Parma kannike on ilutaim kannikese perekonnast. Parma kannikeste päritolu pole kindlalt teada, kuid on näidatud, et need pärinevad kahest erinevast Viola alba tüvest^[1], ehkki õite värvuse ja lõhna poolest sarnanevad need rohkem liigiga Viola odorata. Esmakordselt imporditi parma kannike Napolisse 19. sajandi teisel poolel, kui Filippo Savorgnan di Brazzà viis taime Udinesse^[2][3]. Tema töö kohta puuduvad andmed, kuigi üldiselt arvatakse, et ta tegeles teadliku ristaretusega ning tema töö tulemuseks oli vähemalt kaks parma kannikese sorti. Üks neist on endiselt olemas, teine aga on kadunud.^[viide?]

On arvatud, et Parma kannikesed on steriilsed, paljuski seetõttu, et neid paljundatakse enamasti pistikute kaudu. Prantsuse kannikesekasvataja Armand Millet on siiski tõestanud, et tegu on müüdiga ja õigetes tingimustes on iga kannike võimeline endale kupra kasvatama.

Parma kannikese lilla on nendele lilledele iseloomulik sügavvioletne värvitoon.

Parma kannikese õrnad lillad õied on oma nime andnud ka õrnale kannikeselõhnalisele maiustusele Parma Violets, mille tootja on Swizzels Matlow.