Film on muidugi eelkõige muinasjutt. Täpselt nii ka Eduard Bornhöe ainetel ja Arvo Valtoni stsenaariumi järgi vändatud “Viimne reliikvia”.

Aga ikka on põnev uurida, palju selles ajaloolist tõtt leidub – teos peaks meid viima justkui 16. sajandi lõppu Liivi sõja aegadesse, mis oligi tegelikult üks äärmiselt keeruline ja – takkajärgi – ajalooliselt ka segane aeg. Vaevalt muidugi, et toona sõja ajal elanud inimestele see kõik nii kepsakas tundus.

Eesti talupoegade salk

Kõige enam pakub tegelikult nii filmis kui ka toonases ajas kindlasti pinget Ivo Schenkenbergi kuju, täitsa ajalooline isik, aga filmis on ta muidugi jalgadelt pea peale käänatud. 1577. aastal Tallinnat piiranud vene verise tsaari Ivan Julma vägede vastu eestlastest talupojasalka juhatanud Schenkenbergist on pätsitud kultusfilmis mingi kentsakas venelaste sõber.

Kõige enam pakub tegelikult nii filmis kui ka toonases ajas kindlasti pinget Ivo Schenkenbergi kuju.

Aga jah. Kuna Schenkenberg juhtis ikkagi Eesti talupoegade salka, on pidevalt flirditud mõttega, et ehk oligi eestlane. Rahvasuus kutsuti Ivo Schenkenbergi kampa “Hannibali rahvaks”. Ometi – ei olnud eestlane. Oli hoopis sakslasest Tallinna kodanik, oma Tallinna müntmeistrist isa väärikas poeg ning sell.

“Ei ole midagi armsamat, kui venelastega tapelda”

Schenkenbergi kaasaegne, kroonik Balthasar Russow (u. 1536-1600) maalib Ivo lipkonnast alljärgneva pildi: “Ja need talupojad ei tundnud midagi armsamat, kui igal päeval ja ööl venelastega taplusi pidada, kus nad siis sagedasti ka võitjaks jäid /—/.”

1577. aastal Tallinnat piiranud vene verise tsaari Ivan Julma vägede vastu eestlastest talupojasalka juhatanud Schenkenbergist on pätsitud kultusfilmis venelaste sõber.

Lipkond ei anna muidugi armee mõõtu välja, ent lahingus mängis olulist rolli siiski. Lipkond koosnes 40 rühmast ehk salgast, igas neist oli 6-10 meest. Nii et siis 300-400, mõningate ajaloolaste hinnangute järgi isegi pool tuhat võitlejat.

Salgas võitlesid maad rüüstavate venelaste eest Tallinnasse põgenenud põhiliselt

Harjumaa mehed. Ja Tallinn kujutas endast ainsat suuremat tugipunkti, mis püsis Rootsi vägede käes ning kummalgi piiramisel Ivan Julma väed Tallinna vallutada ei suutnudki. Palka said mehed kesiselt, küll aga oli motivatsiooniks võitlus venelastega, mis tõotas alati päris vinget sõjasaaki.

“Hannibali rahvas”

Miks siis “Hannibali rahvas” ja “Liivimaa Hannibal” – nagu Schenkenbergi hüüti? Lihtsalt – Hannibal Barkas oli Kartaago väejuht, keda on läbi ajaloo peetud üheks andekamaks oma ala esindajaks. Ja eks siit ka paralleel.

Balthasar Russow kirjeldab, kuidas Hannibali rahvas venelaste vallutatud alasid rüüstasid: “Moskoviitide äramineku järel aprillkuus anti Tallinnas kõigile sõjameestele, nimelt mõisameestele, tingisõduritele, linnakodanikele ja vabadikele vaba voli venelase alla kuuluvaid Liivimaa maid rüüstata. Siis läksid teistega koos välja ka tänavasandid, lombakad ja vigased, kes ei saanud käia ja kellel ei olnud jalgugi ja keda pidi hobustele kantama ja tõstetama, ja rüüstasid ning riisusid Läänemaad, Järvat, Virumaad, tervet Tartu piiskopkonda ja üldse kõiki eesti maid vahet pidamata.

Ja need talupojad ei tundnud midagi armsamat, kui igal päeval ja ööl venelastega taplusi pidada.

Talupoegadel oli aga selle röövimise juures parem olukord kui saksa mõisameestel ja palgasõduritel, sest nad olid maal sündinud ja kasvanud ja teadsid kõiki maa ja talupoegade olukordi, peale selle kõiki salajasi radasid ja teid läbi heinamaade, tihnikute, võsastikkude ja soode.

Ja paljud neist olid elanud ja teeninud venelaste all ja teadsid, kus venelased pidasid harilikult oma täkkusid ja loomi ja ka ise tavaliselt ümber liikusid, mispärast nad ka hea luure tõttu oma heade sõprade ja sugulaste kaudu pärisid sagedasti suurema võiduhinna koos saagi ja vangi võetud venelastega, nõnda et saagi pärast tekkis mõningane vihkamine ja kadedus saksa mõisameeste ja mittesaksa talupoegade vahel ja oli karta, et sakslastel tuleb nendesamaste talupoegadega talitada nagu šotlastega Wesenbergi all.”

“Täis kavalust ja kelmust”

Kirjanik Eduard Bornhöe iseloomustab Ivo Schenkenbergi oma raamatus “Pirita kloostri viimased päevad (1893) nõnda:

“Ivo Schenkenberg oli vapper ja osav sõjamees, täis kavalust ning kelmust, näost inetu, aga tugev kui karu, omade vastu parajal kohal lahke ja vali, vaenlaste vastu püsti kurat ise. Venelased kartsid teda rohkem kui mõnd rootsi kindralit. Teda nimetati „Eestimaa Hannibaliks“, sest et ta ilma kartuseta oma väikese salgaga vaenlaste maa sisse tungis nagu vanal ajal suur kartaagolane Hannibal vägevasse Rooma riiki oli tunginud. Ühtlasi oli Ivo ka sellepoolest Hannibali sarnane, et ta ühest silmast pime oli.“

Ivo Schenkenbergist ja “Hannibali rahvast” on kirjutanud ajaloolise seiklusraamatu ka kirjanik Edgar V. Saks 1936, mis hiilgab eestlasliku rahvusromantika poolest. Soovitan sedagi lugeda.

Äkklöögid ja kinnilangemine

Schenkenbergi salgad andsid korduvalt vene vägedele äkklööke, nii näiteks tungiti ootamatult välja Tallinna müüride vahelt ja suudeti vaenlast “üllatada” ning põgenema ajada, rääkimata vaenlaste mahanottimisest.

Nii et – ehkki aja jooksul on legend vaprast Hannibalist paisunud, ei maksa teda siiski omas kontekstis alahinnata. Venelased suutsid Tallinna vallutada alles 1710, nii et mine tea, mil moel ajalugu käändunuks, kui see juhtunuks 135 aastat varem.

Aja jooksul on legend vaprast Hannibalist paisunud, ei maksa teda siiski omas kontekstis alahinnata. Venelased suutsid Tallinna vallutada alles 1710

Lõpuks sai otsa ka Schenkenbergi õnn: Tallinna piiramisest paar aastat hiljem, 1579, luurasid Schenkenbergi sissivõitlejad vene vägedes sõdinud – oma julmuse poolest kohutavat õudu tekitanud – tatarlasi, kes peitsid ennast Rakvere linnuses. Siinkohal tegi Hannibal valearvestuse ning ründas linnust.

Paraku läks asi lörri ning Schenkenberg võeti koos 59 kaaslasega vangi ja viidi venelaste poolt Pihkvasse. Seal ta hukati, legendi kohaselt käskis tsaar Ivan IV talle sulatina kurku valata ning vaatas seda ise pealt.

Schenkenbergi talupojasalk jätkas mõnd aega veel omapäi, näiteks võeti osa Haapsalu piiramisest, aga seejärel ka lagunes.

Absoluutsete rekordite muinasjutt

“Viimne reliikvia” sellest kõigest ei räägi, nii et tegelikult polegi ühe kepsaka mängufilmi kohta mõtet ka faktikontrolli teha.

Selle eest püstitas film muid toredaid tulemusi: Eestis vaadati seda esimese aastaga üle 770 000 korra, kogu Nõukogude Liidu peale koguni napilt alla 45 miljoni kinokülastaja, mis asetas ta 1970ndal aastal enimvaadatud filmide tabelis 2. kohale.

Ja tõesõna, mul õnnestus teadmatuil asjaoludel vaadata kultusfilm esimest korda läbi alles paar kuud tagasi. Tore seiklus. Las olla Hans von Risbieter pealegi “Liivimaa parim ratsutaja”!