Voldemārs Veiss (7. november 1899 Riia – 17. aprill 1944 Riia) oli Läti Armee kolonel ja Saksa Waffen-SS-i Standartenführer (kolonel). Ta oli esimene lätlane, keda autasustati Raudristi Rüütliristiga.

Veiss sündis 1899. aastal Riias. 1918. aastal lõpetas ta Riia linna reaalgümnaasiumi ning 26. detsembril 1918 astus vabatahtlikult Läti armee üliõpilasroodu. 1919. aasta mais ülendati ta leitnandiks ning sama aasta augustis määrati Lejasciemsi komandandiks. Hiljem oli ta kompaniiülem Latgale Partisanide polgus. 1920. aasta märtsis sai ta vanemleitnandi (virsleitnanta) auastme.

1922. aastal lõpetas Veiss ohvitserikursused ja teenis seejärel 3. Latgale jalaväediviisi 7. Sigulda jalaväepolgus. 1931. aastal viidi ta üle Läti relvajõudude staapi, kus ta algul töötas operatiivjaoskonna statistikaosakonna ülema abina. Alates juulist oli ta Läti armee ülemjuhataja adjutant. 1934. aastal ülendati Veiss kolonelleitnandiks. 1936. aastast oli ta Läti armee mobilisatsiooni- ja organisatsiooniosakonna juhataja. 1937. aastal lõpetas kõrgema sõjakooli. Aastatel 1937–1938 juhtis ta pataljoni 1. Kuramaa jalaväediviisi 3. Jelgava jalaväepolgus. Alates 1938. aastast oli Veiss Läti armee mobilisatsiooniosakonna juhataja. 1939. aastal sai temast Läti sõjaväeatašee Eestis ja Soomes, kuid alates 1940. aasta jaanuarist ainult Eestis.

Kui Läti pealinn Riia langes 1. juulil 1941 Saksa vägede kätte, asusid sakslased korraldama omakaitse- ja politseiüksusi. Kolonelleitnant Veiss määrati Omakaitse ülemaks. Veiss tegi raadios üleskutse vabatahtlike värbamiseks ja kutsus üles Lätit reeturitest, nagu Nõukogude funktsionääridest, kommunistidest ja juutidest, puhastama. Paljud liitusid ja puhastus algas.

20. juulil 1941 suleti see organisatsioon ja asemele tehti abipolitsei üksus, mille juhiks määrati kolonelleitnant Veiss. 1941. aasta lõpus sai ta peadirektori asetäitjaks, kui Läti Omavalitsust reorganiseeriti.

Sügisel 1941 kasutati Wehrmachtile allutatud Läti politseiüksusi esmakordselt rindeteenistuses. See juhuslik teenistus kestis seni, kuni kuuest läti pataljonist (millest neljal oli lahingukogemus) moodustati 2. Läti SS-Brigaad.

1943 aprilli lõpus, kui kolm pataljoni võitles Läti Leegioni nime all, kutsuti nad rindelt tagasi ja nimetati ümber 1. (Läti) Vabatahtlikuks SS-Rügemendiks, millega koos muudeti Wehrmachti auastmed Relva-SS-i omadeks. Voldemārs Veiss määrati selle rügemendi ülemaks, mis oli osa 2. Läti SS-Brigaadist ja talle anti Legion-Obersturmbannführer'i auaste.

Septembris 1943, Leningradi all saavutatud võidu ajal, autasustati teda I klassi Raudristiga tema tegevuse eest Spaskaja Polisti lahingus. Oktoobris ülendati ta Legion-Standartenführer'iks ja määrati brigaadi jalaväejuhiks.

Jaanuaris 1944 juhatas Veiss omanimelist lahingugruppi (Kampfgruppe), ja oma kaitsetegevuse eest Nekokhovos ja isikliku vapruse eest autasustati teda esimese lätlasena Raudristi Rüütliristiga.

Kui 2. Läti SS-Brigaadist sai 19. Waffen-SS Grenadier Division (Läti 2), jätkas Veiss selle üksuse jalaväe juhina.

17. aprillil 1944 suri ta seitse päeva varem toimunud granaadiplahvatuses saadud haavadesse.

Märtsis 1945 nimetati 42. Waffen-SS Grenadier Regiment (Läti 2) tema auks temanimeliseks, 42. Relva-SS Grenaderirügement Voldermars Veiss.

• Silgailis, Arthur – Latvian Legion, ISBN 0-912138-35-1
• Lumans, Valdis O. – Latvia in World War II, ISBN 0-8232-2627-1, ISBN 978-0-8232-2627-6, Fordham University Press 2006