«Ta oli loomult kange ja tugeva õiglustundega, aga sisimas õrn ja hooliv Muhu memm,» meenutab Kiik ühismeediasse tehtud postituses meie hulgast lahkunud vanaema.

Ta meenutab, kuidas õppis vanaema kodutalus lapsena mitmeid maatöid ja eeskätt armastust loomade vastu. «Toredatest koertest, kassidest ja vabalt ringi sibavatest kanadest on eredaimalt meeles tema kitsekari, keda suvel tihti hoidmas käisime. Mäletan, et tipphetkel kasvatas ta üksinda 36 kitse ja tallekest. Igal kitsel oli oma nimi, iseloom ja kindel magamisase. Külmadel talvedel tõi ta väiksemad talled laudast tuppa sooja, kus nad uudishimulikult ringi kepsutasid.»

«Vanaema koges oma pika elu jooksul palju rõõmu nii enda kui oma lähedaste kordaminekutest, aga ka ränka ebaõiglust ja valusat leina. Elu lõpuni ei lähe meelest ka tema uskumatud lood teise maailmasõja päevist ning sellele eelnenud ja järgnenud ajast,» meenutab ta, öeldes, et vanaema oli nagu elav ajalooraamat, kes mäletas nii helgemaid kui süngemaid aegu.

«Ühinen leinas vanaema poegade, lapselaste, lapselapselaste ning kõigi teiste lähedastega. Tänan eraldi Muhu valda ja Muhu hooldekodu tööperet, kes aitasid viimastel aastatel tema eest hästi hoolt kanda. Jääme Sind igatsema ja tänutundega mälestama, armas vanaema…»