Üks poeg arstiks, teine ärisse, kolmas muusikuks

Rein on poolnaljatamisi öelnud, et lootis kõigist kolmest pojast arste kasvatada. Poegadel kujunesid aga omad plaanid. Martinile sobis isa eeskuju. Noorim vend Ott valis muusika. Keskmine poeg Mihkel tundis seevastu vajadust näidata, et suudab ka omal käel midagi ära teha. „Martin oli mulle väga suur eeskuju. Ta oli tubli ja läks isa jälgedes, mina aga tundsin, et ei taha teha midagi üksnes seetõttu, et keegi teine peab seda õigeks. Tahtsin leida oma valdkonna ja saada tunnustuse millegi eest, mille olin ise loonud.“

Vanemate soovitus oli tuttav paljudele: mine ülikooli, õpi kindel amet ja saa selles heaks. Mihklit mõte kogu eluks ühe eriala külge jäämisest ei vaimustanud. Ettevõtluses sai katsetada ja seda ta ka tegi. Esimese firma asutas Mihkel 2006. aastal, kõigest 21aastasena. Sõbra ülikooliprojektist kasvas äri, mis tõi Inglismaalt Eestisse turiste. Noored ettevõtjad korraldasid majutuse ja tegevused, viisid külalisi kardirajale, bowling‘usse ja lasketiiru. Kuna töötajaid polnud, tuli Mihklil endalgi grupijuhiks kehastuda.

Kliente saabus, kuid välisturul reklaamimine neelas rohkem raha, kui tudengitel võtta oli. Järgnes automüüja töö. Siis jõudis kohale majanduskriis ja autode müük kukkus. Edasi liikus Mihkel ajakirjade reklaamimüüki, kust sündis järgmine äriidee.

Koos kahe partneriga hakkas Mihkel otsima reklaamile kohti, kus seda varem nähtud polnud. Kaubanduskeskustesse ilmusid reklaamiekraanidega kingapuhastusmasinad, reklaamid jõudsid eskalaatorite käsipuudele ja astmetele, hiljem ka liftidesse, parklatesse ja spordiklubidesse. Kõlas nutikalt. Teostus tähendas muu hulgas öötööd.

„Võtsime suure laenu, ostsime seadmed ja töötasime ise välja lahendused reklaamide paigaldamiseks. Esimesi eskalaatorikampaaniaid paigaldasime kaubanduskeskustes öösel, kui keskused olid suletud. Mõnikord alustasime kell 11 õhtul ja lõpetasime hommikul kell seitse. Õppisime kõike töö käigus.“

Ettevõte tegutses aktiivselt ligi viis aastat, kuid suur laenukoormus sõi võimalust märkimisväärset kasumit teenida. Kõrvalprojektina prooviti vitamiinijookide importi. Kaup jõudis poodidesse, ent müügist jätkamiseks ei piisanud.

Mihkel ei vaata katsetustele kibestunult tagasi. „Ma ei kahetse ühtegi neist otsustest. Ettevõtet alustades ei tea kunagi, kas see hakkab tööle. Noore inimesena hüppad sagedamini pea ees vette, sest sul ei ole veel kogemust, mis sunniks kõiki riske pikalt kaaluma. Samal ajal just nii kogemus tekibki.“