2021.aastal, kui Venemaa hakkas Ukraina piirile vägesid koondama, tegi toonane Saksamaa kantsler Angela Merkel ettepaneku, et Euroopa Liit kutsuks Venemaa presidendi Vladimir Putini tippkohtumisele. Kaja Kallas – toonane 1,3 miljoni elanikuga Eesti peaminister – kritiseeris seda ideed. Selle asemel, et loota, et Venemaa presidendi käitumine muutub, peaks Euroopa tema sõnul tunnistama, et ta on tegutsenud järjekindlalt valesti, alates Krimmi annekteerimisest 2014. aastal.
Ettepanek lükati tagasi, kuid Kallase maine tõusis. Ajalugu tõestas tema õigust, kui Venemaa 2022. aasta alguses tankidega Kiievi vallutamise katses ründas ja teda peeti õigeks naiseks õigel ajal, et ta sisepoliitikast välja kista ja EL-i tippjuhtkonda paigutada. Tema maine Venemaa-vastase kullina ei andnud talle võimalust NATO sõjalist liitu juhtida, kuid talle anti valikuvõimalus: EL-i välisasjade kõrge esindaja, vahendab Foreign Policy.
Kuid otsekohene jutt, mis tõi Eesti juhi rambivalgusesse, pole teda uues rollis aidanud. „Me eeldasime, et ta on, noh, diplomaatilisem,” ütles anonüümsust palunud EL-i diplomaat.
„Ta on pigem politseinik kui diplomaat,” lisas teine. „Tema päev algab ja lõpeb Venemaaga.”
Tema kalduvus öelda, mis tal mõttes on, on pingestanud suhteid Trumpi administratsiooniga ja ärritanud ka teisi suurriike, näiteks Indiat ja Hiinat. Hiljuti külastas ta Katari, et kohtuda oma Iraani kolleegiga, kuid tegi seda pigem vahendajana kui aktiivse läbirääkijana. Federica Mogherinit, kes oli 2015. aasta EL-i kõrgeim diplomaat, tunnustati laialdaselt tema läbirääkimisoskuste eest, mis aitasid USA ja Iraani vahel sõlmitud tuumaleppe ellu viia. Mogherini järeltulija Josep Borrell üritas lepingut taaselustada, kui USA president Donald Trump sellest 2018. aastal ühepoolselt taganes, ning oli silmapaistev hääl Iisraeli sõjalise kampaania vastu Gazas.
Lisaks pole Kallas suutnud saavutada konsensust ühes kõige olulisemas küsimuses – Iisraeli-Hamasi konfliktis – ja tundub, et ta on isegi Ukraina küsimuses kõrvale jäetud. Prantsusmaa president Emmanuel Macron, Saksamaa kantsler Friedrich Merz, NATO juht Mark Rutte ja teatud määral isegi Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on saanud ühtse Euroopa nägudeks.
Rutte, kes on samuti endine peaminister, suutis suvel tähelepanu köita, kuna tal õnnestus Trumpi NATO-s hoida ja liikmesriike oma kaitsekulutusi suurendama veenda. Von der Leyen sõlmis Ameerika Ühendriikidega kaubanduslepingu, mis – kuigi kritiseeritud – on vähemalt ajutiselt leevendanud pingeid EL-i ja Ameerika Ühendriikide vahel. Samal ajal oli Kallas selles protsessis „marginaalses seisus”, kuna teda peeti Washingtoni suhtes liiga kriitiliseks, ütles üks diplomaatidest.
Ja ometi peab ta maadlema ainulaadsete väljakutsetega, püüdes koordineerida 27 liikmesriigi välispoliitikat ilma piisava võimuta nende nimel esineda.
Kallase juhtimisel on EL suutnud sõlmida Iisraeliga lepingu, mis nõuab Gazale suurema abi andmist. EL-i diplomaatiline teenistus, Euroopa välisteenistus (EEAS) on nimetanud lepingut Kallase võiduks.
„See on diplomaatia musternäide,” ütles EL-i pressiesindaja Anouar El Anouni vastuseks pressikonverentsil esitatud küsimusele.
Kaks nädalat tagasi andis Anouni üksikasjaliku ülevaate Euroopa poolt piirkonda septembri alguseks saadetud abist.
Ta ütles väljaandele Foreign Policy, et Gazasse on sisenenud 2904 veoautot ja et Jordaania ja Egiptuse teed on taasavatud. Gazasse on sisenenud suurenenud kogus kütust, samal ajal kui elutähtsa taristu remont on paranenud, ning lisas, et Lõuna-Gaza magestamisjaamas on samuti olemas vee kättesaadavus. Ta ütles, et Iisraelilt oodatakse rohkem, kuid lisas, et saadetised jätkuvad: „Augustis lahkus Küproselt Limassolist laev, mis vedas 1200 tonni abi.”
Kallas ise kuulutas edu ja ütles oma eelkäija Borrelli kohta, et ta ei saavutanud „midagi” vaatamata kogu tema Iisraeli hukkamõistule.
„Meil õnnestus Gazasse humanitaarabi toimetada,” ütles Kallas. „Vaadake, mida me oleme saavutanud. Me teeme Iisraeli valitsusega koostööd humanitaarse kokkuleppe saavutamiseks ja konkreetsete meetmete rakendamiseks,” ütles ta hiljem 23. septembril intervjuus Foreign Policy peatoimetajale Ravi Agrawalile. „Sellest ei piisa, aga see on parem kui null.”
Mõningane abi on kindlasti parem kui mitte midagi. Kuid ajal, mil arvamusliidrid süüdistavad Iisraeli genotsiidis, eelistaksid mõned eurooplased, et Kallas võtaks rangema moraalse seisukoha.
Endine Iisraeli riikliku julgeoleku nõuniku asetäitja Eran Lerman ütles, et tema arvates võisid Iisraeli võimud otsustada oma Gaza abistrateegiat ise ümber töötada.
„Kallas mängis rolli selles, kuidas me räägime, aga tema üksi ei ole abi saabumise ega millegi muu põhjus,” ütles ta telefoni teel. „Kuid muidugi on Saksamaa meie peamine liitlane selles piirkonnas, seega võetakse Berliini öeldut arvesse,” lisas ta.
Kallast ei saa süüdistada, kui Euroopa liikmesriigid kõhklevad Iisraeli vastu tegutsemisel. 16. septembril osutas ta Saksamaale ja palus riigil esitada „alternatiive”, kui see jätkab tema pakutud variantide vastustamist. Liikmesriikide poolt palutud EL-i ja Iisraeli assotsiatsioonilepingu läbivaatamisel pakkus Kallase meeskond välja 10 sanktsioonivõimalust, mis ulatusid soodustariifide peatamisest – EL on Iisraeli suurim kaubanduspartner – viisavaba reisimise peatamiseni ning teadus- ja teaduskoostöö vähendamise meetmeteni. Kuid ükskõik millise neist rakendamiseks oleks vaja kas konsensust või vähemalt 15 riigi nõusolekut, mis esindavad 65 protsenti EL-i elanikkonnast. Seda on võimalik saavutada ainult Itaalia või Saksamaa toetusel. Mõlemad on vastu.
Kallase ees seisvate piirangute hulgas on tema ametikoht, mis asetab ta sammu võrra madalamale Euroopa Komisjoni presidendist ja Euroopa suuremate majanduste juhtidest. Ta jääb sageli teiste eurooplaste varju, kes soovivad maailmaareenil oma jälje jätta. Septembri alguses tegi von der Leyen ettepaneku kehtestada sanktsioonid „äärmuslike” Iisraeli ministrite vastu ning peatada osaliselt EL-i ja Iisraeli assotsiatsioonilepinguga hõlmatud kaubandus.
„Kallas pani aluse paljudele ideedele, mida komisjoni president oma kõnes esitas,” kirjutas üks anonüümsust palunud EL-i diplomaat.
Ka Macron on Kallast toetanud. Ta on võtnud endale au nn tahte koalitsiooni juhtimise eest, mis koosneb umbes 30 riigist, kes on allkirjastanud lepingu Ukraina abistamiseks ja rahu jälgimiseks pärast seda, kui Venemaaga on vaherahu saavutatud.
„Euroopa Liidu panust tahte koalitsiooni valmistas Kallas koos kaitse- ja välisministritega ette mitmeid kuid,” lisas EL-i diplomaat.
Mõni päev tagasi kuulutas Kallas ise väikest võitu: ta ütles, et EL on tarninud Ukrainale 80 protsenti kavandatud 2 miljonist suurtükimürskust, plaani, mille ta esmakordselt märtsis avalikustas. Sel ajal tsiteeris Politico mitmeid EL-i diplomaate ja ametnikke, kes süüdistasid Kallast piiride ületamises ja „peaministrina käitumises”. Teistes teadetes öeldi, et tema plaani kärbiti.
Kuid Kallase suurim väljakutse näib olevat sidemete säilitamine Ameerika Ühendriikidega, olgu see siis seetõttu, et Trumpi administratsioon ei pea teda piisavalt oluliseks, et temaga suhelda, või tema enda diplomaatiliste vigade tõttu.
Veebruaris tühistas USA välisminister Marco Rubio viimasel minutil kavandatud kohtumise Kallasega. Seejärel, pärast avalikku tüli Ovaalkabinetis Trumpi ja Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski vahel hiljem samal kuul, sõnas Kallas sotsiaalmeedias salvavas postituses: „Vaba maailm vajab uut juhti.”
Anonüümselt rääkinud EL-i ametnik ütles, et postitus „ei aidanud kaasa suhetele USA-ga”. USA Saksa Marshalli Fondi vanemteadur Kristine Berzina ütles, et Kallas on ainus Euroopa juht, kellel on mandaat kujundada ühist EL-i välispoliitikat. Kuid tema autonoomia tulemus „ei ole sillutanud teed tihedamate sidemete loomiseks Washingtoniga”.
Kallasel pole erilist sümpaatiat Pekingi ja New Delhi vastu, mis mõlemad ostavad tohutul hulgal kütust Venemaalt – riigilt, mida ta eelistaks isoleerida. Kuid see tunne on sageli tundunud olevat vastastikune. Hiina välisministeeriumi pressiesindaja oli avalikult maruvihane Kallase näilise Hiina sõjalise rolli halvustamise pärast Teise maailmasõja ajal ja ütles, et Kallase avaldus „õhutab ilmselgelt rivaalitsemist ja vastasseisu”, õõnestab EL-i enda huve ning on „absurdne ja vastutustundetu”.
India eksperdid olid vastu tema postitusele sotsiaalmeedias, milles kutsuti üles vaoshoitusele riigi ja Pakistani konfliktide keskel, ning mõned pidasid tema hiljutisi kommentaare Euroopa „piitsa ja prääniku” poliitika kohta India suhtes seoses uue strateegilise tegevuskava avalikustamisega tarbetult karmiks.
„Kaja Kallas on langevarjuga kukutatud ametikohale, milleks ta pole kvalifitseeritud,” kirjutas India endine välisminister Kanwal Sibal sotsiaalmeedias avaldatud postituses, lisades: „Ta aitab oma Venemaa-vastase paranoiaga kaasa Euroopa geopoliitilisele allakäigule.”
Kallas on püüdnud vähemalt anda märku poliitilisest joondumisest Washingtoniga, kutsudes üles Iraani tuumaprogrammi lõpetama, ning tema kantselei sõnum on, et ta kohtus Rubioga hiljutisel G7 välisministrite kohtumisel ning et suhted Ameerika Ühendriikidega on korras. Kuid ta ei ole selline, kes tahaks meelitada.
Kuid kuid pärast Rubio solvamist ja Trumpi-vastase säutsu fiaskot, kui temalt küsiti USA relvade tarnimise kohta Ukrainale, vastas ta: „Kui lubate relvad anda, aga ütlete, et keegi teine ??maksab nende eest, siis te ei anna neid tegelikult, eks?” See kommentaar oli teravas vastuolus NATO juhi Rutte kommentaariga, kes ülistas Trumpi kui Euroopa „issit”.
„Ta on otsekohene ja aus,“ ütles Euroopa välisteenistuse ametnik ja „kui ootate täielikku meelitust, siis te seda temalt ei saa.“
Väljaandega Foreign Policy vestelnud EL-i diplomaadid rõhutasid, et Kallas on meeskonnamängija ja huvitatud ainult ülesande täitmisest, mitte au enda peale võtmisest. Ja ometi nõustusid mitmed vaatlejad, et ta vajab mingit võitu, mis ulatub kaugemale tema avameelsest stiilist.
Samas ei pruugi teda ajendada niivõrd soov olla edukas Euroopa diplomaatide koordinaatorina, kuivõrd soov olla Euroopa poliitik, kes propageerib konkreetselt suuremat strateegilist autonoomiat. Selles mõttes, kui ta juhib tähelepanu autoritaarsuse ohule mitte ainult Venemaal, vaid ka teisel pool Atlandi ookeani, ei pruugi see olla õnnetus.
The post Analüüs: EL-i volinik Kaja Kallas ei ole päris sobiv oma kohale appeared first on eestinen.