Eelmises numbris kirjeldatud Kalamaja Jahu – Väike-Patarei tänava kvartali keskaegse prügiladestuse mündileidude kõrval on samast kohast saadud ühtteist muud, mis kaudselt seostub omaaegse rahamajandusega. Ehkki seekordse kirjatüki peategelased näevad üldjoontes välja nagu rahad, ei olnud nad ametlikult tunnustatud maksevahendid, aga ometi kajastavad ilmekalt linna mitmekesist arvelduskeskkonda.

Arvatavasti tekitavad enim elevust esemed, mis kajastavad siinset eluolu vahetumalt kui hulgi käibel olnud hõberaha. Nii sisaldab Kalamaja leiukogum paarisaja 15. sajandi mündi kõrval üksikuid valerahasid, mille puhul polegi alati päris selge, kas tegemist oli mõne nurgataguse petise kätetööga või oli hansalinna raad tahtmatult sattunud mesikeelse käsitöölise ohvriks. Vanim selline leid on Tallinnas 1417.–1420. aasta vahel vermitud artigeid meenutav tina- ja pliisegust valeraha, mille tegemisel võidi kasutada kas ehtsa mündi jäljendiga valuvormi või isegi linnamüntlast pärit tööriistu. Nimelt teatakse, et toona külastas ordumeistrit seikleja, kes lubas ühest kaalumargast hõbedast lüüa uskumatult palju hõbemünte: kahekümne marga jagu. Kes teab, ehk ongi meie libaraha just tema kätetöö? Kaks ülejäänud võltsingut jäljendavad 1420. aasta mündireformi järgseid Tallinna penne, seega on koha peal olnud teisigi, kes hoolimata silme ees pidevalt terendavast surmanuhtlusest läksid välja riski peale matkimaks hõberahasid.

Peale peenraha vajas keskaegne linn muid käibe- ja maksevahendeid – üldistatult kodurahasid –, et hõlbustada linnamajanduse toimimist. Selliseid märgistatud metallitükke pruugiti nii arvepidamises kui ka ettenäitamiseks mõeldud tõendina ja kahtlemata paljuks muukski. Erinevalt müntidest ei kohta selliseid esemeid kuigi sageli, seetõttu on neist igaüks teaduslikus mõttes väärtuslik avastus.

Osa kodurahasid ei ole raske tõlgendada. Tallinna väikese vapi ja seitsme punktiga žetoon oli teada juba varem: linnamuuseumis talletatud puntsi tõttu – see on Tallinna veskiraha, mis andis õiguse jahvatada seitsme laevanaela jagu jahu. Nüüd, tänu uuele leiule, õnnestus kindlaks teha, et veskirahade löömine ulatub Tallinnas vähemalt 15. sajandisse.

Ka teine koduraha laseb end suhteliselt hõlpsalt selgitada: pisut ähmase kujutisega kettalt leiame ristatud kirka ja labida, mis osutab nn vallimärgile. Niisuguseid märke jagati linnakindlustuste ehitamisel ja korrastamisel ning nende abil loendati tööjõudu kindlustustöödel. Kalamajast päevavalgele tulnu on jällegi vanim omataoliste seas, sest ülejäänud pärinevad kas 16. sajandi lõpust või 17. sajandist.

Seevastu ülejäänud kolme koduraha otstarvet tuleb veel selgitada. Need on peremärki kandvad suvalise kujuga metallitükid, seega pigem žetoonid, mille tarvitust linn ametlikult ei korraldanud. Ühe oletusena võib pakkuda, et need kujutavad Tallinna kaupmeeste eraviisilisi kodurahasid, mida nad võisid jagada raehärra ametikohustusi täites, olgu linnakindlustusi inspekteerides või mingil muul põhjusel. Kuna samasuguseid märke on nüüdseks Tallinnast teada peaaegu veerandsada, võib loota, et aja jooksul saavad ka need leiud meile paremini mõistetavaks.

Palju kõnekamad on aga õhukesed vask- ja messingkettakesed, mida on prügiladestustest kogutud 61 tükki. Need on tuttavad Eesti varauusaja arheoloogilisest ainesest: samasuguseid mõlemalt poolt üksikasjaliku pildiga mündilaadseid esemeid on sageli leitud maapiirkonna matustest ja aaretest. Kuigi nende nimetus – arvestuspenn – viitab justkui rahale, kasutati neid üldiselt siiski kõige muu kui maksevahendina. Tõsi küll, mujalt Euroopast on teada juhtumeid, kus samasuguseid, kaugelt vaadates kuldmünte meenutavaid läikivaid seibe oli vahel õnnestunud kergeusklikele ka rahana pähe määrida. Ent Jahu tänava leide tuleb ennemini pidada hansakaupmehe töövahendiks, vaid paaril üksikul juhul ka muuks.

Usutavasti hakati arvestuspenne kasutama 12.–13. sajandil, kui Prantsuse ja Inglise kuningakoja raamatupidajad võtsid senise pisema hõberaha asemel tarvitusele erižetoonid, et riigi majapidamist paremini hallata. Olemuselt ulatus toonane ketastega arvepidamine ajas veelgi kaugemale, vähemalt Vana-Kreeka ja Vana-Rooma aegadesse, kui suuremate arvutuste korral rakendati käsitsi arvutades kivikeste või muude esemetega abakust ehk arvutuslauda. Meile tuttav kirjalik rehkendamine Rooma numbrite asemel araabia numbritega juurdus laiemalt alles 16. sajandil.

Hiliskeskajaks asendus abakus põhimõttelt samalaadsete, kuid disainilt mugavamate lahendustega. Suuremate riikide ja linnade raamatupidamises võeti kasutusele erimärgistusega puidust arvutuslaud. Selle taha mahtus istuma mitu inimest, kes lõid kokku neile ette loetud numbreid. Ajapikku, ilmselt 15. sajandi jooksul, sai sellest ka kaupmeestele tarviline instrument. Arvutuslaudade kõrval kasutati ka n-ö mobiilseid võimalusi, kus lauda asendas kangastelgedel valminud arvutuslina, mis asetati kas kirstule või mõnele muule sobivale tööpinnale; kolmas moodus oli joonistada vajalikud tähistused lauale kriidiga. Eestist pole säilinud ei keskaegseid arvutuslaudu ega -linu, kuid küllap kasutati mõlemaid ka siin. Selle tõestus on sõna „arvutuslaud“ leidumine meie emakeelses sõnavaras (arwo laud) juba 17. sajandi keskpaigas ja kaudselt ka arvestuspennide hulgaline leidumus Eesti arheoloogilises aineses.

Kalamaja leiukogum on Eesti, aga ka laiemalt hansaruumi vaates üpris eripärane. Eriliseks teeb selle ainuüksi tema olemasolu, sest 16. sajandist varasemaid arvestuspenne kohtab arheoloogiliste leidude seas tavaliselt harva, mistõttu aitab siinne kollektsioon täpsustada vanemate arvestuspennide dateeringuid. Selle kõrval joonistub võrreldes hilisema ajaga välja pennide mitmekülgsem päritolumuster: 16.–17. sajandil tarvitati siin kandis peaaegu eranditult Nürnbergi tooteid, kuid Jahu tänavalt on saadud ka tosinkond Prantsuse arvestuspenni, mis on esmajoones löödud Tournai’s. Kaude viitab see ka arvestuspennide eri kihistustele aja vältel: Prantsuse riigi kontrolli all löödud žetoone asendas koos arvutuslaudade suurema kasutuselevõtuga Nürnbergi meistrite kätetöö, mis oli lõdvemalt reguleeritud. Kaupmehe seisukohast polnud aga ilmselt suurt vahet, kus valmistatud töövahendiga ta arvestust pidas.

Teiseks paistavad Kalamaja leiud silma selle poolest, et nende seas leidub vaid üksikuid augu (4) või kannaga (1) eksemplare, samal ajal kui väljastpoolt linnakeskkonda saadud arvukad arvestuspennid on peaaegu alati mulgustatud. Põhjust pole vaja kaugelt otsida. See näitab, et hansalinnas kasutati žetoone nende esialgsel otstarbel, kuid linnamüürist kaugemal said läikivad kettad endale teistsuguse otstarbe: neid hakati helmeste, krõllide, hõberaha ja spetsiaalselt valmistatud ehisnaastude kõrval pikkima talurahvaehetesse.

Kas neid väheseid Jahu tänava auguga esemeid võiks pidada linnaeestlaste jälgedeks, on keeruline öelda. Kuid saame siiski tõdeda, et linnaelanike vahendusel jõudsid arvestuspennid suhteliselt ruttu hulgikaubana küladesse: kirjalike allikate põhjal leidus 16. sajandi algupoole ja keskpaiga Tallinna kaupmeestel maha jäänud vara seas kilode kaupa arvestuspenne. Osa neist võis leida rakendust tolleks ajaks pigem oma aja ära elanud arvelaudadel, teine osa aga moodi tulnud seltskonnamängudes, kolmas osa eestlastest ehtemeistrite kätetöös, ent nii või teisiti sattus neist suur hulk lõpuks maapõue – ootamaks uue elu algust muuseumieksponaadi või tänuväärse uurimismaterjalina teadlase töölaual.

Artikkel ilmus ajakirja Horisont veebruar-märts 2026 numbris.