Lödöse leping
Lödöse leping (norra ja rootsi keeles Freden i Lödöse) oli Rootsi kuninga Erik XI ja Norra kuninga Håkon IV vahel sõlmitud rahuleping. Lepingu üle pidasid Rootsi Lödöse linnas 1249. aasta suvel läbirääkimisi Norra kuningas ja Rootsi jarl Birger Magnusson. Lepingu peamine eesmärk oli vältida mõlema poole vaenutegevuse laienemist sõjaks. Mõned Rootsi aadelkonna fraktsioonid aga soovisid Norrat rünnata, et vastata Norra kuningas Håkon IV 24 aasta tagusele ründeretkele, mis oli suunatud Värmlandis tegutsenud Norra mässuliste vastu.[1]
Lödöse linnas vandusid mõlemad osapooled, et nüüdsest valitseb kahe kuningriigi vahel vendlus ja rahu ning et kumbki osapool ei toeta teise osapoole vaenlasi ega paku neile varjupaika. Otsustati ka, et Birgeri tütar Rikissa abiellub Håkoni poja, kaaskuningas Håkon nooremaga.[1]
Taust
Keskajal olid Põhjamaade kuninglikud perekonnad lähedastes sugulussidemetes ning alliansside moodustamine ohustas pidevalt stabiilsust Skandinaavias. Kõik kolm kuningriiki otsisid võimalusi kahe teise jõu domineerimise ärahoidmiseks. Siseriiklikku olukorda Norras, Taanis ja Rootsis kujundas eelkõige eri klannide võitlus trooni pärast. Rootsis olid Taani toetatud Eriku dünastia ja Norra toetatud Sverkeri dünastia võidelnud võimu pärast alates kuningas Sverker vanema mõrvamisest aastal 1156.[2]
Norrat vaevas samal ajal pikaleveninud kodusõda, kus mitu trooninõudlejat astus kuningas Håkon IV vastu. Trooninõudlejat Sigurd Ribbungit toetavad väed kasutasid Rootsi Värmlandi maakonda turvalise pelgupaigana ründeretkedeks Norrasse. Norra kuninga saadikud kaebasid selle üle korduvalt Värmlandi seadusekuulutajale ning Rootsi kuningale, kuid tulutult.[3] Kuna rootslased ei astunud Ribbungi tegevuse vastu samme, juhtis kuningas Håkon oma sõjaväe 1225. aasta talvel Värmlandi,[4] kus ta rüüstas piirkonda, püüdes Ribbungi vastuhakku maha suruda. Håkoni sissetung ajas rootslased vihale, kuid oma riigisiseste konfliktide tõttu ei suutnud nad kätte maksta.[1]
1229. aastal tõrjus Rootsi valitsusnõukogu liige Knut Holmgersson (hiljem kuningas Knut II) 13-aastase kuninga Erik XI troonilt. Pärast seda kui tema toetajad Södermanlandis toimunud Olustra lahingus alla jäid, oli Erik sunnitud Taani põgenema. Pärast lahingut kuulutas Knut end Rootsi kuningaks, kuid tema valitsemisaega saatsid rahutused ja vägivald. 1234. aastal naasis Erik Rootsi ning võttis trooni tagasi.[2] Erik XI troonile ennistamise asjaolude ja sündmuste üle arutletakse jätkuvalt. On teada, et Erik naasis Rootsi 1234. aastal ning tõenäoliselt koos sõjaväega. Ühe koolkonna järgi tapeti Knut II seejärel lahingus Eriku ja tema liitlaste vastu ning pärast seda sai Erik troonile tagasi. Teised ajaloolased küll nõustuvad, et Knut suri umbes samal ajal, kuid kas ta suri lahingus Erikuga või muudel põhjustel, ei ole kindlaks tehtud. Ta võis surra loomulikku surma enne, kui Erik Rootsi naasis. Kuid on siiski kindel, et Knut II poeg Holmger Knutsson võitles Erikuga, kuni Erik ta 1247. aastal Sparrsätra lahingus alistas ning tal 1248. aastal pea maha löödi.[5]
Leping
Pärast seda kui Erik kuningaks ennistati, hakkasid mõned Rootsi aadlikest toetama sõda Norraga. Nad soovisid kättemaksu selle eest, et Norra käis Värmlandis rüüstamas. Vastavalt Norra päritolu Sverre kuningasaagale oli ka tulevane jarl Birger sõja toetajate seas, kuid tolleaegne Rootsi de facto valitseja jarl Ulf Fase ja tema toetajad olid Norra ründamise vastu.[6] Hoidmaks ära mõlemapoolse vaenutegevuse kasvamist sõjaks, saatis Håkon IV saadiku Rootsi lepitust otsima. Rootslased nõustusid kõnelustega ning Birgeri juhitud delegatsioon saadeti Norrasse Kungahällasse.[7] Kõnelused peeti 1241. aasta kevadel, kuid kokkuleppeni ei jõutud.[1]
1247. aastal tegi hoopis Rootsi Norrale ettepaneku kokku saada ja kahe kuninga vaheline kohtumine planeeriti 1248. aasta suvele Lödöse linna. Asukoht valiti selle järgi, et Lödöse asus lähimas Rootsi maakonnas, kuhu Norrast merd mööda pääses.[7] Järgmisel aastal sõitis Erik ettenähtud ajaks Lödösesse, kuid Håkoni saabumine viibis. Erik küll ootas Håkonit, kuid kui tema varud lõppema hakkasid, oli ta sunnitud lahkuma. Siiski lepiti kokku kohtuda samas kohas järgmisel aastal. 1249. aasta suvel naasis Erik koos õemehe Birgeriga, kellest oli selleks ajaks saanud Rootsi jarl. Kui rootslased nägid Håkonit merelt suure laevastikuga lähenemas, hakkasid nad kartma ja põgenesid. Håkon saatis välja käskjala, kutsudes Rootsi kuningat naasma ja läbi rääkima, kuid kuningas oli juba Östergötlandis ega soovinud tagasi tulla. Selle asemel rändas tagasi Lödöse linna Birger jarl, Rootsi tollane de facto juht, et pidada Norra kuningaga läbirääkimisi.[1]
Pärast läbirääkimiste lõppu jõudsid Birger jarl ja kuningas Håkon kokkuleppele ning vandusid, et sealt alates valitseb kahe kuningriigi vahel vendlus ja rahu ning et kumbki riik ei paku teise riigi vaenlasele varjupaika. Lisaks lepiti ka kokku, et Birgeri tütar Rikissa abiellub Håkoni poja Håkon nooremaga.[1]
Viited
- 1 2 3 4 5 6 Sundberg 1997, lk 23
- 1 2 Sundberg 1997, lk 21
- ↑ Gahrn 1988, lk 116
- ↑ Harrison 2009, lk 202
- ↑ Sundberg 1999
- ↑ Harrison 2002, lk 254
- 1 2 Garhn 1988, lk 132
Bibliograafia
- Lars Garhn (1988). Sveariket i källor och historieskrivning. University of Gothenburg. ISBN 91-7900-550-0.
{{cite book}}: eiran teksti "Institute of History, University of Gothenburg" (juhend) - Dick Harrison (2002). Jarlens sekel: en berättelse om 1200-talets Sverige. Ordfront. ISBN 978-91-7441-359-5.
- Dick Harrison (2009). Sveriges historia 600-1350. Norstedts. ISBN 978-91-1-302377-9.
- Ulf Sundberg (1997). Svenska freder och stillestånd 1249-1814. Arete. ISBN 91-89080-01-7.
- Ulf Sundberg (1999). Medeltidens svenska krig. Hjalmarson & Högberg. ISBN 978-91-89660-11-3.