Luminofoor (ladina k sõnast lumen ’valgus’ ja kreeka k sõnast phoros ’kandev’) on aine, mis ergastatud olekus kiirgab valgust – luminestseerib. Anorgaanilisi luminofoore nimetatakse fosfoorideks. Nende helendumine on määratud lisanditega (aktivaatoriga) või kristallistruktuuri defektidega. Aktivaatoriks on harilikult metalliioonid; näiteks tsinksulfiidi aktiveeritakse vaseioonidega (ZnS:Cu). ^[1]

Termin "fosfoor" tuleneb keemilise elemendi fosfori nimetusest, mille nõrk helendus on tegelikult keemilist päritolu (kemoluminestsents) ja seotud fosfori aeglase oksüdeerumisega õhus.

Orgaaniliste luminofooridena on tuntud mitmesugused värvained, näiteks fluorestseiin, mis helendavad ultraviolettkiirguse ja ka nähtava kiirguse toimel (fotoluminestsents). Looduslik luminofoor on näiteks geneetiliselt kodeeritud proteiin GFP (green fluorescent protein).

Fosfoore kasutatakse näiteks luminofoorlampides, elektronkiiretorude ja röntgeniseadmete ekraanides. Orgaaniliste luminofooride baasil valmistatakse eredalt helendavaid materjale ja signaalseadiseid.

• Luminofoorlamp

• Luminofoorid