Näitus “Las ma soojendan sind” uurib renoveerimisprotsesside paradokse kliimaeesmärkide poole püüdlemisel. Kuraatorid küsivad, kas soojustamine on üksnes bürokraatlik “linnuke” Euroopa Liidu eesmärkide täitmisel või reaalne võimalus lahendada sotsiaalseid ja ruumilisi väljakutseid.

“Kõik hooned, peamiselt nõukogude aegsed hooned, peaksid olema 2050. aastaks renoveeritud C energiaklassi. Meie arhitektidena vaatasime, kuidas seda olukorda lahendada, kes selle taga on ja jõuame selleni, et kõik Euroopa eesmärgid ja renoveerimine jõuab lõpuks elanike ja ühistu õlgadele,” ütles kuraator Helena Männa.

Arhitektuurimuuseumis võtab külastajaid vastu Veneetsia Eesti paviljoni nurgakivi.

“Veneetsiast võtsime kaasa kaks osa. Võib-olla silmapaistvam osa oli palazzo soojustamine nii nagu me seda Eestis teeme, tehase renoveerimise kujul. Eestisse oleme toonud üheksast paneelist kaks. Veneetsias oli ka näituse siseosa, mille oleme toonud tervikuna Eestisse. See ongi makett, mille najal oleme kirjutanud tragikomöödia korteriühistust,” sõnas Männa.

Lood, mida värvilise maketi põhjal räägitakse, põhinevad päris juhtumitel, teatraalse lisavindiga.

“Esimene lugu räägib kahest naabrist, kes omavahel arutavad, üleval korrusel elab naaber, kes on eakas ja soovib lifti. Esimese korruse naaber lifti ei vaja. Lugu lõpeb sellega, et korterid vahetatakse, ülemise korruse elanik kolib alla ja alumine kolib üles,” ütles kuraator Keiti Lige.

“Teine makett räägib kahe naabermaja lugu, kus nad on omavahel aias kokku saanud, räägivad ja unistavad, mis siin võiks olla – mänguväljak, piknikuala või hoopis terrassiga spaa ja saun. Nad lähevad koos panka ja küsivad koos laenu, aga pank ütleb, et hetkel pole võimalik kahele ühistule koos laenu anda, sest see on nende jaoks liiga suur risk,” sõnas Lige.

Eesti paviljoni väljapanek pälvis ka Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali installatsioonipreemia.