Magus ja ilus on surra isamaa eest, nii ütles kunagi rooma luuletaja Quintus Horatius Flaccus. Nii see kahtlemata on, ja kui sulle on tehtud selgeks, pole midagi kaunimat, kui päikeses kullendavad Gröönimaa jääväljad, siis kuhtub eesti sõduri saabas rõõmuga kas või põhjanabal. Läheneva Gröönimaa sõjakäigu asjus on tehtud olulisi täpsustusi.
Esialgu jätsid ametnikud tahes või tahtmata mulje, et minnakse kaitsma Gröönimaa koloniaalkorda ning toetama Taani kuningat tema lootusetus võitluses Ameerika ülekaalukate väekoondiste vastu. See on nüüd ametlikult ära muudetud. Vastav avaldus ilmus transvestiidimeedias ja tekitas omajagu segadust:
“Kaitseminister Hanno Pevkur ütles, et Eesti kaitseväelased ei lähe Gröönimaale selleks, et seal USA sõdurite eest saart kaitsta, vaid selleks, et demonstreerida, et Taani koos Euroopa liitlastega on võimeline tagama saare julgeolekut Hiinast ja Venemaast lähtuvate ohtude vastu ning võtab seda tõsiselt.”
Ameeriklaste eest saart ei kaitsta? Mida siis tehakse? Demonstreeritakse, ilmselt korraldatakse ka vastavateemaline demonstratsioon. Enne käisime Iraagis ja Afganistaanis demokraatia küsimuses, nüüd on käsil kõlaliselt sarnane demonstratsioon. Retoorika muutub teatud piirides, sõnade lõpud on erinevad, võimalik et demonstratsiooni demonoloogiline lähtekoht on jäänud samaks.
Ega olukord ei ole läinud lapiliste pidžaamade jaoks lihtsamaks, Ameerika on suur, aga Hiina ja Venemaa koos veelgi suuremad. Lammutamist tuleb omajagu ja ehkki viik ei ole enam nii kindel nagu plaani A puhul, on ka plaan B ehk demonstratsioon teatavate positiivsete väljavaadetega. Väljavaadetega väljanäitus, jääväljanäitus, kui soovite.
Kui süveneda aga tippbürokraadi sõnastusse, siis eristuvad kaitsmine ja demonstreerimine reljeefselt. Kaitsmine on konkreetne sõjaline tegevus, sellest on loobutud, ilmselt sõdurite ja laskemoona nappuse tõttu. Demonstreerimine on kahemõtteline väljend, mis ühelt poolt tähendab selgitamist ja näitamist, aga teiselt poolt meeleavalduse korraldamist.
Antud juhul peetakse silmas ilmselt selgitamist, tõestamist ja Eesti vägede ettenäitamist – siin nad on, meie vahvad võitlejad, ja saar on kaitstud nagu kartul vao vahel. Kui tõhus saab selline demonstratsioon olla? Teatavasti on Euroopa enesetapjate koalitsioon võimeline välja panema 8 000 kangelast (kaheksa tuhat meest Ukraina julgeolekutagatiseks, see on ukrainlaste ühe nädala kulu).
Pole suurt vahet, kas kõik 8 000 saadetakse Sajusaartele või kusagile mujale, demonstratsiooniks enam kui küll, aga kaitseks kontrolli alt väljunud asiaatide vastu lausa naeruväärne punnitus. Hiinal olevat 2 miljonit sõdurit, USAl 1,3 miljonit, Venemaal ei ole enam ühtegi, usaldusväärsetel andmetel on kõik maha notitud.
Üritame prognoosida demonstratsioonile järgnevaid sündmusi. Venemaa vahib tühja pilguga kaugusse, Hiina aga vaatab, ohoo, sellel väikesel saarel saab nalja ka – selle tsirkuse võtame ära vasaku käega. USA aga ütleb, midagi te ei võta, mul on omal vaja. Seega oleme algpunktis tagasi.
Nüüd on aeg käivitada plaan C ehk võtame võõra saare ära koos ameeriklastega. Kui me kord seal juba oleme ja kui ma ikka veel liitlased oleme. Euroopa on nõrk ja loll, kommunistlik Hiina aga vaenulik, kui venelased pole vahepeal surnuist üles tõusnud, siis nendega ei ole probleeme.
Siin ei ole midagi uut ega ülejõukäivat, sama mis Iraagis ja Afganistaanis. Mina jään igal juhul uut pressiteadet ootama, et seoses seoses Kaja väljakuulutatud joomingu lõpu ning teatava selginemisega, otsustasime ikkagi ameeriklastele appi minna, mässulistele innuiitidele raudnuiaga üle küüru tõmbamine toimub refleksi tasemel.
Rahvusvaheline õigus võib öelda mida tahes, ütleb siis näiteks sala-lall-aaa nagu Rästik Pesakonna koomiksis. Midagi sellest ei muutu. Pealegi meenub mulle, et taanlased sekkusid aktiivselt alles 1219. aastal Eesti siseasjadesse, kui kuningas Valdemar II Värdjas saabus ebameeldivalt suure laevastikuga Lindanisesse (tänane Tallinn) ja võitis eestlasi Lindanise lahingus.
Okupandid varastasid ilusa eesti ristilipu, mille Jumal taevast meile raskel hetkel läkitas ning rajasid vägivalla abil kindluse ja vallutasid Põhja-Eesti, nii Harju, Viru kui Järva. On viimane aeg need asja ära klaarida, kui mina oleks Eesti kolonisatsiooni vägede juht Gröönimaal, siis ühel öösel kaoksid taanlased ja nende sabarakud kuskile ära ja keegi ei näeks neid enam kunagi.
Kui Ameerika mingit saart tahab, kas Eesti saab asjade loomulikku käiku takistada? Ei saa, selleks pole meil vahendeid ega moraalset pädevust. Aga kas me saame ameeriklasi tõrksate saarlaste ohjeldamisel aidata, muidugi saame, kui tahame. Igal juhul on mõistlik aidata pigem ameeriklasi, kui lolle eurooplasi, kes pealegi on meie ajaloolised vaenlased ja rõhujad.
Maailmas on praegu kaks ja pool väärtusruumi: europeded, vandid balalaika, vobla ja vodkaga+hiina kommunistid ja Ameerika impeerium – ainus tsivilisatsiooni, sõnavabaduse ja heteroseksualismi kants hullumeelses maailmas.
Pole ju küsimust, keda nendest toetada ja kellega meil on ühised väärtused. Meil on ühist ainult ameeriklastega ja kui ameeriklased saavad endale Gröönimaa, siis tuleb USA meile lähemale ja see on hea. Ameeriklaste poolt ja koos nendega sibulate, europiidrite ja riisiõgijate vastu – väga mõistlik plaan mu meelest.
Edasi liigub mõte juba Gotlandi suunas. Tsivilisatsioon hakkab edasi liikuma samm sammult, sest ka impeerium ei saa teha kahte sammu ühekorraga. Mina ei ole seda maailma välja mõelnud, mina olen ta täiesti haigena eest leidnud. Ja pole ka mina kehtestanud Eestis vasallriigi mentaliteeti: mis nüüd meie, kus nüüd meie, aga vaata natu ja euruliit…
Eesti ees seisab kaks eluliselt tähtsat ja samas lihtsat ülesannet: saada suurriigiks ja tõsta oma rahvaarv esialgu vähemalt kümnekordseks, siis muidugi tuhandekordseks ja enam, seni aga hoida ainsa tervemõistusliku impeeriumi – USA poole.
Muid häid valikuid lihtsalt ei ole. Just sellepärast tuleb Sven Sildnik valida Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 17.01.2026
