Briti bioloog pakub võimalust vaadata maailma pilguga, kus teadus ja vaimsed praktikad ei ole vastandid, vaid võivad teineteist täiendada. Sellise julge lähenemise hind on olnud kõrge. Ebamugavate küsimuste ja hüpoteeside esitamise eest on teda aastakümneid saatnud radikaalse rändaja ja pseudoteadlase ametinimetus.

Nelikümmend aastat pärast seda, kui Nature’i peatoimetaja John Maddox Sheldrake’i esikraamatu ära tahtis põletada („Tempel ajas“; TT#11, 8.21), on Idamaade ja põlisrahvaste traditsioonidest pärit ning moodsas maailmas modifitseeritud vaimsed praktikad – mitmesugused teadvelolekutehnikad, transtsendentaalne meditatsioon, jooga, psühhedeelikumid, biohäkkimine jne – Läänes laialt levinud. Neist on saanud paljude jaoks hädavajalikud tööriistad, et praeguses vaimse tervise kriisis tervemõistuslikkus säilitada. Kõnekas on ka see, et nimetatud praktikate suurimateks eestkõnelejateks on tihti olnud sellised tehnoloogiamaailma ikoonid nagu Steve Jobs, Elon Musk või Marc Andreessen ning Silicon Valley ettevõtjad on vaimsed praktikad laias laastus omaks võtnud. Ent seal kasutatakse neid harjutusi sageli mitte niivõrd tähenduse või enesemõistmise otsingutel, vaid loovuse, tootlikkuse ja vaimse vastupidavuse suurendamiseks. Inimese sisemaailma käsitletakse seejuures järjekordse süsteemina, mida saab mõõta, optimeerida ja skaleerida. Kui Silicon Valley kasutab vaimseid praktikaid tõhususe tõstmise tööriistana, siis Sheldrake seab kahtluse alla kogu suuremale efektiivsusele suunatud mõtteviisi.

Täna arutleme selle üle, kas tehisintellektil on teadvus, aga kui Sheldrake julges aastakümneid tagasi küsida sama päikese kohta, vaadati talle kui veidrikule. Sheldrake ei paku meile optimeerimisülesandeid, vaid kahtlusi. Ta ei küsi, kuidas teadvust paremini kasutada, vaid ütleb, et materialistlik arusaam teadvusest on algusest peale puudulik. Just seetõttu on tema ideed ühtaegu nii huvitavad kui ka ohtlikud. Küsimused, mida ta esitab, ei lahene ei äpi ega algoritmiga. Tõestamiseks jäävad alles vanad järeleproovitud viisid: katsetamine, kordamine, vaatlemine ning lõppude lõpuks usaldus ja kogemus.

Dualistlikus maailmas elamine ei ole lihtne, ütleb tänases intervjuus Sheldrake’i abikaasa Jill Purce ja jätkab, et subjektiivse ja objektiivse maailma kooskõla saavutamisel on võtmetähtsus helil, mis kujutab endast vaimse ja materiaalse sfääri vahelist silda. Aastakümneid hääleõpetaja ja perekonstellöörina töötanud Purce on aidanud inimestel taastada kontakti iseenda ja loodusega ning teinud pikaajalist koostööd teadlastega, kes on samuti julgenud küsida ebamugavaid küsimusi, kuid keda pole siiski teaduskirikust ekskommunitseeritud. Üha rohkematel inimestel tekib kogemusi, mis nihutavad neid sammu võrra Sheldrake’i vaadete poole. Tema hinnangul on tänapäeva teadus – ja sellel rajanev tehnoloogiakultuur – võtnud materialismi vaikimisi dogmaks ja välistanud seega võimaluse, et teadvus võiks olla midagi enamat kui ajutegevuse tähendusetu kõrvalprodukt. Pole juhuslik, et sageli kuuleme fraasi „teaduslikult tõestatud“ just seal, kus edasist arutelu enam ei tervitata.

Meditatsioon võib meelt rahustada, kuid ei vasta küsimusele, mis see meel üldse on. Kriitikud on öelnud, et Silicon Valley vaimsus jääb sageli sisutuks, kuna see ei küsi tähenduse, eetika ega vastutuse järele. Selline lähenemine sobib hästi süsteemiga, mida ei taheta muuta, vaid üksnes tõhustada. Täna arutleme selle üle, kas tehisintellektil on teadvus, aga kui Sheldrake julges aastakümneid tagasi küsida sama päikese kohta, vaadati talle kui veidrikule. Sheldrake ei paku meile optimeerimisülesandeid, vaid kahtlusi. Ta ei küsi, kuidas teadvust paremini kasutada, vaid ütleb, et materialistlik arusaam teadvusest on algusest peale puudulik. Just seetõttu on tema ideed ühtaegu nii huvitavad kui ka ohtlikud. Küsimused, mida ta esitab, ei lahene ei äpi ega algoritmiga. Tõestamiseks jäävad alles vanad järeleproovitud viisid: katsetamine, kordamine, vaatlemine ning lõppude lõpuks usaldus ja kogemus.