Eestis oleme ammu harjunud, et kui mingi toorme hind tõuseb, kipub see muutus jõudma poelettidele hämmastava kiirusega. Kui hinnad langevad, toimub ülekandumine aga aegluubis. See ebasümmeetria tekitab paratamatult küsimusi konkurentsi tegeliku intensiivsuse kohta.

Alljärgnev tabel võtab kokku viimase aasta hinnalangused toidutoormete maailmaturul eurodes mõõdetuna (11. veebruari seisuga):

Need ei ole pisikesed kõikumised. Tegemist on väga suurte hinnalangustega sisendite puhul, mis moodustavad olulise osa paljude igapäevaste toidukaupade omahinnast – kohv, šokolaad, riisitooted, karastusjoogid, maiustused, piimatooted ning mahlad. Kui kakaoubade hind langeb 71 protsenti ja apelsinimahla tooraine 61 protsenti, on see šokk, mida peaks olema võimalik ka toiduainete lõpphinnas märgata.

Ent kui vaadata nende toodete hindu kauplustes, näeme märksa tagasihoidlikumaid langusi, kui mitte jätkuvat hinnatõusu.

Eurostati harmoneeritud tarbijahinnaindeksi statistika järgi oli mullu detsembris suhkru hind Eestis aastaga langenud 5,7 protsenti. Kõikides teistes mainitud kategooriates nägime aga jätkuvat hinnatõusu. Kohvipakk polnud kolmandiku võrra odavam, vaid 25 protsenti kallim. Šokolaad ei odavnenud 70 protsenti vaid hoopis kallines 17 protsenti. Riis, või ja mahlad samuti kallinesid ühekohaliste protsentide võrra.

Sellistele “kääridele” toormehindade ja lõpphindade dünaamika vahel on mitmeid võimalikke selgitusi.

Esiteks, pikaajalised hankelepingud. Töötlejad ja jaeketid ei osta toorainet maailmaturu päevahinna alusel, vaid sageli fikseeritud lepingutega kuudeks kui mitte aastaks. Kui hinnad langevad, jõuab uus madalam hind tarneahelasse viivitusega.

Teiseks, varude tsükkel. Kui tootjad või jaemüüjad on varunud kaupa kõrgema hinnaga, ei saa nad seda odavamalt müüa ilma kahjumit kandmata. Seetõttu üritavad nad hinda hoida võimalikult kõrgel, kuni kallimalt ostetud varud on realiseeritud.

Kolmandaks, töötlemise ja logistika kulud. Tooraine hind on vaid üks osa lõpphinnast. Energiakulud, tööjõud, transport, pakend ja turundus võivad samal ajal kallineda, summutades tooraine hinnalanguse mõju.

Neljandaks, turu struktuur. Kui mõnes tarneahela lülis – olgu see töötlemine, hulgimüük või jaemüük – on konkurentsisurve nõrk, võib hinnalanguse ülekandumine olla aeglane.

Kõik need selgitused on teatud määral mõistetavad, kuid küsimus on proportsioonis ja ajas. Kui sisendhinnad langevad 30, 50 või 70 protsenti, ei saa kuudepikkust ja enamgi kestvat aeglast või olematut reaktsiooni lõpphindades võtta täitsa loomulikuna. Kui hinnad tõusevad kiiresti, aga langevad aeglaselt, võib see olla märk turujõu olemasolust.

Nüüd tasub hetkeks peatuda ka nende kommentaatorite juures, kes iga hinnatõusu järgi tõttavad kuulutama, et süüdi on maksupoliitika, mille muutmine pidavat ka tooma kohest leevendust. Kahe protsendipunkti suurune käibemaksutõus mullu juulis ei saa aga matemaatiliselt seletada seda, et sisendhinnad on kukkunud kümnete protsentide kaupa, ent jaehind püsib visalt paigal või jätkuvalt tõuseb. Selle teguri esitamine peamise hinnatõusu põhjusena on kas majandusalane võhiklikkus või lihtsalt demagoogia.

Oluline on vaadata ka laiemat makromajanduslikku pilti. Üldine hinnakasv on viimastel kuudel selgelt pidurdunud ning prognooside järgi alaneb inflatsioon tänavu ligikaudu kolme protsendi tasemele. See tähendab, et hinnasurve majanduses tervikuna nõrgeneb. Koos sisendhindade langusega loob see eeldused, et ka toidukaupade hinnad peaksid järk-järgult stabiliseeruma.

Samaaegselt on majandus pöördunud kasvule ning tarbijate kindlustunne on viimase aasta madalseisust selgelt paranenud. Aeglustuv inflatsioon, taastuvad reaalsissetulekud ja tugevnev majandus käivad käsikäes ehk kui hinnasurve väheneb, paraneb inimeste ostujõud ja valmisolek tarbida, mis omakorda toetab kasvu.

Kokkuvõttes jõuab hinnalangus maailmaturul varem või hiljem tarbijateni. Küsimus on, kui kiiresti see juhtub. Viimase aja tempo tekitab arusaadavat frustratsiooni ja ka õigustatud ootuse, et turud toimiksid võimalikult läbipaistvalt, konkurents oleks tugev ning tarneahela osapooled selgitaksid avalikkusele, miks hinnalanguste ülekandumine võtab nii kaua aega.