Harilik maavits
 |
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Maavits (perekond) |
| Harilik maavits | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Maavitsalaadsed Solanales |
| Sugukond |
Maavitsalised Solanaceae |
| Perekond |
Maavits Solanum |
| Liik |
Harilik maavits |
| Binaarne nimetus | |
|
Solanum dulcamara Linnaeus | |
| Sünonüümid | |
|
incl.
| |
Harilik maavits (Solanum dulcamara) on maavitsaliste sugukonda maavitsa perekonda kuuluv mitmeaastane poolpõõsas.
Rahvapärased nimetused: jooksvapuu, kuisavits, viinapuu, soolikarohi.
Kirjeldus
Hariliku maavitsa oksad on kuni 3 meetrit pikad.[1]
Taime lehed on piklikmunajad, ülemised sageli odajad kuni südajad. Maavitsa vars on maapinna lähedal puitunud. Taime maapealse varre kõrgus on 30–300 cm.[2]
Õite ülesehitus sarnaneb hariliku kartuli õite omaga, õied on lillad (rippuvates ebasarikates) ja kroonlehed on longus. Õitseaeg juunist juulini.[2] Vili on piklik punane mari.
Õied
Viljad
Varred lehtedega
Levila ja kasvukoht
Kasvab Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas soistes metsades (ka lodumetsades) ja kaldavõsastikes [1]. Maavitsa võib leida ka veekogudeäärsetest võsastikest, soodest ja lodudest. Eestis tavaline.[2]
Kasutamine
Alates 16. sajandist on harilikku maavitsa kasutatud ravimtaimena, tema roheliste kuivatatud vartega raviti kuni 20. sajandini bronhiiti ja astmat.[1]
Mürgisus
Marjad sisaldavad mürgiseid alkaloide soladultsiini, tomatidenooli ja solasodiini. Ka oksad ja lehed sisaldavad neid alkaloide.[1]
Mürgistusnähud ja esmaabi
Mürgistusnähtudena esinevad iiveldus, oksendamine, valulik kõhulahtisus, kiire pulss ja hingamishäired, peapööritus, palavik, rasketel juhtudel krambid ja kõnehäired. Suurem osa mürgist väljub oksendamisel. Esmaabiks anda sütt.[1]
Viited
Välislingid
- Harilik maavits andmebaasis eElurikkus
