Esimest korda kohtusime hääleõpetaja ja -terapeudi Jill Purce’iga ligi seitse aastat tagasi Londonis Westminster Abbey kohvikus Cellarium. Meid viis omavahel kokku Jilli abikaasa Rupert Sheldrake. See oli meeldejääv pärastlõuna. Pärast teejoomist siirdusime üheskoos Westminster Abbey õhtuteenistusele.
Järgnevat võib selgitada sõnadega „õnnelik juhus“, „müstika“ või „jumalik ettehooldus“ – täpselt nii, nagu kellegi mõttemaailma mahub. Nimelt pääsesime kirikusse ilma selle välisukse juures järjekorras seismata, kohvikust algava kaarkäigu kaudu. See oli Ruperti sõnul tema elus üldse esimest korda lahti. Seejärel saime kohad esimesse ritta otse koori vastas. See oli unustamatult kaunis teenistus. Pärast seda liikusime lähedal asuvasse raamatupoodi, kus Ruperti ja Jilli sõber psühhoterapeut Mark Vernon esitles oma raamatut „A SecretHistory of Christianity: Jesus, the Last Inkling and the Evolution of Consciousness“. Selle eestikeelne tõlge „Ristiusu salajane ajalugu“ ilmus eesti keeles 2021. aastal. See on teos, kus Vernon põimib kokku kristluse ajaloo ja Owen Barfieldi filosoofia („Tegelik tervenemine algab purgatooriumis“; TT#14, 11.21).
Seejärel kohtusime Jilliga Ruperti 80 aasta juubelil ja viimati möödunud septembris ühisel õhtusöögil Londonis Hampstead Heathis, kus Rupert ja Jill elavad. Idee teha Jill Purce’iga intervjuu on seega küpsenud mitu aastat ja vahetult enne jõule sai see ka teoks.
…
Kaie: Rääkige palun, kuidas teie teekond hääleõpetaja ja perekonstellatsioonide terapeudina alguse sai.
Mu ema oli kontsertpianist, nii et kasvasin üles majas, kus oli kolm kontsertklaverit, sama palju kui inimesi. Mu ristiisale kuulus töökoda, kus oli palju klavereid ja nende häälestajaid. Mu onu oli helilooja, ka temal oli kolm klaverit. Ma kuulsin juba maast madalast, kuidas klavereid häälestati. Mu Põhja-Iirimaalt pärit protestandist isa oli väga ekstsentriline mees. Kord Iirimaal tahtis ta külastada üht tunniajase paadisõidu kaugusel olevat rannikulähedast saart. Ta otsustas selle retke ette võtta keset ööd. Asusime teele – mina, mu vend, ema ja isa. Paadi tagaosas oli kolm musta riietatud vana naist. Äkki tõusis kohutav torm. Arvasime, et upume. See oli tõesti väga hirmutav jäine kogemus. Järsku hakkasid needsamad kolm naist laulma midagi nutulaulu taolist. Tuul vaibus, torm taandus, hirm muutus omamoodi ekstaasiks. See oli minu esimene äratundmine, et inimhääl on maagiline instrument.