Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing andis 28. veebruaril 2014 Marju Lauristinile autasu "Raamatukogude sõber 2013"
Marju Lauristin 2010. aastal

Marju Lauristin (sündinud 7. aprillil 1940 Tallinnas) on eesti sotsiaalteadlane ja ühiskonnategelane, Eesti taasiseseisvumise juhtkujusid.

Haridus

Lauristin lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1966. aastal eesti filoloogia erialal (ajakirjanduse eriharus) cum laude ja õppis Tartu Riikliku ülikooli filosoofiaaspirantuuris (1967–1969). 1976. aastal kaitses ta Moskva ülikoolis väitekirja "Sisuanalüüs kui massiteabe sotsiaalse suunitluse uurimise meetod" (vene keeles "Анализ содержания как метод исследования социальной направленности массовой информации") ja sai filoloogiakandidaadi kraadi (tänapäeval võrdsustatud doktorikraadiga).

Töö ja ühiskondlik tegevus

Marju Lauristin töötas aastail 1962–1966 Eesti Raadio toimetajana.

Aastail 1970–2021 töötas ta Tartu Ülikoolis: oli 1970–1972 sotsioloogialaboratooriumi juhataja, seejärel ajakirjandusõppejõud (1983. aastast dotsent, 1987–1989 žurnalistikakateedri juhataja, 1995–1999 sotsiaalpoliitika professor, 1999–2003 poliitilise kommunikatsiooni professor, 2003–2021 sotsiaalse kommunikatsiooni professor, alates 2005. aastast emeriitprofessor).

Avaldanud uurimusi massiteabest ja kultuurisotsioloogiast.

Ta on olnud Eesti sotsiaalminister (1992–1994), Riigikogu liige (1994–1995 ja 1999–2003) ning Euroopa Parlamendi liige (2014–2017).

Eesti Päevaleht valis 2015. aastal ta Eesti mõjukaimaks poliitikuks, kes on "ühiskondlike protsesside arvamusliider, kelle sõna maksab erakonnas ja ka väljaspool seda".[1] Mõjukaks on teda nimetatud ka varem.[2][3]

Poliitiline tegevus

Marju Lauristin oli NLKP liige 1990. aastani. Aastail 1989–1990 oli ta NSV Liidu rahvasaadik.

1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale. Ta kuulus Rahvarindesse ja oli selle I eestseisuse liige (1988).

Aastail 1990–1992 oli ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige ja asejuhataja, Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. Ta kuulub 20. Augusti Klubisse, mis ühendab inimesi, kes hääletasid Eesti Vabariigi Ülemnõukogus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse poolt.

1990. aastal oli ta Eesti Sotsiaaldemokraatliku Iseseisvuspartei asutajaid ja esimene esimees. Ta kuulub ka 2025. aasta seisuga Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda.

Ta oli sotsiaaldemokraatliku erakonna (mis kuulus valimisliitu Mõõdukad) esindajana sotsiaalminister 1992–1994 Mart Laari valitsuses. Tema ja peaminister Mart Laari poliitika vastu protesteerisid Eesti pensionärid jaanuaris 1993, kandes muuhulgas loosungeid "Kuidas nälgid, pensionär? Mõõdukalt, ikka mõõdukalt!".

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osutus ta 26 871 häälega valituks Euroopa Parlamenti.[4]

Ta on Eesti Yliõpilaste Seltsi Veljesto vilistlane.

Tunnustus

Tsitaadid

„Me ootame teistelt mõistmist, mõistmata ausalt iseennast ja ette kujutamata teiste reaktsioone, vaatepunkte ja väärtusi. Eesti riigi selge ja arusaadava ajaloonägemuse ja tulevikusõnumi puudumine nii oma rahvale kui maailmale on muutunud viimaste sündmuste käigus piinlikult läbinähtavaks. Kurvalt sümboolne on luuletajast rahvastikuministri juhtimisel sõnastatud rahvusvahelise teavituskampaania pealkiri "Unustatud rahvad". Selmet vaba rahvana vastu võtta avatud maailma uusi väljakutseid, tegeleme uute müütide loomisega, mis jagavad maailma must-valgete skeemide järgi "omaks" ja "võõraks" ning toidavad eesti rahva hinges sügavalt juurdunud allasurutud ohvri mentaliteeti.“

– Marju Lauristin (Eesti Päevaleht, 2005)[12]

Isiklikku

Marju Lauristini vanemad olid kommunistlikud poliitikud Johannes Lauristin ja Olga Lauristin. Tema kasuisa oli Hendrik Allik. Poliitik ja teatritegelane Jaak Allik on tema emapoolne poolvend. Arhitekt Vilen Künnapu on tema onupoeg.

Tema esimene abikaasa oli majandusteadlane Enn Roose (1939–2001), nende tütred on Katrin Reimann (sündinud 1961) ja Marin Laak (sündinud 1964).

1978. aastast on ta abielus ajakirjandusteadlase Peeter Vihalemmaga.[13] Paar elab Tartus.[14]

Teoseid

  • "Punane ja sinine" (2010), ISBN 9789949444656

Viited

  1. ↑ Urmas Jaagant. "Mõjukaim poliitik Marju Lauristin, moraalne kontroller, kes pisiasjadega ei tegele" Eesti Päevaleht, 7. detsember 2015
  2. ↑ Jaanus Piirsalu. "Mõjukad Eesti naised" Eesti Päevaleht, 3. jaanuar 2005
  3. ↑ Priit Simson. "Kes on Eesti kümme mõjukamat perekonda?" Eesti Päevaleht, 6. aprill 2013
  4. ↑ Mandaatide jaotus Euroopa Parlamendi valimised 2014
  5. ↑ "Johan Skytte medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 3.12.2022.
  6. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  7. ↑ "Tartu Ülikooli suure medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 4.12.2022.
  8. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  9. ↑ "Tartu Ülikooli aumärgi kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 4.12.2022.
  10. ↑ "Teenetemärgi "100 semestrit Tartu Ülikoolis" kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 9.12.2022.
  11. ↑ "Teaduse elutööpreemiad pälvisid Ingrid Rüütel ja Ene-Margit Tiit". ERR Novaator. 10.2.2022. Vaadatud 10.2.2022.
  12. ↑ Marju Lauristin: Eesti identiteet ja Läti läbimurre, Eesti Päevaleht, 12. märts 2005
  13. ↑ Marju Lauristin. Punane ja sinine. Peatükke kirjutamata elulooraamatust. Valik intervjuusid 1970–2009. Tallinn 2010 (lk. 510)
  14. ↑ "Marju Lauristin Eesti tulevikust: "Vägivald, mis Putini ja Trumpi poolt peale tungib, armastab vabadust niivõrd, et tahab teda kägistada."". Maaleht. Vaadatud 13. aprillil 2025.

Kirjandus

Välislingid

Eelnev
Laur Karu		 Eesti sotsiaalminister
1992–1994		 Järgnev
Toomas Vilosius
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Marju_Lauristin