Ma ei ole looduse ja keskkonna hoidmise vastane. Vastupidi – puhtam elukeskkond, targem energiakasutus ja väiksem sõltuvus importenergiast on eesmärgid, millega on raske mitte nõustuda. Küsimus ei ole eesmärkides, vaid selles, kuidas ja kelle arvelt neid ellu viiakse. Valitsus on oma energiapoliitikaga täielikult läbi kukkunud ja minu hinnangul on kurioosne, et rohepööret üritatakse jätkuvalt läbi suruda Eesti inimeste arvelt, olukorras, kus maailma suurriigid on juba hakanud otsima teistsuguseid lahendusi. Mis maks järgmiseks? Küttepuumaks? Korstnamaks? Maainimesemaks? Või lihtsalt oleneestlanemaks?
Kui räägin inimestega, siis kuulen üha enam ahastust ja tunnet, et otsuseid tehakse teadmata, kuidas päriselt elatakse. Vahel jääb mulje, et otsustajad elavad teises Eestis. Sellises, kus igal perel on energiatõhus linnamaja, liisingus elektriauto ja investeerimisportfell, kuhu vajadusel raha juurde panna. Puhkus tähendab paari välisreisi aastas ja hinnatõusud on ebamugavus, mitte probleem.
Suures osas Eestis loetakse kuu lõpus euromünte. Auto on vana, aga hädavajalik. Puhkus on luksus, mitte iseenesestmõistetav. Ja laen ei ole strateegia, vaid risk, mida paljud ei saa endale lubada. Kui poliitikat tehakse eestlastele, keda nähakse justkui jõukate lääneeurooplastena, siis maksavad arved kinni tavalised Eesti inimesed.
Võtame või automaksu. See ei ole lihtsalt maks, vaid selge sõnum. Sõnum, et sinu eluviisi peetakse eksituseks. Et kui sa elad väljaspool linna, siis peadki rohkem maksma, sest nii on „rohelisem“. Aga millega sa selle auto siis asendad? Ühistransport ei kata tegelikke vajadusi, töökoht ega kool ei koli kodule lähemale – vastupidi, sageli kolib kõik hoopis kaugemale.
Üks rohepöörde eest võitlev linnaproua ütles mulle, et maal elavad inimesed võiksid liikumiseks kasutada jalgratast. „Proua, kas teie saadaksite oma lapse kooli jalgrattaga, kui ta peaks sõitma mööda Tallinn–Narva maanteed kümme kilomeetrit teeservas, kus autode kiirus ulatub 120 kilomeetrini tunnis?“ küsisin vastu. „Miks ta koolibussi ei kasuta?“ uuris proua seepeale. „Sellepärast, et koolibuss ei peatu maja ukse ees, vaid laps peaks mööda maanteeserva peatuseni kõndima kaks kilomeetrit,“ oli minu vastus.
Siit joonistubki välja suhtumine: „oma viga, et elad maal“ või „ela maal, aga soeta oma vana diislirisu asemele hübriid- või elektriauto, siis saad ju maksusoodustust“. See ei ole valikuvabadus. See on sunniviisiline elustiili ümberkasvatamine.
Sama silmakirjalikkus ilmneb sageli ka rohepöörde eestkõnelejate endi käitumises. Mul on olnud juhus, kus „roheline“ akadeemik heitis mulle ette diiselauto omamist, samal ajal kui ta ise lendab mitmeid kordi aastas projektirahade eest mööda Euroopat. Olgem ausad, ilmselt ei jõua mina oma diiselautoga küll aasta lõikes nii palju CO₂ atmosfääri paisata, kui tema oma lennumiilidega. Ometi olen just mina see, kellele näidatakse näpuga ja kelle eluviisi peetakse probleemiks.
Sarnane tunne tekib ka energiapoliitikast rääkides. Minu tutvusringkonnas on palju inimesi, kes vaatavad iga kuu elektriarvet ahastusega. Mitte sellepärast, et nad laristaksid, vaid seetõttu, et nad ei mõista, miks on elekter muutunud luksuskaubaks. Paradoksaalsel kombel maksavad meist oluliselt jõukamad Põhjamaad elektri eest kohati poole vähem kui Eesti inimesed.
Pensionär või pere, kes kütab oma kodu nii säästlikult, kui vähegi oskab, kuuleb vastuseks, et „lahendus on renoveerimine“ – riigil on ju toetused ja meetmed. Justkui oleks see lihtne valik, mitte kümnete tuhandete eurode suurune kohustus. Inimesele, kelle eelarve on niigi pingul, ei ole laen lahendus ega toetus imerohi, vaid risk, mida paljud ei saa endale lubada. Selline suhtumine näitab, kui kaugele on otsustajad päriselust eemaldunud.
Väikeettevõtjad ütlevad otse: me ei saa hindu lõputult tõsta. Kui elekter jääb sellisele hinnatasemele, tähendab see paratamatult, et keegi peab uksed sulgema, koondama töötajaid või tegevusest loobuma. See on päris elu. Aga sellest ei räägita rohepoliitika esitlustes. Seal räägitakse kohanemisest ja investeerimisest päikese- või tuuleenergiasse.
Paljud inimesed tegid täpselt seda, mida riik soovitas. Nad võtsid laenu, paigaldasid katustele ja põlluservadesse päikesepaneelid ning lootsid stabiilsusele ja kindlale tulevikule. Täna on reaalsus aga selline, et päikesepaistelisel päeval tuleb väiketootjal oma elektri võrku andmise eest peale maksta. Hind on miinuses, võrk on täis ja tootja ei teeni mitte midagi – vastupidi, maksab peale. Kas see ongi see lubatud roheline ime?
Minu hinnangul on see röövellik – isegi kui kõik on seaduse järgi korrektne. Ja nüüd öeldakse neile samadele inimestele: investeeri akudesse. Ehk võta veel üks laen, et salvestada energiat, mida süsteem ei suuda vastu võtta. Risk jääb inimesele, kasu hajub kuskile ära ja vastutust ei kanna keegi.
Sama muster kordub tuuleparkidega. Neid esitletakse kui suurt rahvuslikku hüve, kuid tegelikkuses on need kogukonnad omavahel tülli ajanud. Inimesed, kes peavad nende kõrval elama, ei saa ei odavat elektrit ega sisulist otsustusõigust. Kasu jõuab kitsasse ringi – arendajatele ja neile, kes oskavad õigel ajal lobitööd teha.
Ja siis jääb õhku küsimus, millest eriti rääkida ei taheta: mis saab nendest tuuleparkidest siis, kui need vanaks jäävad? Kes maksab nende lammutamise, utiliseerimise ja keskkonnakahju kinni? Vastus on üsna selge – mitte arendaja, vaid maksumaksja. Ehk taas tavaline Eesti inimene.
Pole juhus, et mitmel pool Euroopas, näiteks Saksamaal, on tuuleparkide rajamisele pidurit tõmmatud ja otsitakse muid, realistlikumaid lahendusi. Seal on aru saadud, et ideoloogia ei saa olla energiajulgeoleku alus.
Energiajulgeolek tähendab kindlust, taskukohast hinda ja vastutust. Mitte seda, et inimesed võtavad laene, kogukonnad lähevad tülli ja lõpuks maksame kõik kinni süsteemi, mille suurim kasu jõuab üksikutele. Probleem on poliitikas, mis keeldub oma vigu tunnistamast ja raiub ikka oma, isegi siis, kui rahvas kannatab.
Aga mis on siis lahendus?
Ei! Lahendus ei ole uued maksud, uued keelud ega järjekordne üleskutse „kohaneda“. Lahendus algab sellest, et riik tunnistab: energiajulgeolek ei ole ideoloogiline projekt, vaid ellujäämise küsimus.
Tuleb kasutada seda, mis meil päriselt olemas on. Eestis on toimivad kaevandused ja meil on põlevkivi. Seda ei saa üleöö maha kanda loosungiga, et „see pole piisavalt roheline“. Põlevkivi ei ole igavene lahendus, kuid see on reaalne ja toimiv lahendus seni, kuni alternatiivid suudavad tagada stabiilse ja taskukohase elektri. Ja seda saab kasutada targemalt ja puhtamalt kui varem.
Tuleb rääkida ausalt ka tuumaenergiast. Mitte hirmujuttude, vaid faktide keeles. Tuumaenergia on stabiilne, ilmast sõltumatu ning paljudes riikides peetakse seda ainsaks realistlikuks viisiks tagada kindel elektrivarustus.
Kui Eesti tahab olla energiasõltumatu, siis ei saa seda teemat laualt maha võtta ainult seetõttu, et see ei sobi rohelisse narratiivi või tundub ebamugav. Tasub endalt ausalt küsida: kas Eesti on täna kuidagi paremini kaitstud? Meie lähinaabruses töötavad juba Soome ja Venemaa tuumajaamad. Kui peaks juhtuma tõsine avarii – olgu see tehniline rike, loodusõnnetus või geopoliitiline kriis –, ei jääks Eesti sellest nagunii puutumata, sõltumata sellest, kas meil endal on tuumajaam või mitte.
Ehk teisisõnu: risk on juba olemas. Küsimus ei ole selles, kas risk tekib, vaid selles, kelle käes on kontroll ja vastutus. Kas me eelistame olukorda, kus tuumajaamad on meie naabrite kontrolli all, või sellist, kus võimaliku tuumaenergia kasutamise üle otsustab Eesti ise, lähtudes Eesti inimeste huvidest?
Samuti tuleb ausalt üle vaadata elektriturg ja börsisüsteem. Praegune olukord, kus Eesti inimene maksab oma elektri eest rohkem kui meist jõukamad Põhjamaad, ei ole normaalne. Riigi ülesanne on seista selle eest, et elekter oleks Eesti inimesele ja ettevõtjale taskukohane – vajadusel ka erandite või riikliku sekkumise kaudu.
Tuleb lõpetada poliitika, kus risk lükatakse inimesele ja kasu koondub vähestele. Kui riik kutsub investeerima, peab riik ka vastutama. Kogukondadel peab olema otsustusõigus ja arendajatel kohustus vastutada ka siis, kui projekt vananeb või ebaõnnestub. Mitte nii, et arendaja teenib ja lahkudes jääb arve maksumaksjale.
Ja lõpuks – Eesti energiapoliitika peab lähtuma Eesti oludest. Me ei ole Saksamaa, Holland ega Prantsusmaa. Meil on oma kliima, oma hajaasustus ja oma majandus. Poliitika, mis eeldab, et kõik elavad Eestis nagu jõukas lääneeurooplane, ei ole realistlik ega õiglane.
Eestil on olemas ressursid, teadmised ja inimesed, et teha paremini. Eesti vajab energiapoliitikat, mis lähtub tervest mõistusest, Eesti oludest ja Eesti inimesest.
Arvo Suurmaa, EKRE
