On isegi keeruline öelda, kuivõrd on mõnda artisti kujundanud see, kuidas ta on jäänud Corbijni kaamera ette. Tänu Corbijni pilgule ja kaamerale on popkultuuri jäädvustunud näiteks U2, David Bowie, Depeche Mode’i ja Nick Cave’i kujunemislugu. Huvi foto vastu tekkiski esmalt muusikast.

“Kui olin noor, kuulasin palju muusikat. Kasvasingi muusikaga üles, elasin saarel, muusika tuli minu jaoks teiselt poolt vett, kus kõik näis hoopis põnevam kui seal, kus elasin. Muusika oli mulle justkui kinnisidee, ehkki ma sellest palju ei teadnud. Ma arvan, et see kannustas mind ka siis, kui võtsin kaamera, et muusikuid pildistada. Sealt hakkas see peale ja kasvas millekski. Ma pole tööstus, olen lihtsalt tüüp kaameraga. Teen vigu ja näen, mis ei tööta. See on lähenemine, mida paljudel fotograafidel pole. Seetõttu tullakse taas minu juurde,” rääkis Corbijn “Aktuaalsele kaamerale”.

Corbijni fotode järgi kujundatud albumikaaned ja ta fotode minimalistlik jõuline ekspressiivsus on mõjutanud ka Eesti fotokunstnikke.

“Mind on köitnud Corbijni tugev autoripositsioon ja tema visuaalne maailm, tema tühjad, kergelt vaenulikud maastikud, mis on muutunud nagu psühholoogiliseks lavaks, kuhu ta asetab oma pildistatavad, kes muutuvad koheselt nagu ikooniliseks,” lausus fotograaf Herkki-Erich Merila.

Corbijni läbi aja mustvalgeteks jäänud. Esialgu oli see praktiline valik, nüüd ta tunneb, et see on tema maailm.

“Alustasin mustvalge filmiga. Siis olid ka ajakirjad mustvalged, värvilistes ajakirjades oli bändid, kel olid suured hitid, mustvalgetes aga tulevikutegijad. Mina pildistasin neid. Seega esmalt oli see teatud vajadus, siis sai sellest teadlik valik. Mulle meeldis väga mustvalge, isegi kui saan nüüd teha värvilisi, meeldib mulle väljendada end mustvalgete piltide läbi. Tunnen, et see on minu maailm.”

Anton Corbijn on osanud tabada tähenduslikke hetki legendaarsete artistide karjääris, tema kaamera on sama tundlik ja haavatav nagu ka need, keda ta pildistab.

“Ma kardan vaadata valu, mis kaasneb asjade loomisega. Selle jõupingutusega, mis kaasneb millegi loomisel. Ma tunnen sellega teatud samasust, sest mul on võtnud nii palju aega millegi loomine. Midagi pole niisama tulnud. Sellepärast olen sattunud palju selliste muusikute otsa, kes on üsna tõsised. Sest nad võtavad oma tööd väga tõsiselt. Ma arvan, et see ongi see loomus, olemus, nad lähevad oma hinge põhja, et midagi saada,” sõnas Corbijn.

Lisaks fotograafiale on Corbijn ka pühendunud filmitegija. “Just lõpetasin ühe filmi, aga armastan fotot endiselt. Mulle meeldib selle lihtsus– võid minna välja, võtta kaamera kaasa ja teha pilte, pole vaja mingit abimeeskonda. Pildi tegemine on suhteliselt kerge, võrreldes filmi tegemisega. See on täielik vastand,” leiab ta.