Vesikirbulised
| Vesikirbulised | |
|---|---|
 Bythotrephes longimanus. | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Alamhõimkond |
Vähid Crustacea |
| Klass |
Lõpusjalgsed Branchiopoda |
| Selts |
Vesikirbulised Diplostraca/Cladocera |
Vesikirbulised ehk kladotseerid (Diplostraca/Cladocera) on selts väikeseid vähke lõpusjalgsete klassist. Vesikirbulisi on umbes 400 liiki. Eestis 80 liiki.
Vesikirbuliste sagedasimad esindajad on perekonnast vesikirp (Daphnia). Vesikirpu kasutatakse sageli vees olevate kemikaalide toksilisuse testimiseks ning on seetõttu kõige uuritum rühm vesikirbuliste seltsis.
Kehaehitus ja välimus
Kui välja arvata kaks äärmuslikku liiki, siis jääb nende suurus vahemikku 0,2–3,0 mm[1].
Vesikirbulistel on (nagu ka teistel vähkidel) peas kaks paari tundlaid. Neist esimesed on väikesed, teised aga suured ja kaheharulised, mis lükkavad vähi keha ujumisel edasi. Vees on vesikirbuliste liikumine neile ainulaadselt hüppeline, millest ka nimetus "vesikirp". Pea alumisel küljel paikneb suu, mida ümbritseb eest ülahuul, tagant alalõuad ja külgedelt ülalõuad.
Vesikirbud võivad olla kas punakad või pruunid. Nende värvus on tingitud kehas paiknevatest värvilistest rasvakerakestest, mis vähendavad looma erikaalu ning aitavad seetõttu vees paremini hõljuda.
Sigimine
Vesikirbulised on lahksugulised: on olemas nii isased kui ka emased loomad. Kui elutingimused on vesikirbulistele veekogus soodsad, leidub seal ainult emaseid loomi, kes munevad viljastamata mune. Sellist paljunemisviisi, kus ei osale isane loom, nimetatakse partenogeneesiks ehk neitsisigimiseks.
Emane vesikirp paigutab munetud munad oma seljal asuvasse haudetaskusse, kus juba kolme-nelja päeva pärast arenevad noored vesikirbud. Heades elutingimustes on ka munadest koorunud loomad kõik emased, kes saavad 8–10 päeva pärast suguküpseks. Tavaliselt toimub järglaste sünnil ka emaslooma kestumine.
Munadest koorunud loomad arenevad täiskasvanuks vahepealsete kestumistega nagu kõik vähid – heidavad aeg-ajalt ära kitsaks jäänud kesta ja kasvatavad uue.
Taksonoomia
Vesikirbulised on jagatud 4 alamseltsi, 11 sugukonda, 80 perekonda. Siin on toodud üks võimalik vesikirbuliste süstemaatika:
.jpg)
Eesti vesikirbulised
Eestis elab 80 liiki vesikirbulisi. Neid leidub kõigis veekogudes. Eesti järvedes on teada 70, jõgedes 55, lompides 51, tiikides 34, turbaaukudes 32, rabalaugastes 26, allikates 19 ja meres 18 liiki.[2]
Eesti liikidega perekondi
- Alonella – pisilestik
- Bosmina – nokik
- Ceriodaphnia – mütsik
- Daphnia – kiivrik
- Evadne – rübik
- Podon – paunik
- Scapholeberis – sarvik
- Simocephalus – ebakiivrik
Eesti liike
.jpg)
- Alonella excisa – viiruline pisilestik, elab kõikjal mageveekogudes
- Alonella nana, elab rabajärvedes
- Bosmina coregoni longispina – järve nokik, rabajärvedes
- Bosmina coregoni maritima – meri-nokik, elab meres
- Bosmina longirostris – väike nokik, elab järvedes ja tiikides
- Cercopagis pengoi – sabaloom, Pärnu lahes, võõrliik
- Ceriodaphnia reticulata – võrkjakojaline mütsik, elab lompides
- Chydorus sphaericus – tavaline lestik, elab kõikjal mageveekogudes
- Daphnia cucullata – järve kiivrik, elab järvedes
- Daphnia longispina hyalina – suuresilmane kiivrik, elab järvedes
- Daphnia magna – suur kiivrik, elab lompides
- Daphnia pulex – lombi kiivrik ehk kammkiivrik
- Evadne nordmanni – nordmanni rübik, elab meres
- Podon leuckarti – meri-paunik, elab meres
- Podon polyphemoides – tavaline paunik, elab meres
- Scapholeberis aurita, elab lompides
- Scapholeberis mucronata – tavaline sarvik, elab kõikjal mageveekogudes
- Simocephalus exspinosus, elab allikates
Viited
- ↑ Wetzel, R. G. (1983). Limnology [Second Edition]. Saunders College Publishing. Lk 414.
- ↑ Vesikirbulised Eestis.