Richard Wagner sündis 1813. aastal Leipzigis politseiametnik Carl Friedrich Wagneri üheksanda lapsena. Kuus kuud pärast Richardi sündi suri ta isa tüüfusse. Pärast seda hakkas ema elama koos näitleja ja näitekirjaniku Ludwig Geyeriga, abiellus temaga 1814. aastal ja kolis koos lastega uue abikaasa juurde Dresdenisse. Esimese 14 eluaasta vältel oli Wagneri nimeks Wilhelm Richard Geyer. Ta võis hiljem kahtlustada, et Geyer oli tema bioloogiline isa, samuti seda, et too oli juut.

Richard jagas oma kasuisa armastust teatri vastu ning on meenutanud ka kaasamängimist mõnes etenduses. 1820. aastal astus ta pastor Wetzeli kooli Dresdeni lähedal Possendorfis ning sai seal oma ladina keele õpetajalt ka pisut klaveriõpetust. 1821. aastal, kui Ludwig Geyer suri, oli Wagner kaheksa-aastane. Ta pandi õppima Dresdeni Kreuzschulesse; õpingute eest tasus kasuisa vend. Noor Wagner tundis huvi näitekirjanduse vastu ning tema esimene loominguline katsetus, mida ta alustas 1826. aastal, oli tugevalt Shakespeare'ist ja Goethest mõjutatud tragöödia "Leubald". Ta otsustas panna selle loo muusikasse ja veenis perekonda võimaldama talle muusikatunde.

1826. aastal kolis pere Prahasse, kuid Richard jäi Dresdenisse. 1827. aasta jõuludeks oli pere kolinud tagasi Leipzigisse. Aastatel 1828–1831 sai Wagner kompositsiooniõpetust Christian Gottlieb Müllerilt. 1828. aasta alguses kuulis ta esimest korda Beethoveni sümfooniat ning sellest heliloojast sai talle oluline inspiratsiooniallikas. Ta kirjutas klaveriversiooni Beethoveni 9. sümfooniast, klaverisonaate ja orkestriavamänge.

1831. aastal hakkas Wagner õppima muusikat Leipzigi ülikoolis. Samal ajal õppis ta mõnda aega kompositsiooni Thomas-Schule kantori Theodor Weinligi juures. Viimane lõpetas tundide andmise, kuna arvas, et tal ei ole oma õpilasele midagi õpetada. Wagner pühendas Weinligile oma esimese muusikateose – klaverisonaadi B-duur. 1832. aastal kirjutas ta sümfoonia C-duur.

1833. aastal sai Wagner koorijuhi koha Würzburgi teatris. Samal aastal kirjutas ta oma esimese täispika ooperi "Haldjad". Ooper lavastati alles pisut pärast helilooja surma. Mõne aasta töötas Wagner muusikajuhina Magdeburgi ooperiteatris. 29. märtsil 1836 esietendus seal tema teine ooper "Armukeeld".

24. novembril 1836 abiellus Wagner Minna Planeriga. 1. aprillil 1837 sai Wagner muusikajuhiks Königsbergis, kuid teater läks juhtimisvigade tõttu õige pea pankrotti ja Wagnerid jäid võlgadesse.

1837. aasta juunis kolisid Wagnerid Riiga, kus Richard sai ooperiteatri muusikajuhi koha. 1838. aastal kirjutas ta seal ooperi "Rienzi" teksti ja hakkas sellele muusikat looma. 1839. aastal jäi Wagner kapellmeistri kohast ilma ning tal oli kogunenud ka suur võlakoorem. Abielupaar põgenes laevaga Riiast Londonisse. Teekond oli väga tormine ning hiljem ütles Wagner, et sai sellest reisist inspiratsiooni ooperiks "Lendav hollandlane" (1841).

• 1839–1842 elas Pariisis ning kinnitas ajapikku kanda Dresdenis.
• 1849–1874 veetis 25 aastat paguluses, sest revolutsioon Dresdenis ebaõnnestus. Varjas end Weimaris Ferenc Liszti juures ja emigreerus Šveitsi.
• 1870–1883 oli abielus Liszti tütre Cosimaga (1837–1930), kellega tal oli kolm last.
• 1876 avati Richard Wagneri ooperiteater – Bayreuth Festspielhaus.
• 1883 Wagner suri.

Aastatel 1833–1834 kirjutas Richard Wagner oma esimese ooperi "Haldjad". Teoses ei ole veel isikupära, palju on Carl Maria von Weberi mõjutusi.

1834. aastal avaldas Richard Wagner artikli "Saksa ooper", kus kritiseeris teravalt saksa ooperit ja isegi Weberit, nimetades tema teoseid elukaugeteks ja butafoorseteks. Wagner leidis, et tänu Ludwig van Beethovenile ja Wolfgang Amadeus Mozartile on olemas saksa instrumentaalmuusika, kuid puudub saksa rahvuslik ooper. Ta kiitis itaalia laulukunsti ja lauljaid. Sakslastel olevat kõik alles algjärgus.

1836. aastal valmis Wagneril koomiline ooper "Armukeeld" (William Shakespeare'i komöödia järgi), mille lavastas ta ise ja oli ise ka dirigent; ooperi menu oli väike.

1839 kirjutas Wagner ooperi "Rienzi". Ta kirjutas ise ka libreto. Selles suurejoonelises teoses jäljendab helilooja prantsuse suurt ooperit.

See oli nii-öelda reformieelne periood. Wagner ütles lahti eeskujudest, püüdes saksa ooperile leida originaalset teed. Ta oli veendumusel, et ooperi libreto ja muusika peavad olema ühe isiku kirjutatud.

1841. aastal valmis ooper "Lendav hollandlane", mis jõudis Dresdenis lavale aastal 1843. Wagner töötas selle ümber aastal 1853.

1842. aastal etendus Dresdenis ooper "Rienzi".

1845. aastal esietendus Dresdeni Hoftheateris 1844. aastal valmis saanud ooper "Tannhäuser".

1849. aastal avaldas Wagner raamatu "Kunst ja revolutsioon", mis räägib muusikutest.

1850. aastal lavastas Ferenc Liszt Weimaris Wagneri ooperi "Lohengrin". Libreto valmis 1845. ja partituur 1848. aastal. 1850. aastal ilmus ka artikkel, kus Wagner nõustus Robert Schumanni väidetega, mille põhiideeks oli "Mõistus eksib, tunded mitte iialgi".

1851. aastal avaldas Wagner ooperireformi käsitleva raamatu "Ooper ja draama".

Tristan ja Isolde: Prelüüd Nürnbergi meisterlauljad – Avamäng Esitab Skidmore College Orchestra

1859. aastal valmis reformooper "Tristan ja Isolde".

1861. aastal kanti ooper "Tannhäuser" ette Pariisi laval. See võeti seal väga halvasti vastu: saalist segati vilistamise ja hõikumisega, mille algatasid Pariisi elitaarse Jockey Clubi liikmed. Neil oli kombeks tulla ooperiteatrisse kohale alles teiseks vaatuseks, kus näidati tavaliselt balletinumbrit, ning sageli lahkusid nad pärast seda (esimese vaatuse ajal sõid klubilised õhtust). Wagner ei nõustunud viima Tannhäuseri balletinumbrit nende pärast esimesest vaatusest ooperi hilisemasse ossa ning see tähendas, et klubi liikmed pidid balleti nägemiseks varem kohale tulema. Jockey Clubile olid vastumeelsed ka etendusi toetanud vürstinna Metternich ja tema kodumaa Austria.

1862. aastal andis Wagner kontserte Peterburis ja Moskvas, kus tal oli suur menu.

1869. aastal valmis klassikalise ooperi vormis kirjutatud koomiline ooper "Nürnbergi meisterlauljad".

1874. aastal valmis ooperitetraloogia "Nibelungide sõrmus", mida Wagner oli kirjutanud alates 1848. aastast. Terviktsükkel esitati esmaettekandes Bayreuthi festivalimaja avamisel 1876. aastal. Kuningas Ludwig II tungival soovil kanti kaks osa ette erietendustel Münchenis ("Reini kuld" 1869. aastal ja "Valküürid" 1870. aastal), kuigi Wagner ei soovinud esialgu lubada üksikosade ettekandeid enne kogu tsükli valmimist.

1882. aastal valmis usulis-müstilise süžeega ooper "Parsifal".