Läbirääkimistega saavutatud kokkulepe on ebaõiglane ja frustreeriv. Kuid pärast peaaegu nelja-aastast sõdimist võib see olla parim variant, kirjutab Carnegie rahvusvahelise rahu fondi Ameerika riigiteaduste programmi direktor Christopher Chivvis väljaandes Guardian.
Kolmapäeval kehtestas president Trump Venemaa hiiglaslikele nafta- ja gaasiettevõtetele olulised uued sanktsioonid ning tühistas Ukraina teatud pikamaarakettide kasutamise piirangud, mis võimaldab Ukrainal nüüd vabamalt Venemaad rünnata. Need sammud toimuvad vahetult pärast Trumpi eelmise nädala vestlusi Vladimir Putini ja Volodõmõr Zelenskiga, mille järel USA president väljendas oma pettumust mõlema poole järeleandmatuse üle. Trump oli lootnud sellele sõjale juba ammu lõpu teha. Kas sellest piisab?
Kui Venemaa alustas 2022. aasta veebruaris täiemahulist sissetungi Ukrainasse, valisid USA ja tema liitlased strateegia, mille eesmärk oli kasutada Washingtoni võimast poliitilist, majanduslikku ja sõjalist jõudu, et kehtestada Venemaale nii kõrged kulud, et Kreml taotleks Ukraina tingimustel rahu. See „kulude kehtestamise” strateegia on teoreetiliselt mõistlik. Probleem on selles, et praktikas on see aeglustanud Venemaa edusamme, kuid mitte veennud Putinit oma agressiooni lõpetama.
Vaatamata mitmetele sanktsioonide voorudele, Ukrainale antud täiustatud relvadele ja Ukraina enda võimsamate relvade, näiteks droonide arendamisele on Venemaa ikka veel kaugel alistumisest. Nüüd okupeerib ta Ukrainat suuremas ulatuses kui kolm aastat tagasi. Veebruaris algab sõja viies aasta – vaid mõni kuu vähem kui kestis Esimene maailmasõda.
Kuludele tugineva strateegia pooldajate jaoks on vastus selge: suurem surve. Täpsemalt soovivad nad määramata kohustust kehtestada rohkem sanktsioone, rohkem relvi Ukrainale (näiteks raketid Tomahawk, mida USA on seni keeldunud tarnimast) ja külmutatud Venemaa varade arestimine Euroopas. Siiski on ebatõenäoline, et rohkem selliseid meetmeid üksi pakuks šokki, mis oleks vajalik sõja trajektoori põhjalikuks muutmiseks ja Kremli sundimiseks Ukraina läbirääkimistingimustele alistuma.
Äsja väljakuulutatud nafta- ja gaasisanktsioonid suurendavad survet, kuid need tulevad pärast aastaid kestnud sanktsioone, millega Venemaa on kohanenud. EL-il on juba 19. sanktsioonide pakett Venemaa vastu ja nende tulemused vähenevad, kuna Hiina toetus Moskvale summutab nende mõju. Vähesed sõjanduseksperdid usuvad samal ajal, et täiendavatel relvadel, isegi võimsal Tomahawkil oleks sõjale otsustav mõju. 2023. aastal anus Ukraina edukalt Abramsi tanke, väites, et need muudavad sõja käiku, kuid need ei teinud midagi sellist. Kauaoodatud hävitajad F-16 ei olnud samuti imerohi, mida mõned ootasid – nagu ka eelmise aasta Ukraina Venemaa-vastaste kaugrünnakute piirangute leevendamine.
„Kulude pealesurumise” strateegias sõja lõpetamiseks on ka loogiline viga. Ühelt poolt väidavad suurema surve pooldajad sageli, et tõsised läbirääkimised on praegu mõttetud, kuna Putin on otsustanud kogu Ukraina allutada. Teiselt poolt väidavad nad, et sõjalise või majandusliku surve marginaalne suurendamine peletab ta kuidagi eemale. Aga kui Putin on tõesti otsustanud kogu Ukraina ära vallutada, siis miks peaksime ootama, et surve suurendamine midagi muudab?
Muidugi on USA-l ja tema liitlastel head põhjused Kremlile tõsiste kulude pealesurumiseks. Venemaa on õigustatult tundnud majanduslikku ja sõjalist valu, mis on piisav, et pälvida teiste potentsiaalsete agressorite tähelepanu kogu maailmas. Ilma Lääne toetuseta oleks Ukrainal olnud tohutult raskusi, et takistada Vene vägede sisenemist Kiievisse ja Zelenski kukutamist. Selline surve on relvarahu saavutamise oluline koostisosa. Kuid sellest üksi ei piisa.
Seega ärge oodake, et need täiendavad sanktsioonid sõja niipea lõpetaksid – välja arvatud juhul, kui need on ühendatud läänepoolse avatuma läbirääkimispositsiooniga. See võib tähendada Venemaale mõnevõrra soodsamat kokkulepet kui Lääs eelistaks. Kui sõda lõppeks näiteks sellega, et Venemaa okupeerib Donbassi, oleks see Ukraina jaoks ebaõiglane ja tema toetajatele frustreeriv tulemus – kuid siiski parem kui paljud alternatiivid.
Mõned Ukraina näilised toetajad võivad salaja eelistada sõja jätkamist, näiteks selleks, et Venemaa ohtu Ukrainas ohjeldada. Kuid mitu aastat ilma edusammudeta peaksid panema meid ülejäänuid ümber hindama, mida USA jõud Ukrainas vastuvõetava hinnaga tegelikult saavutada suudab. Soovimatus tunnistada ja aktsepteerida USA võimu piire on refrään, mis läbib Washingtoni osalemise ajalugu Vietnamis, Iraagis ja Afganistanis.
Samad põhilised dünaamikad on mängus ka Ukraina puhul: alguses ambitsioonikad eesmärgid, mille saavutamises USA osutub võimetuks, mis viib mitmeaastase sasipuntrani, mida keegi ei mäleta kui võitu. USA võib küll olla maailma võimsaim riik, kuid oma võimu piiride mittearvestamine muudab ta välismaal vähem edukaks – ja õõnestab tema poliitikat kodus.
The post Lääne arvamus: uued sanktsioonid ja relvad ei peata Venemaad – Lääs peab muutma oma vildakat strateegiat appeared first on eestinen.