Kaspar Kaljas tunnistas, et lugu sai alguse juba ligi 25 aastat tagasi, kui ta pöördus arsti poole käte värisemise tõttu. „Toona arst ütles, et kätevärinat saab rahulikult varjata, aga kiilaspead näevad kõik kaugele,“ meenutas ta R2 saates „Hommik!“. Esimesed märgid juuste hõrenemisest tekkisid umbes kümmekond aastat tagasi, jõulisem muutus viimase viie-kuue aasta jooksul.
„Mul suguvõsas ei ole kiilaspäiseid. Vanaisa oli nagu Gandalf – valgete pikkade juustega,“ kirjeldas ta. Kuigi kiilanemine pole Kaljase igapäevaelu seganud, hakkas mõte siirdamisest küpsema paar aastat tagasi. „Ei maksa peljata midagi. Tuleb vastu vaadata saatusele sellisena, nagu ta on,“ ütles ta, lisades, et otsus oli ennekõike tema enda oma.
Türgis on protseduurid kättesaadavad lühikese etteteatamisega. „Võid astuda ukse pealt sisse ja öelda: tere, mind huvitab see protseduur – tule homme,“ kirjeldas ta. Samas rõhutas ta eeltöö tähtsust ning soovitas uurida kliiniku tausta ja kasutatavaid võtteid.
4800 istikut viie tunniga
Protseduur algab konsultatsioonist, mille käigus hinnatakse kuklapiirkonna doonorjuukseid ja joonistatakse uus juuksepiir. Seejärel aetakse pea paljaks, tehakse kohalik tuimestus ning algab mitmetunnine töö.
Kaljasele siirdati ligikaudu 4800 juuksekarva. „Umbes neli ja pool kuni viis tundi kulus. Sulle lüüakse pastakaga 4800 korda pähe,“ kirjeldas ta protsessi. Karvad paigaldatakse individuaalselt, tavaliselt mitme tehniku koostöös. Protseduur ei olnud tema sõnul valus, küll aga õrnalt ebameeldiv, pikk ja tüütu. Aja veetis ta podcast‘e kuulates.
Üldjuhul ei soovitata korraga siirdada üle 5000 istiku. Mõnel juhul võib soovitud tiheduse saavutamiseks vaja minna mitut protseduuri, sõltuvalt kiilanemise astmest.