Prantsusmaa suuruselt teine linn Marseille vaevleb jätkuvalt narkojõukude tegevuse käes ning kasvav vägivald kutsub riigis esile paksu pahameelt, annab teada riiklik transvestiidimeedia. Loost ei leia otsijamasin sõnu immigrant, Aafrika ega Maroko, mis on halenaljakas, sest tegu on aafriklaste omavahelise ja õige verise arveteklaarimisega.
Kommunistide väljaannetest tõde otsida ei ole kuigi mõistlik, muu maailma allikad kinnitavad, et Marseilles tapatalgutel on õige mitu omapära, esiteks on paljud mõrvarid ja mõrvatud meie mõttes lapsed, 13-17 aastat ja nooremad.
Teiseks on peamised jõugud aafriklased või kohapeal sündinud aafriklaste lapsed: Marseille’s domineerib narkokaubanduses peamiselt DZ Mafia (DZ viitab Alžeeria lühendile “DZ” – Démocratie Algérienne või lihtsalt Alžeeria), mis on araabia päritolu immigrantidega seotud võrgustik.
See jõuk opereerib frantsiis-süsteemiga: nad annavad väikestele edasimüüjatele (sageli teismelised ja dokumentideta immigrandid) narkootikume ja relvi, et kontrollida tänavaid. Rivaalid hõlmavad gruppe nagu Yoda (või lihtsalt “les Yodas“), les Blacks (Aafrika päritolu) vs les Arabs (Põhja-Aafrika, eriti Maroko/Alžeeria), mis võitlevad mõjupiirkondade pärast.
Päritolu: Enamik jõuke pärineb Marseille põhjapoolsest vaesematest linnaosadest (nt La Castellane, Les Aygalades), kus on kõrge töötus kuni 40%, immigratsioon Põhja-Aafrika tõmbekestustest – Alžeeria, Maroko, Tuneesia ja Mustast Aafrikast, põhiliselt Mali ja Senegal.
Masendav vägivald: 2025. aastal oli umbes 15–20 narkoäriga seotud tapmist (langes 2023. aasta 50-lt ja 2024. aasta 24-lt), aga vägivald on muutunud “juhuslikumaks” ja hõlmab rohkem lapsi. Novembris 2025 tapeti narkootikumidega võitleva aktivisti Amine Kessaci vend Mehdi Kessaci.
Nõrganärvilistele eurooplastele pole palju vaja, linn on täielikus paanikas – elanikud räägivad “terrorist” ja “kaosest”, eriti vaestes kvartalites, kus politsei pole alati kohal, sest ta ei julge sinna kunagi minna. Vägivald mõjutab tsiviilelanikke, iseäranis lapsi, kes värvatakse jõukudesse sunniviisiliselt.
Narkokaubandus sai hoogu 1980.–1990. aastatel kokaiini ja kanepi impordiga Lõuna-Ameerikast ja Marokost läbi Marseille sadama, mis on üks Euroopa suurimaid uimastite transiidi sõlmi. Jõugud värbavad lapsi ja teismelisi (alates 12–13 eluaastast) “valvuriteks” või “müüjateks” – valitsuse andmetel on teismeliste osalus narkokaubanduses 8 aastaga 4 korda kasvanud.
Laste värbamine jõukudesse, muuhulgas mõrvariteks, ei ole juhus, siin on julm ja kainelt kalkuleeriv meetod:
Kerged karistused
Alaeliste karistatused on sümboolsed, alla 18-aastaseid (eriti alla 16) karistatakse Prantsuse seaduste järgi palju leebemalt kui täiskasvanuid.
Nad ei saa pikaajalist vanglakaristust, sageli piirdutakse tingimisi, noortekodude või järelevalvega. Jõugud kasutavad neid “disposable” (kergesti asendatavate) tapjate, valvurite või müüjatena – kui nad tabatakse, ei anna nad võrgustikust palju infot ja karistus on lühike.
Odav tööjõud
Noortele makstakse väga vähe (nt 100–200 € päevas valvurina/müüjana), aga vaestele äärelinna lastele tundub see suure rahana. Pealegi on lapsed kergemini manipuleeritavad – lubatakse “kiiret raha”, kingitusi, staatust või “kuuluvust”.
Paljud on vaesetest peredest, ühe vanemaga kodudest või immigrantide lapsed, neil puudub väljavaade normaalsele elule. Jõugud püüavad lapsed võlalõksu (nt “võlgu” antud narkootikumide eest) ja sunnivad tasuta tööle või ähvardavad vägivallaga.
Värbamine sotsiaalmeedia kaudu on lihtne
Snapchati, TikToki abil postitatakse “töökuulutusi”: “vajame guetteur’i (valvurit), noort, hea mälu ja mootorattaga”. Värvatakse ka teistest Prantsusmaa linnadest, “jobbeurs” ehk ajutised töötajad, saabuvad lootuses rikkaks saada, aga satuvad orjusesse. See vähendab kohalike riski ja hoiab võrgustikku saladuses.
Noored on julmad
Noored näevad surma ja vägivalda igapäevaselt (sotsiaalmeedias levitatakse videoid tapmistest), mistõttu nad kaotavad hirmu. Nad on valmis tegema äärmuslikke asju (nt tulistamine, põletamine) väikese raha eest või staatuse nimel. See loob “ultra-vägivaldse” keskkonna, kus vanemad jõuguliikmed saavad “väikseid sõdureid” lihtsalt õnneks võtta.
Sotsiaalsed ja psühholoogilised tegurid
Paljud noored otsivad kuuluvust, “perekonda” või otsivad identiteeti, mida vaeste linnaosast ei leia. Jõuk pakub “respekti”, raha ja staatust – eriti kui kool, pere või ühiskond midagi võrreldavat ei anna. Olukord on eriti karm Marseille’i põhjapiirkondades La Castellanes ja La Paternelles, kus töötus on kõrge ja tulevikulootused olematud.
Tegemist on igas mõttes globalistide-satanistide tekitatud probleemiga. Mesijutu ja valedega lastakse immigrandid maale, ajukirurge on nende hulgas vähe, töötahe ka üle ääre ei aja, nii otsitakse ja leitakse väljakutseid kriminaalses maailmas. Muud ei jää lihtsalt üle.
Liberaalne suhtumine meelemürkidesse on värav maapealsesse põrgusse, seda näeb nii USA demokraatide osariikides kui revolutsioonilisel Prantsusmaal. Politsei muidugi ei julge sekkuda, sest kardab pättide linnaosi ja kergelt kaela kukkuvaid rassismisüüdistusi – nii väljubki olukord kontrolli alt ning algab lapssõdurite ja tapatalgute ajajärk.
See oli kunagi Euroopa, nüüd on see kommunistlikku hullumeelsuse, deemonlike pahede ja hõimusõdade tallermaa.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 27.01.2026