Loo pealkiri “Kuidas seletada pilte (pool)surnud valitsusele?” on parafraas saksa avangardkunstniku Joseph Beuysi kuulsast performance’ist “Kuidas seletada pilte surnud jänesele?”, millega kunstnik püüdis mõtestada kunstniku ja publiku suhteid ning seda, kuidas avalikkus mõistab kunstiteost.

Kuid nii, nagu surnud jänesele jäävad tabamatuks kunstiväärtused, nõnda näib ka meie veidrasse letargiasse tardunud valitsus olevat võimetu mõistma ja mõtestama teadlaste ja ekspertide poolt pakutavat informatsiooni Eesti ühiskonna seisundi ja arenguvõimaluste kohta.

Eestis on tehtud palju uuringuid ning töötatud välja arengustrateegiaid, mis võiksid ja peaksid olema abiks ühiskonna arengu targal suunamisel. Paraku näivad poliitilised otsustajad elavat otsekui paralleelreaalsuses, ignoreerides sotsiaalseid fakte ja prognoose, mis erakondade ideoloogiaga kokku ei sobi. Selle asemel kipuvad valitsuste tegevuse peamiseks aluseks olema voluntaristlikult kokku pandud koalitsioonilepingud.

Eestis kehtib praegu strateegiline arengukava “Eesti 2035” ja algatatud on üleriigilise planeeringu “Eesti 2050” koostamine. Valitsuse kodulehel võib tutvuda kuueteistkümne valdkondliku arengukavaga. Lisaks sellele on erinevad instituudid ja mõttekojad teinud eri aegadel põhjalikke arengustsenaariume.

Juba alates 1995. aastast on Eesti parimate sotsiaalteadlaste poolt koostatud inimarengu aruandeid, kus lisaks ühiskonnaelu süvaanalüüsile on esitatud ka poliitikasoovitusi. Väga tänuväärset tööd ühiskonna probleemide väljatoomisel ja lahenduste pakkumisel tegi aastatel 2006–2017 arengufond, mis ilmselt muutus poliitikutele liiga tülikaks ning selle tegevus lõpetati.

Teadmine, et poliitika peab tuginema uuringutel, on siiski omaks võetud. Igal aastal tellivad ministeeriumid märkimisväärsete summade eest sotsiaaluuringuid. Paraku ei osata nende tulemustega midagi tarka peale hakata ja enamasti need riiulile seisma jäävadki.

13. juuni Postimehes ilmus tuntud ja tunnustatud sotsiaalteadlaste Erik Terki, Mati Heidmetsa ja Marju Lauristini More programmiline artikkel “Eesti vajab uut terviklikku tulevikustrateegiat”. Suuresti tugines see juba 2005. aastal septembris riigikogu poolt heaks kiidetud säästva arengu strateegia “Säästev Eesti 21” (SE 21) seisukohtade meelde tuletamisele. Kui alates SE 21 valmimisest oleks riigivõim oma tegevuses strateegias sõnastatud põhimõtteid ja ettepanekuid silmas pidanud, elaksime me nüüd kahtlemata hoopis paremas Eestis.

SE 21 lähtealus oli holistiline lähenemine ühiskonnaelu juhtimisele. Selles sedastati, et arengukiirenduse saavutamiseks Eesti elus on vaja joosta neljas suunas korraga: kindlustada eesti kultuuriruum, tagada inimeste heaolu, hoida ühiskonda sidusana ja keskkonda tasakaalus. Need neli sihti moodustavad omavahel läbipõimunud süsteemi, neid ei saa arendada ükshaaval ega üksteise arvel, vaid kõiki üheaegselt. Tehes muudatusi ühes valdkonnas, on vaja läbi kaaluda, millised muutusi tekitab see ülejäänutes.

Esialgu näis, et strateegiat võetakse ka poliitikute poolt tõsiselt, isegi riiklikus statistikas hakati jälgima säästva arengu parameetreid. Paraku osutus strateegia järgimine poliitikutele üle jõu käivaks, sest märksa meeldivam on ju tegeleda igapäevase peenhäälestusega.

Terk, Heidmets ja Lauristin teevad ettepaneku, et Eesti pikemaajaliste arengute kujundamiseks oleks asjakohane luua kaasaegse tehnoloogia võimalusi kasutav uus poliitilise koostöö vorm – Eesti Tuleviku Konvent. Konvent ei oleks lõppotsuste tegemise koht, vaid kokkulepete kujundamise ja ettepanekute sõnastamise koht. Konvendis kokkulepitu saaks sisendiks riigikogule ja valitsusele.

Analoogiline ettepanek sisaldus juba ka SE 21 strateegias: tulevikukonvendi ideele vastas seal sarnastel põhimõtetel tegutsev rahvuslik arenguvõrgustik, mille partneriks riigikogus oleks pidanud saama sinna loodav arengukomisjon.

Kaotatud on kaks aastakümmet, kuid karta on, et ka seda, sotsiaalteadlaste viimse appikarjena mõjuvat ettepanekut jäävad poliitikud vahtima osavõtmatult nagu surnud jänesed. Igatahes ei ole kolme professori algatusele mitte mingit vastukaja järgnenud. Meie poliitiline süsteem ei ole disainitud edendama ühiskondlikku hüve, vaid taastootma üksnes erakondade võimu. Ja selle viimase saavutamiseks strateegia loomulikult abikätt ei ulata.

Väga tabavalt iseloomustas Eesti poliitilist modus vivendit ettevõtja ja europarlamendi valimistel üksikkandidaadina kandideerinud Andres Inn:

“Poliitilist lojaalsust premeeritakse asjatundlikkuse asemel, lühiajalisi koalitsioonikompromisse eelistatakse pikaajalisele strateegiale ning ministrid vastutavad pigem ülespoole partei ladviku kui väljapoole avalikkuse ees.

Ministeeriumid (toimivad) nagu poolautonoomsed läänivaldused, olles kehvasti koordineeritud ja töötades sageli üksteisele vastu. Suured reformid, olgu tervishoius, hariduses või maksunduses, saabuvad poolikult planeerituna, liiaselt lubatuna ja puudulikult teostatuna. Kui asjad läheb valesti, hajub vastutus tuttavasse “kollektiivse otsustamise” udusse. See ei ole riigijuhtimine. See on poliitilise karjääri riskijuhtimine.”

Kahjuks ei ole lootustki, et õnnestuks muuta praegust valimissüsteemi, mis toob Guido Viigi sõnul jätkuvalt võimu juurde “edevaid, kuid mitte pädevaid” poliitikuid. Nii jääbki üle teha panus riigikogu saalist väljaspool tehtavatele algatustele.

Ehkki president on paljude arvates vaid poliitikute poolt paika pandav kõrge riigiametnik, on kodanikel presidendi institutsioonist teistsugune arusaam ja teistsugused ootused sellele.

Presidendi võimuses on teha olulisi ühiskondlikke algatusi. Ka mainitud SE 21 sündis ju selles ühiskondlikus õhustikus, mille tekitas Arnold Rüütli valimine Eesti presidendiks. Ettevõtja Aadu Luukase toetusel loodi nullindate aluses ühiskondliku leppe sihtasutus. Just sel ajal algatati ka säästva arengu strateegia SE 21 koostamine, mis valmis 2005. aastal. Sellele järgnes arengufondi loomine aastal 2006.

Ka 2006. aastal presidendiks valitud Toomas Hendrik Ilves püüdis kodanikuühiskonda poliitiliste otsuste tegemisse kaasata. Lisaks sellele, et ta oli esimese, 2013. aastal toimunud rahvakogu patrooniks ja selle ettepanekute riigikogu ette viijaks, korraldati tema presidendiks oleku ajal ka regulaarselt “presidendi kärajaid”. Neis ühiskonna arvamusliidrite osalusel toimunud debattides arutati läbi paljud ühiskonnaelu aktuaalseid probleemid ning pakuti välja ka lahendusi.

Ehkki võimupoliitikud suhtusid siis ja suhtuvad ka praegu väljaspool riigikogu saali tehtud algatustesse tõrjuvalt, arvan ma, et just järgmine president peaks võtma sotsiaal-majanduslikud uuringud ja nende rakendamise riigi juhtimises oma egiidi alla, hakates Eesti tulevikukonvendi loomise patrooniks. Ehk suudab president ühiskonna tegelikku olukorda kirjeldavat pilti näidata poliitikutele sel viisil, et nad taipaksid küsida küsimust, mille esitas Mari-Liis Lill loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistamisel riigikogus: “Mis on sellel pildil valesti?”.