28-aastane naine püüab teha “Pealtnägija” kaamera ees vaprat nägu, aga on sisemiselt katki ja ebakindel. Lisaks sellele, et tallinlanna kannatab juba rohkem kui pool aastat massiivse veebitrollimise ja libakontode laviini all, kardab ta tõsimeeli, et maniakk jälitab teda füüsilises maailmas.
2025. aasta kevadel Tallinna külje all Jüris tanklajuhataja ametit pidanud Ormani elu võttis ootamatu pöörde ühel töisel koolitusel, kui harjutati ettevõttele sotsiaalmeedia turunduse tegemist. Orman märkas, et tema enda kontoga tundub midagi valesti.
“Ma vaatan seda profiili ja vaatan, et see pole üldse minu oma. Kõik on nagu mina, aga pole üldse minu sisu ega midagi sellist. /…/ Peale seda koju sõites süvenesin sellesse, ja ma avastasin, et mulle on tehtud Instagram ja mulle on tehtud Tiktok ja minule on tehtud ka liba-Telegrami konto näiteks,” rääkis Orman.
Veel enam: fiktiivseid kontosid läbi kammides selgus, et keegi on Ormani sotsiaalmeediat pikema aja vältel jälginud ning fotosid ja muid isiklikku laadi materjale metoodiliselt kõrvale pannud. Kui Merili Ormani ema Mairi Teder libakontodest kuulis, pidas ta probleemi algul tühiseks, kuid praegu esineb ta anonüümselt, sest kardab, et sarnased rünnakud võivad järgneda ka talle.
“Alguses ma mõtlesin, et mingid pullivennad teevad midagi, et teen ühele konto, võtan teisele konto, et lollitan siin, lollitan seal. Kuni tuli tütrelt sisend, et talle on tehtud tapmisähvardus ja on lubatud ära vägistada,” meenutas Teder.
Orman ja tema sõbrad suutsid sotsiaalmeedia abil välja peilida, et identiteedi kaaperdamise taga võib olla Harjumaal elav noormees, keda “Pealtnägija” nimetab siin loos varjunimega Artjom. Orman võttis 30-ndates eluaastates mehega veebis ühendust.
“Ma küsisin ka, et miks sa teed seda just nimelt mulle ja siis ta vastas mulle, et kunagi sa töötasid noorena Maxima poes klienditeenindajana, sa jäid mulle sealt silma. Et sa tundud selline tugev natuur ja väga keeruline ja kinnine inimene, aga ma tahaksin tundma õppida ja kõike muud sellist. Ta ei jätnud oma jonni ja lõpuks ma sain aru, et mida rohkem ma temaga suhtlen ise, seda hullemaks see asi läheb. Palun teda ja ähvardan teda, et ma lähen politseisse, kõik muu selline, aga see nagu ei aita,” jutustas kiusuohver.
Orman pöördus veebikonstaabli poole ja tegi oma kontol hoiatuse identiteedivarguse kohta. Aprillis 2025 tegi ta ametliku süüteoteate, sest asi läks aina hullemaks. Ahistaja oli asunud Ormani nime all ka teiste inimestega suhtlema, pidades läbirääkimisi naise töökaaslaste ja sõpradega, ajades asju autoklubis, kuhu Orman kuulub, ning otsides talle uusi tutvusi suhteportaalidest.
“Ta suutis väga hästi imiteerida mind. Inimesi oli väga palju, kes kirjutasid mulle sellesse suurde autokommuuni, kes küsisid, et kellega ma räägin seal? Sest ma ei saa aru. /…/ Ja siis me saame aru, et ohoo, tegelikult on olukord üpris tõsine, et inimesed suhtlevad selle libakontoga nädalaid juba ja nad ei saa aru, et see ei ole mina tegelikult seal konto taga.”
Maist 2025 pärineb Instagrami kirjavahetus, kus ohver kirjutas otse kiusajale, et tal on üle 500 kuvatõmmise kiusaja tegevusest libakontode alt. Ormani sõnul oli mees väga kaitsval positsioonil ja suhtles väga agressiivselt. Ühel hetkel vastas mees ka häälsõnumiga, väites, et ei ole naisest midagi kirjutanud ning süüdistades Ormanit selles, et see tahab temast mingit haiglast maniakki teha.
Orman ja tema lähedased olid täielikus segaduses – miks täielik kontvõõras teda ahistab? Ka ametlik kriminaalmenetluste statistika ütleb, et kui aastas registeeritakse 300-400 ahistava jälitamise ja identiteetivarguse juhtumit, siis üheksal juhul kümnest oli kiusaja ohvri varasem tuttav, enamasti endine lähisuhtepartner.
Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri Kristjan Lille ja Ohvriabi piirkondliku talituse juhataja Katre-Liis Treufeldti sõnul on eesmärk tavaliselt ohvrile kätte maksta või tema kohta infot koguda, kusjuures üha rohkem kasutatakse tehnikat.
“Kaamerad. Hästi tavaline asi, et vahel kingitakse korter, mis on täis peidetud pisikesi kaameraid. Siis saadakse mingisuguseid kuvatõmmiseid nendest kohtadest, kus inimesed on näiteks väga privaatses olukorras olnud ja on näha, et keegi on jälginud. Erinevad nutiseadmetele paigaldatavad rakendused. /…/ Jälitusseadmed, mida paigaldatakse autodesse, jalanõudesse, kuhu iganes,” loetles Treufeldt.
Kristjan Lill lisas, et on olnud ka olukordi, kus näiteks tehakse pangaülekandeid 0,1 sent, aga selgituse sisu on äärmiselt häiriv. “Ehk siis kahjuks neid võimalusi, kuidas inimest häirida ja väga intensiivselt, on lihtsalt liiga palju, ma ütleks,” sõnas Lill.
Orman ei suuda aga meenutada, et oleks minevikus Artjomiga üldse kokku puutunud, rääkimata mingist lahendamata konfliktist.
“Võib-olla üks mõte, mille mina enda jaoks olen nagu selgeks teinud, miks ta seda teeb, on, et suruda mind nii nurka, et mul ei olegi enam muud varianti oma maine ja nime päästmiseks, kui temaga suhelda,” arutles Orman.
Ema Mairi Tederi sõnul oli Artjom ka konkreetselt öelnud tema tütrele, et too meeldib talle ning ta tahab temaga suhelda vähemalt kaks korda nädalas.
Sügisel andis Orman väljapressimisele järele ning suhtleski Snapchatis justkui Artjomiga. Juba nädal aega hiljem hakkas mees nõudma tihedamat suhtlust ja videokõnesid. Kui naine keeldus ja lõpetas suhtluse, jätkas kiusaja sealt, kus pooleli jäi ja keeras isegi vinti juurde. Ta pani müüki Ormani auto ja korteri ning lõi kuulutusi, milles naine justnagu müüks oma vana ihupesu ja seksmänguasju.
Mitmele pornosaidile ilmusid AI-abiga tehtud võltsfotod, kus Orman poseerib pesuväel ja pakub intiimteenuseid, mistõttu tuli talle meessoost huviliste kirju isegi “Pealtnägija” intervjuu ajal.
Asi läks nii kaugele, et kui mitu sõpra ja töökaaslast asusid veebis avalikult naise kaitsele ja teatasid võltskontodest, tekkisid hoopis neile libakontod. Jääbki mulje, et kiusaja jaoks on trollimine täiskohaga töö ja millegi muuga ta ei tegelegi.
Ormani pere pöördus lõpuks hilissügisel ka “Pealtnägija” toimetusse, sest nad ei mõista, miks politsei midagi ette ei võta, eriti kui Artjomi isik on justnagu teada. Neile tundub, et uurimine seisab.
“Mu tütart on ähvardatud ära tappa, ära vägistada. Kas ma siis nüüd kannatlikult ootan, millal mu tütar leitakse kuskilt surnult vägistatul,” ei mõista Mairi Teder.
“Aga teda ei kaitse mitte keegi, mitte üks inimene. Ja see peaks olema ohumärk ühiskonnas, et me ei saa vaadata sellistele asjadele sellise pilguga, et ah, las olla, et küll läheb mööda, sest see asi internetis ja kogu sotsiaalmeedias paisub, paisub, paisub,” lisas ema.
Vanemprokurör Kristjan Lille sõnul on pool aastat taolise uurimise puhul täiesti normaalne tempo. “Ma tean, et seal vahetus ka uurija ehk siis see uurija vahetas PPA siseselt oma positsiooni, aga laias laastus, arvestades seda, et seal ka uurimises on erinevaid rahvusvahelisi päringuid, mis tuleb teha ja mille kogumine võtab paratamatult aega,” selgitas Lill.
Katre-Liis Treufeldt Ohvriabist näeb juhtumile reageerimises, sealhulgas veebikeskkonnas, vägivalla pisendamist, kui sellele pannakse külge silt, et tegemist on ju lihtsalt mingi internetikiusuga.
“Kui keegi paneks, ma ei tea, Raekoja platsis suure plakati üles kellegi alasti kehapiltidega või mingite vulgaarsete üleskutsetega, siis ilmselt see reaktsioon oleks natuke teine. Kuigi sealt on võimalik see ju eemaldada ja keegi enam ei näe,” tõi Treufeldt paralleeli.
Loosse tuli ka ootamatu süžeepööre. Tagantjärele on teada, et enamik aega kulus politseil rahvusvahelistelt internetihiidudelt vastuse ootamisele, aga kui info IP-aadresside kohta tuli, korraldas politsei detsembri lõpus läbiotsimise hoopis teisel Harjumaa aadressil. Kokkuvõttes selgus, et keegi kasutas ka Artjomi nime, nägu ja muid atribuute Ormani kiusamiseks ehk Artjom oli ka ise identiteedivarguse ohver, keda kasutati kuriteos ära.
Tegeliku kiusaja identiteeti prokuratuur praegu ei avalda, aga ka tema pole Ormaniga päris elus otseselt kokku puutunud ega suhelnud. Olgugi et noore naise õudusunenägu on loodetavasti läbi, siis trauma jääb tükiks ajaks.
Kiusaja eeldatav karistus süüdimõistmise korral on tingimisi.