Mulle meeldib Eesti nii nagu ta on.

Eesti on väike, aga seal on häid inimesi.

Eesti meeldib seepärast, et see on minu vanaisa maa.

Eestis on hea olla. Mulle meeldib, kuidas suvel päike paistab.

Need on Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi esimese klassi õpilaste mõtted meie riigi tänase sünnipäeva puhul.

Lastele meeldib Eestis elada. Me kõik oleme selleks oma panuse andnud. Saame sirge selja ja selge pilguga vaadata silma kõigile neile, kes seda maad on hoidnud. Eelnevatele põlvkondadele, meie esivanematele. Kõigile, kes on soovinud hoida tulevikku enda peos.

Üheskoos loodu peegeldub tagasi me silmavaatest, milles on rahulolu saavutatust, tarkust kogetust ja jätkuvalt püsib seal ka uudishimu. Aga üha rohkem on meie pilgus ka nõutust ja ärevust. Ja päris kindlasti ülemäära iseend ja vähevõitu teisi.

«Ajalugu on varju ja valguse mäng. Kord on ajad valgemad, kord on nad pimedamad. Kõik, nagu elus ja ajaloos alati, oleneb iga üksiku valikust,» on Viivi Luik öelnud.

Head inimesed,

Meie loomuses on igatseda olnut, mil kõik tundus kindlam ja turvalisem. Arengubioloogina julgen teile aga kinnitada – aega ei ole võimalik peatada. Kui elu seisma jääb, siis ta mitte ei peatu, vaid lõppeb. Ja veel – muutustes jäävad ellu vaid kohanemisvõimelised. Kohanemistarkusest saab elujõu näitaja.

Vahel tundub, et vanu ideaale kasutatakse vaid viigilehena, mille varjus aetakse omaenese isekat asja.

Maailm on muutustes. Koostöö ja ühtehoid on asendumas jõu ja sellega ähvardamisega, läbirääkimised ühepoolsete otsuste pealesurumisega, institutsioonid suurjõudude omavoliga, põhimõtted isekate ja kitsaste huvidega. Vahel tundub, et vanu ideaale kasutatakse vaid viigilehena, mille varjus aetakse omaenese isekat asja.

Kuidas selliste proovikividega ilma nende alla jäämata toime tulla? Peame olema targad ja valmis erinevateks olukordadeks, teiste seas ka selleks, et tagasipöördumine endise juurde pole võimalik.

Oluline on, et me sel tormisel maailmamerel üksi ei jääks. Neis uutes tingimustes on meil purjede hoidmiseks endiselt käes mitu köit, mis aitavad püüda tuult ja hoida õiget kurssi. Maailmas, kus valitseb jõud, on meie senine juhtlõng – enam mitte kunagi üksi – veelgi ühemõttelisem ja selgem.

Kuid kellega siis koos? Nendega, kes peavad ülimaks demokraatiat, õigusriiki ja inimõigusi. Nendega, kes austavad riikide suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning tunnistavad iga rahva õigust valida ise oma tee ja julgeolekulahendid. Nendega, kelle jaoks enesekaitse õigus ja vastuolude rahumeelne lahendamine on väärtused, mitte läbirääkimisobjektid.

Eelkirjeldatu hoidmisel on tähtis Põhjala ruum, Põhjamaade ja Balti riikide ühtehoid. Meie eesmärgid ja ühiskondlikud hoiakud on samad, me mõistame üksteist poolelt sõnalt, meil on ühine elutunnetus ja julgeolekutaju.

Meie väärtuste tegelik proovikivi on täna Ukrainas. Kohtusin hiljuti sealse sõja veteranidega – inimestega, kes nimetasid end Euroopa kuulivestiks.

Kuhu ilmaelu ka ei suunduks, jäävad NATO ja Euroopa Liit meie maailma nurgakivideks. Mõlema liidu mõjuvõimu kindlustamisel on üha suurem osa kanda Euroopa liikmesriikidel. Selleks on vaja koosmeelt, kokkuhoidmist ja kiiremaid otsuseid – vastastikust solidaarsust, mis ammutab jõudu meie ühisest väärtusruumist.

Kolmanda samba moodustavad teised demokraatlikud riigid; selle keskmes on atlandiülesed suhted, millel põhineb ka NATO selgroog. Siia kuuluvad ka Ameerika Ühendriigid, kellel on Euroopa ja Eesti kaitsmisel suur roll. Nagu Euroopa ilma Ühendriikideta, on ka Ühendriigid ilma Euroopata maailmas nõrgemad, väetimad ja üksikumad.

Daamid ja härrad,

Meie väärtuste tegelik proovikivi on täna Ukrainas. Kohtusin hiljuti sealse sõja veteranidega – inimestega, kes nimetasid end Euroopa kuulivestiks.

See on lõikav ja aus võrdlus, mis paneb meile südamele, et sealne kaitse ei tohi mureneda. Meie kohus on kanda hoolt, et see vest peaks vastu ja peataks kuulid ka edaspidi. Me peame tegutsema selle nimel, et Ukraina jääks vabaks. Et saabuks Ukrainale sobiv rahu. Et Venemaa, sõja alustaja ning agressor, naaseks oma piiridesse ja keskenduks naabrite ründamise asemel omaenda riigi ja rahva muredele.

Rahvusvahelised survemeetmed on veskid, mis jahvatavad. Võib-olla küll vaevaliselt, kuid peatamatult. See teeb agressorile sõjapidamise ja oma ühiskonna kooshoidmise iga päevaga üha keerulisemaks.

Meie enda julgeoleku kindlustamine peab toimuma tasa ja targu, ilma asjatu kära ja kehklemiseta. Muretsemise asemel tuleb meil keskenduda oma igapäevatööle ja teha seda parimal võimalikul moel. Leida sõpru, hoida liitlasi ning säilitada selge pilk ja kindel meel.

Sest ainult turvaline ja kaitstud riik annab inimestele julguse teha pikaajalisi otsuseid – rajada kodu, arendada ettevõtlust või kasvatada lapsi.

Mitte kunagi viimase saja aasta jooksul pole meid nii vähe sündinud. See on valus tõde: meid jäi aastaga vähemaks terve Põlva linna jagu rahvast.

Aga head sõbrad, mis on meie julguse ja julgeoleku pikem siht?

Millist tulevikku soovime oma lastele pärandada?

Kui tahame riigi ja rahvana kesta, tuleb meil leida tee, kuidas rahvastiku kahanemine peatada ja anda igaühele meie seast kindlustunne.

Möödunud aastal sündis Eestis 9092 last. Mitte kunagi viimase saja aasta jooksul pole meid nii vähe sündinud. See on valus tõde: meid jäi aastaga vähemaks terve Põlva linna jagu rahvast. Tegemist pole pelga hetkevirvendusega. Kui me seda suunda muuta ei suuda, on juba kahe põlvkonna pärast meid järel vähem kui miljon.

See tühimik ei peitu aga ainult sündimuse statistikas. Kuigi oleme rahvana liikuv ja tegus, peidab pindmine aktiivsus endas sügavat üksildust, mida tunnistab tervelt 60% eestlastest. Kõige valusamalt puudutab see just noori, andes märku, et oleme loonud elurütmi, mis toimib küll tehniliselt laitmatult, kuid kus kaotsi on minemas oskus lihtsalt ja ehedalt koos «olla».

Kui seesmine soojus jahtub, leiab väline pakane vaba tee. Igal aastal jääb Eesti talves külmale alla poolsada inimest – ainuüksi selle kalendriaasta esimesed nädalad on nõudnud juba enam kui kümme elu.

Üksinduses kustumine kütmata kodudes või hüljatud nurkades kõneleb valusat keelt meie ühisest hoolimatusest. Need külmunud hinged on meie praeguse eluviisi kõige vaiksem ja trööstitum külg – see on hind, mida maksame üksteisest kaugenemise ja süveneva ükskõiksuse eest.

Need märgid hääletust hääbumisest ei ole kauge tuleviku mure, vaid varjutavad meie argipäeva juba täna – lasteaedu, koole, tervishoidu, meie kultuuri elujõudu ja riigi kaitsevõimet. Meie kestlikkus ei ole iseenesestmõistetav kingitus, vaid iga põlvkonna vastutus.

Head inimesed,

Tähtis on eelkõige põlvkondade püüdlustest ja eluvalikutest arusaamine, nende ootuste ja väärtuste mõistmine ning vajadusel toetamine.

Oleme rääkinud lapsesõbralikust Eestist, aga liialt vähe Eestist, mis usaldab lapse vanemat, väärtustab emade ja isade eneseteostust, kindlustab ausa konkurentsi tööturul ning toetab üksijäänuid. Siis on kõigil võrdsed võimalused ühiskondlikus elus osalemiseks. Siis on Eestis hea elada ja kasvada, mure ja kiusuta.

Hea töötaja pole mitte see, kes lahkub kontorist viimasena, vaid see, kelle töö on tehtud.

Lapsevanemad ütlevad, et kardavad kooselu püsimise, töökoha säilimise ja eluaseme sobivuse pärast, muretsema paneb füüsiline ja vaimne koormus, rivis püsimine nii tööl kui kodus. Tsiteerides kahe lapse ema Piretit: «Tööelu ja ühiskondlik nõudmine on nii intensiivne, et inimesed põlevad läbi enne, kui jõuavad lapse saamise faasi.»

Olgu siinkohal öeldud, et laste saamine on iga inimese isiklik otsus, aga see on otsus, mis mõjutab kogu ühiskonna käekäiku. Kas ja kui palju ühiskond soosib laste saamist ja laste kasvatamist ning hoolib lapsevanematest, on meie korraldada.

Meie tööturg peab toetama lapsevanemat, mitte karistama teda konkurentsivõime kahanemisega või sulgema uksi edasise arengu ees. Hea töötaja pole mitte see, kes lahkub kontorist viimasena, vaid see, kelle töö on tehtud.

Paindlik töökorraldus ja kaugtöö ei ole pelgalt perede vajadus. See on eeldus, et elu säiliks ka maal ja väiksemates kohtades, kus igapäevane sõit keskusesse on kurnav ja kallis.

Samuti vajame selgemaid piire töö ja eraelu vahele. See vähendaks survet vanematele, kes ei peaks tundma vajadust võistelda nendega, kellel perekondlikud kohustused puuduvad.

Eesti peretoetused on arvestatavad, kuid rahast veelgi olulisem on kindlustunne. Viimaste aastate tõmbetuultes on toetused olnud liiga muutlikud. Peredele tuleb kindlustunne tagasi anda.

Head sõbrad,

Kolme lapse isana saan kinnitada, et lapsevanemaks olemine on asendamatu osa inimlikust eneseteostusest ja rõõmust.

Mured paraku jäävad liiga sageli vaid emade kanda. Aga lapse kasvatamiseks ei piisa vaid emast ja isast, vaja on kogu küla. Turvatunde annab kogukond.

Kuidas saab riik lapsevanema kindlustunnet ja rõõmu toita ning hoida? Eestit aitaks lapsevanemasõbralikumaks muuta perede parem toimetulek, võrdsed võimalused hariduses ja huvihariduses ning tugevam kuuluvustunne.

Äsja ilmunud inimarengu aruanne hoiatab, et meie hariduse vundament on pragunemas.

Meie toimetulek toetub Eesti ettevõtlikkusele ja majanduse tervisele. Tugev majandus nõuab julgust võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid ja tuua eesti teadlaste tarkus ettevõtlusse – et leida oma tee ja eripära.

Majanduse stabiilsuse alus on riigi valikute ettenägelikkus. Võtkem kuulda meie ettevõtjaid, kes toonitavad vajadust selguse ja püsivuse järele. Heitkem juba täna aus ja karge pilk riigieelarvele ja maksudele. Loogem usaldust – uutest maksudest tuleb rääkida enne valimisi, mitte alles siis, kui hääled on loetud.

Sama karge ja ausa pilgu kui majandusele peame heitma ka haridusele. Oleme tundnud uhkust, et pakume oma lastele Euroopa üht parimat haridust. Kuid äsja ilmunud inimarengu aruanne hoiatab, et meie hariduse vundament on pragunemas. Me ei tohi leppida olukorraga, kus noore inimese tulevikku ja lennukaart ei määra mitte tema andekus või tahe, vaid tema elukoht ning kodune rahakott.

Nii tekibki hariduslõhe. See ei ole pelgalt kooli ega õpetaja mure, vaid puudutab meid kõiki, sest hariduslõhe jäljed on kõikjal meie ümber – tervises, turvalisuses, soovis riigi asjades kaasa rääkida. Andmed kinnitavad: parem haridus annab paremad võimalused pea kõiges.

Tehisaru haridusprogrammi luues oli meie siht selge: kättesaadavus kõigile. Nutikate abiliste kasutamine ei tohi jääda raha taha, olgu takistuseks tasuline konto või uue seadme puudumine.

Täna on meie endi teadlaste ja ekspertide loodud rakendus koolidesse jõudnud. Me alles õpime ja kohaneme. Kuid üks on selge: ilma selle haridusprogrammita oleks tehisaru hariduslõhet üha süvendama hakanud.

Head kuulajad,

Võrdsed võimalused ja õigused oma elu korraldamiseks peavad olema kõikidel Eestis elavatel inimestel. Kuid tõsiasi on, et Eesti elanike kuuluvustunne on uuringute järgi viimastel aastatel langenud. Meist iga neljas tunneb, et ta ei kuulu Eesti ühiskonda. Muust rahvusest inimeste seas ulatub see protsent suisa neljakümneni.

Palun ärge lõhestage ühiskonda lühiajalise kasu nimel.

Kõnelesin kuuluvustunde murenemisest kõigi parlamendierakondade juhtidega. Panin neile südamele, et riigis tehtavad otsused peaksid olema arusaadavad ja läbipaistvad. Igale otsusele peab eelnema põhjalik analüüs, sest kaalul on meie riigi toimimine. Tähtis on mõista, et sisemise rahu hoidmisest sõltub ka väline rahu – meie vastupanuvõime ja sisejulgeolek.

Otsuseid tuleb vaadata tervikuna – hinnata mitte seaduse üksik-, vaid koosmõju. Mõistlik oleks enne seadusloome käivitamist ka küsida, miks me seda teeme. Kas ja kuidas aitab see kaasa ühiskonna ühtsusele ja kindlustundele? Või kas see üldse vastab Eesti põhiseadusele?

Meie poliitikat on olulistel teemadel aidanud seada ja tasakaalus hoida erakondade ülesed kokkulepped ja sihid. Seda on põhjust nii poliitikas kui avalikus elus tegutsejatele taas meelde tuletada: palun ärge lõhestage ühiskonda lühiajalise kasu nimel.

Hea rahvas,

Aga kuidas jääb aruteluga? Kas debatt, olgu see siis rahvastiku või mõnel muul teemal, on ülepea võimalik?

Nii nagu looduses valitseb ka arvamustes mitmekesisus – ühiskond koosneb erinevatest vaadetest ja meist igaühel on õigus jääda viisakalt eriarvamusele. Aga kui üks ütleb, et väljas sajab ja teine ütleb, et on kuiv, siis tuleb ikkagi ise aknast välja vaadata.

Kõvad kärajad oleme me alati olnud. Eks meie seas ole varemgi leidunud tülikäivitajaid ja ässitajaid, parastajaid ja solvujaid, kuid tänane arvamuskius, laiemalt arutelukultuuritus ehmatab oma labasuse ja ulatusega. Oleme oma armsa sauna üle kütnud ja vängest leilist uimased.

Selline kuumus ei valmista enam kellelegi rõõmu – ikka ja jälle nõuab vänge sõna veelgi vängemat vastust. Valimiste eel kistakse taas üles mõni tüli. Isegi kui keegi sel viisil oma soovitud hääled nopib, jääme kaotajaks me kõik. Aga kõige valusamalt need, kes tüli keskmesse on kistud.

Teate, mis sellele järgneb? Vaikus, sest keegi ei julge enam oma mõtteid välja öelda. Ja seejärel ükskõiksus. Arutelust saab süüdistus, dialoogist kaks monoloogi ja kaasamisest farss. Pihta saab ettevõtlikkus ja kahaneb sidusus. Ja kui me tõesti ise ennast pidama ei saa, siis tuleb teha rahunemispeatused lisaks maanteedele ka kontoritesse ja kodudesse.

Head Eesti inimesed,

Meie peamised väärtused ja sihid on kirjas põhiseaduse avalauses. Vabadus, õiglus ja õigus. Sisemise ja välise rahu kaitsmine. Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kuidas me seda kõike hoiame?

Oma ajalukku süüvides näeme, kuidas üksikud pingutused on põimunud ühiseks leidlikkuseks. Seda me nimetamegi eesti kultuuriks – meie ühisaruks.

Ainus tee, mida mina tean, on haridus. Eesti tulevik algab kooliukselt. Igaühe teekond kulgeb omamoodi, aga rahvaks kasvame nõnda, et kõigi lahknevuste kiuste sünnib meie püüdlustest ühislooming.

Aga arukaks rahvaks saamiseks ainuüksi koolist ei piisa. Vaja on sõbralikku ja hoolivat kodu. Ja riiki, mis kannustab loovust, vaba eneseväljendust ning ühisosa otsimist ka vaidlustest.

Oma ajalukku süüvides näeme, kuidas üksikud pingutused on põimunud ühiseks leidlikkuseks. Seda me nimetamegi eesti kultuuriks – meie ühisaruks, mis on avatud tulevikule ja annab meile jõudu säilimiseks. Nii maa- kui linnarahvana; nii metsa, mere kui põllu ääres; nii kivide kui parkettide pääl. Küll siis sünnivad uued põlved.

Eesti lugu ei ole ainult ellujäämise lugu. See on edasipüüdlemise, leidlikkuse ja vabaduse lugu, mille jätkamine on usaldatud meie kätesse. Targa rahvana, arukas riigis. Tulevik sõltub meie igaühe valikutest. Tulevik on meie peos.

Mustamäe lapsed ei rääkinud üksnes olevikust, vaid ka tulevikust:

Tulevad uued asjad, mis teevad asju paremaks.

Eestis on väga palju roboteid ja nad on inimestega sõbrad.

Kevadel on nii palav, et võib käia ujumas iga päev.

Lapsed on head kogu aeg.

Palju õnne sünnipäevaks, kallis Eesti rahvas!