaliike ning loomade ja lindude arvukuse tugev kõikumine suurte rännete tõttu.

• Tundravöönd