Märjamaa kirikumõis

 See artikkel räägib Märjamaa kihelkonna kirikumõisast; Märjamaa kihelkonna rüütlimõisa kohta vaata artiklit Vana-Märjamaa mõis; Märjamaa kihelkonna Vana-Kasti kõrvalmõisa kohta vaata artiklit Uue-Märjamaa mõis
Märjamaa kirikumõis
Pastorat Merjama
Asukoht Märjamaa alev
Piirkond Märjamaa vald
Koordinaadid 58° 54′ 48″ N, 24° 25′ 48″ E
Pindala 27 tiinu 1843 ruutjalga
Uurimine ja seisund
Seisund Lammutatud (2010-2011)

Märjamaa kirikumõis (saksa keeles Pastorat Merjama) oli kirikumõis Läänemaal Märjamaa kihelkonnas.[1]

Tegemist oli pindalalt kõige väiksema kirikumõisaga Eestis – 1913. aasta seisuga kuulus mõisale vaid 27 tiinu ja 1843 ruutjalga maad.[2][3]

Ajalugu

Keskaeg

Märjamaa Maarja kiriku puidust eelkäija rajati kaubateede ristumiskohale tõenäoliselt juba 13. sajandil. Sama aja paiku loodi ka Märjamaa kirikukihelkond.[4]

Saare-Lääne piiskopkonna loomisel 1228. aastal läänistas piiskop Gottfried kolmandiku oma piiskopkonna saartest Mõõgavendade ordule. Pärast Mõõgavendade ordu laialisaatmist aastal 1236 läksid need alad Saksa ordu Liivimaa harule ehk Liivi ordule. Otsides sõjalist abi vasallide vastu, lubas Saare-Lääne piiskop Heinrich I Liivi ordule 1238. aastal 50-adramaalise maa-ala Läänemaal, täpsemini Märjamaa kihelkonnas asuva Sõtke küla (saksa keeles Söttküll) ümbruses, kuhu rajati Sõtke ordumõis. Sellele maa-alale, mis läks Liivi ordule kas juba 1238. aastal või alles ühe 1268. aasta lepinguga, jäi arvatavasti ka Märjamaa. 1242. aastal sai Liivi ordu lisaks veel ka pool Lihula linnusest ning kolm mõisa; seejärel loodi Läänemaal asuvatest orduvaldustest Lihula komtuurkond, mille juurde kuulus ka Sõtke ametkond. Sõtke ametkond oli ümbritsetud Saare-Lääne piiskopkonna vasallide linnustest (Kasti, Lümandu, Velise, Vigala jm), mistõttu ehitati Märjamaa kirik keskaegse Lääne-Eesti tugevaimaks kindluskirikuks.[4]

Märjamaa kirikumõisast pole sellest ajast teateid säilinud.

Balthasar Russow' Liivimaa kroonika põhjal rüüstasid Moskva tsaaririigi sõdurid 29. juulil 1574 Märjamaa kirikut: kiriku uksed lasti suurtükitulega lahti ning kogu sinna varju toodud varandus veeti ära. Russow Märjamaad rohkem ei maini, kuid arvata on, et Märjamaad rüüstati Liivi sõja aegu veel enam kui eelnenud kirjelduses nimetatud, kuna 1597. aastast on teada, et Märjamaa kirik seisis selleks ajaks juba mitu aastat ilma katuseta ja pastoraat oli üldse puudu.

Rootsi aeg

Visitatsiooniprotokollide andmetel oli Märjamaa kirikule 1627. aastaks ehitatud puidust katus, kuid tema võlvid ähvardasid iga hetk kokku variseda. Kirikutorn oli kiivrita ning neljast aknast oli avatud vaid üks. Kirikul olevat olnud vanasti mõis, kuid see olnud venelastele läänistatud ning vaid 0,5 adramaad kirikumõisa maadest kuulunud veel kirikule; kirikumõisa maad olnud harimata ja asustamata.[5]

1641. aasta visitatsiooni ajal oli Märjamaa kirik endiselt armetus seisus; mitte kusagil mujal polnud visitatsiooni ajal sedavõrd remonti vajavat pastoraati kohatud. Visitatsiooni korraldanud Eestimaa piiskop Joachim Jhering olevat väljendanud üllatust selle üle, kuidas kirikuõpetaja koos omastega oli nii kaua suutnud sellises "tossus, tahmas ja mustuses" viibida.[5] Nõuti kiriku altarikaunistuste, kantsli, pinkide, uste ja katuse parandamist.[4] Kirikumaad võõrandati.[5]

1662. aastaks polnud olukord eriliselt paranenud: kirik olnud seest häbiväärne ja pastoraat halvas seisus. Vajalikud kõrvalhooned olnud puudu, mistõttu kirikuõpetaja pidanud "korralikele inimestele jälestuseks" oma kariloomi pastoraadi eeskojas.[5]

1686. aasta paiku toimusid Märjamaa kirikus ulatuslikud remondi- ja parandustööd.[4]

1699. aastal oli pastoraat endiselt lagunenud.[5]

Vaade Märjamaa kirikule ning kirikumõisa hoonetele (keskel taga; kõrge katusega on pastoraadimaja, sellest paremal asuvad kõrvalhooned) põhja suunast

Tsaariaeg

1716. aastal põles Märjamaa pastoraat ning hävis kirikuarhiiv.[6]

1798. aastal ehitati põlenud hoonete asemele uus kirikumõisakeskus Sipa tee äärde.[6]

Esimene Eesti aeg

1919. aasta maareformiga riigistati suurem osa Märjamaa kirikumõisa maadest – kinnistamise kuupäevaks oli 13. märts 1926.[3] EELK Märjamaa Maarja koguduse omandisse jäid Märjamaa Maarja kirik ja kirikuaed. 1930. aastatel tagastati kirikule ka suur osa endise kirikumõisa maadest: krunt nr A1 (kirikumõisa tuumik Sipa tee ääres; 6,50 ha), krunt nr A1a (maad kummalgi pool Kasti teed; 10,65 ha), krunt nr A1b (köstrimaja krunt Pärnu mnt ja Veski tänava nurgal; 5,75 ha). Ülejäänud maa jagati kruntideks laiali.[7][8]

Märjamaa pastoraadi tagakülg märtsis 1956, umbes kuu aega pärast haigla kolimist pastoraadimajja
Märjamaa pastoraadi tagakülg aastal 1974
Märjamaa pastoraadi esikülg (loodefassaad) aastal 1974

Nõukogude aeg

1956. aasta veebruaris kolis aadressil Pärnu mnt 71 asunud Märjamaa haigla vanasse pastoraadimajja.[9][10] Seal olid haiglal 30 voodikohta, operatsiooniruum, veevarustus ja vajalikud kõrvalruumid. Pärnu maanteele jäi ambulatoorium koos arstide vastuvõtukabinettide ja röntgenikabinetiga.[11] 1962. aastal, pärast Märjamaa rajooni likvideerimist, kolis Märjamaa haigla varem rajoonikomitee kasutuses olnud hoonesse aadressil Oru tänav 2. Pastoraadimajja jäi haigla tuberkuloosiosakond, mida hiljem kutsutud neuroloogiaosakonnaks (rahvasuus nimetatud ka doktor Jaan Jänese järgi "Jänese haiglaks"[12]).[10]

Teine Eesti aeg

1993. aastal avati Märjamaa haigla kaasaegne hoone aadressil Lauluväljaku tänav 26, kuhu esimesena viidi üle neuroloogiaosakond.[10] Seejärel asus pastoraadimajas mõneks aastaks EELK Märjamaa Maarja koguduse diakooniapood, kuniks kiriklasse tekkis majaseen ja hoone jäeti tühjaks.[13] Hiljemalt 1998. aastal seisis vana pastoraadimaja veel tühjana.[14]

2002. aasta kevadel asus lagunenud pastoraadimajja elama hiljuti korterist välja tõstetud Marko Tartes koos pere ja sõpradega. Too seltskond soovis endise kirikumõisa hooned korda teha, seal kommuunina elada ning samas pakkuda varjupaika kõigile abivajajatele (näiteks vanglast vabastatutele). Taheti hakata loomi pidama ja põldu harima. Sel ajal olid mõisasüdames lisaks pastoraadimajale veel ka võlvlaega kelder, garaaž (kus mitu ahju sees) ja laut. Märjamaa EELK kogudus andis seltskonnale pastoraadi kasutamise loa kümneks aastaks.[13]

See tehing ei jäänud aga kauaks kestma ning 2010. aastaks seisis Märjamaa kirikla taas tühjana. 2010. aasta septembris avaldas kirikuõpetaja Illimar Toomet koguduse soovi vana pastoraadikompleks lammutada. Põhjuseks toodi pastoraadimajas sees olev majaseen ja asjaolu, et hooned olevat "liiga lagunenud". Toometi sõnul kavatses kogudus hooned lammutusloa saamisel juba 2010. aasta sügisel maha lammutada.[15] Lammutustöödega alustati 2010. aasta novembris, kuid eri põhjustel kestsid need veel kuni 2011. aasta suveni; lammutusjääke polnud 2012. aasta septembriks veel kõrvaldatud.[16][17]

2024. aasta seisuga on endise kirikumõisa krunt (Sipa tee 3) hoonetest tühi ja mõnevõrra võsastunud.

Galerii

Huviväärsused endise kirikumõisa maadel

Vaata ka

Viited

  1. ↑ "Märjamaa kirikumõis". Rahvusarhiiv – Eesti ala mõisate register. Vaadatud 19. augustil 2024.
  2. ↑ Usundid Eestis. Riigi-, härras- ja rahvakirik. Andres Adamson. Ajalugu nr. 18. mai 2017.
  3. 1 2 "Märjamaa (kirikumõis)". Rahvusarhiiv – Kinnistute register. Vaadatud 19. augustil 2024.
  4. 1 2 3 4 Reinhold, Aet (2011). Märjamaa kiriku ja koguduse ajaloost. Vaadatud 19.08.2024.[alaline kõdulink]
  5. 1 2 3 4 5 Winkler, Rudolf Adam (1900). Ueber Kirchen und Kapellen Ehstlands in Geschichte und Sage. Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands V (saksa). Reval. Lk 33–34.
  6. 1 2 Mesila, Tõnu (19. märts 2008). "Märjamaa kihelkonna mõisad". Märjamaa Nädalaleht. Lk 10. Vaadatud 21. augustil 2024 – cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  7. ↑ "ERA.T-3.15.889". Rahvusarhiiv. Vaadatud 22. augustil 2024.
  8. ↑ "ERA.T-3.24.192". Rahvusarhiiv. Vaadatud 22. augustil 2024.
  9. ↑ Gorbunov, V. "EFA.204.0.9101". Rahvusarhiivi Meediateek. Vaadatud 13.09.2024.
  10. 1 2 3 Saar, Reet (2. detsember 2009). "Märjamaa haigla sai 160". Märjamaa Nädalaleht. Lk 2. Vaadatud 21. augustil 2024 – cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  11. ↑ Peet, V. (23. veebruar 1956). "Haigla kolis uude majja". Kolhoosi Tõde. Lk 2. Vaadatud 21. augustil 2024 – cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  12. ↑ Sale, Milja (6. november 2019). "Minevikuta ei saa". Märjamaa Nädalaleht. Lk 8. Vaadatud 22. augustil 2024 – cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  13. 1 2 Saar, Reet (1. mai 2002). "Need mehed tahavad vana pastoraadi korda teha". Märjamaa Nädalaleht. Lk 5. Vaadatud 22. augustil 2024 – cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  14. ↑ "Enamus märjamaalasi hoiab oma arvamuse enda teada". Märjamaa Nädalaleht. 23. detsember 1998. Lk 3. Vaadatud 22. augustil 2024 – cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  15. ↑ Saar, Reet (15. september 2010). "Kogudus soovib maadevahetust". Märjamaa Nädalaleht. Lk 4. Vaadatud 22. augustil 2024 – cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  16. ↑ Saar, Reet (29. juuni 2011). "Märjamaa kogudus sai lammutamise lõpetamiseks toetust". Märjamaa Nädalaleht. Lk 3. Vaadatud 22. augustil 2024 – cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  17. ↑ Liländer, Janika (18. september 2012). Märjamaa Vallavolikogu istungi protokoll. Lk 11–12. Originaali arhiivikoopia seisuga 22.08.2024. Vaadatud 22.08.2024.
  18. ↑ Murre, Hugo (15. mai 2002). "Märjamaa-Kuressaare: võrdlus kaldub saarlaste kasuks". Märjamaa Nädalaleht. Lk 3. Vaadatud 22. augustil 2024 – cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  19. ↑ Murre, Hugo (13. märts 2002). "Küsimusi ja vastuseid Märjamaa ajaloost". Märjamaa Nädalaleht. Lk 3. Vaadatud 22. augustil 2024 – cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  20. ↑ "KLO4000814". Keskkonnaportaal. Vaadatud 22. augustil 2024.
  21. ↑ Averin, Mirjam (3. jaanuar 2008). "Märjamaa kui roheline aedlinn". Märjamaa Nädalaleht. Lk 6. Vaadatud 22. augustil 2024 – cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  22. ↑ R. (24. oktoober 1902). "Uus Aeg 24 oktoober 1902 — DIGAR Eesti artiklid". Uus Aeg. Lk 2. Vaadatud 22. augustil 2024 – cit. via DIGAR Eesti artiklid.

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%A4rjamaa_kirikum%C3%B5is