Selles tehnoloogilises mesipuus toimetavad meie oma inimesed – eestlased, kes on murdnud läbi Apple’i salaustest, tüürinud Google’i Aafrika teenuseid miljardi inimese turul ning ehitavad täna tööriistu, mida me alles eile ulmeks pidasime.

Tehisaru pole mitte lihtsalt uksele koputanud, vaid on ukse juba maha löönud, selgub kohapeal. Reegleid dikteerib tööl kunstmõistus. Kuid vastutasuks laseb see sama töö, mida enne pidi käsitsi tegema, nüüd kümme või sada korda kiiremini ära teha.

Milline on aga see uus maailm, kus programmeerijast on saanud «aednik» ja kus edu mõõdupuuks on see, kui kiiresti sa suudad end asendatavaks muuta?

Skype’ist Apple’i saladusteni

Svea Koppel on USAs elanud juba üle 11 aasta. Tema teekond Räniorus algas sel ajal, kui Skype oli veel eestlaste rahvuslik uhkus ja Tallinna kontori vibe kandus üle ookeani Microsofti kohalikku kontorisse, kus Skype’i ostnud tehnoloogiahiid võttis tööle ka mõned eestlased.

Praegu töötab ta Cupertinos, kandes Apple’is ametinime Sr. Engineering Manager at Apple ehk vanem arendusjuht. Ta on üks vähestest, neljast-viiest eestlasest, kes on jõudnud tehnoloogiafirma peakontorisse.

«Töötasin kunagi Skype’is Eesti kontoris ja pärast seda, kui Microsoft Skype’i ära ostis, tekkis kohe ka võimalusi töötada teistes maades,» meenutab Koppel. Esialgne plaan tulla kaheks aastaks Californiasse kogemusi saama muutus märkamatult püsivaks eluks Räniorus.

Kui Microsofti korporatiivne kultuur hakkas Skype’i inimesi liialt raamidesse suruma, sündiski otsus edasi liikuda. «Microsoft ei olnud ikkagi sellise kultuuriga ettevõte, et me seal pikemat aega tahaksime olla. Meie mindset’id on natukene erinevad,» põhjendab ta lahkumist.

Tee Apple’isse ei olnud aga punase vaibaga kaetud. See oli pigem nagu katse murda sisse hästi turvatud kindlusesse. «Apple’isse on keeruline tööle saada,» tõdeb ta, «see on väga oluline samm, kui oskad jõuda nii kaugele, et keegi su resümeed üldse märkab.»

Koppel valis Apple’i tehisintellekti ja masinõppe osakonna (AI/ML), kus teda võlus idufirmalik vaim ja paremad arenguvõimalused.

Elu suletud uste taga ja «kättesaadav 24/7»

Apple on tuntud oma saladuste poolest. Koppel kirjeldab, kuidas iga alamorganisatsioon on tegelikult nagu omaette saar oma kultuuri ja protsessidega. Isegi juhina ei pruugi sa alati täpselt teada, millega naabertiim või isegi mõni alluv tegeleb – kõik on reglementeeritud ja «vajaduspõhine». Sellepärast ei saa ta ka väga täpselt rääkida, mis tööd ta ise praegu teeb.

Töötempo on Räniorus pärast tehisaru (AI) buumi aga plahvatuslikult kasvanud. Kuigi ametlikult on tööpäev üheksast viieni, on tegelikkus midagi muud.

«Eriti just nüüd mõeldakse, et sa oled olemas 24/7,» nendib Koppel, «üsna sageli oodatakse, et tuled ka nädalavahetusel tööle või oled vähemalt kättesaadav. Tihtipeale eeldatakse, et reede õhtul kokku lepitud ülesanne peab juba esmaspäeva hommikuks valmis olema.»

Apple jälgib üsna täpselt, kuidas inimesed kontoris käivad. «Töötame nn hübriidvormis – kaks päeva nädalas võime kodust töötada, ülejäänud päevadel peame kontoris olema. Kontoris käimist jälgitakse mingil määral: olen paaril korral saanud oma alluvate kohta raporteid, et nad ei ole kontoris piisavalt tihti käinud,» selgitab ta.

Tehisaru: programmeerijast on saamas «aednik»

Kõige suurem muutus on aga toimunud selles, kuidas tööd tehakse. Tehisaru ei ole enam lihtsalt «huvitav vidin», millega vajadusel mängitakse, vaid peamine tööriist. Tarkvara arendaja roll on muutumas.

«Meil liigutakse järjest rohkem selle poole, et koodi kirjutab tehisintellekt. Sa oledki rohkem nagu «aednik», kes seda haldab, kontrollib ja disainib uusi lahendusi. Sul on vaja uutmoodi teadmisi, et suudaks täpselt ära defineerida ülesanded ja konteksti, aga tehisaru teeb musta töö sinu eest ära,» räägib Apple’i vanem arendusjuht.

See tähendab, et hirm töökohtade kadumise ees on osaliselt põhjendatud, kuid samas tekivad hoopis uued rollid. Üha olulisemaks muutub privaatsuse, turvalisuse ja tehnoloogia eetilise kasutamise tagamine. Keeleseinad on samuti langemas – Koppeli arvates pole peagi enam tehisintellekti jaoks vahet, kas sisend on eesti või inglise keeles. «Mingil hetkel ei ole keel enam probleem,» usub ta.

Ummikud ja eesti kogukonna hoidmine

Vaatamata kõrgtehnoloogilisele tööle on igapäevaelu Räniorus üsna proosaline. Elamine on väga kallis ja sissemaksed majadele astronoomilised. Nii sõidavadki paljud tööle tund või poolteist kaugemalt, istudes närvesöövates ummikutes. «Töölesõidu aeg on mul hommikul umbes tund aega. Muidu oleks koju 20 minuti kanti, aga enamasti kulub aeg ummikutes istumisele ja fooride taga ootamisele,» kirjeldab Koppel oma argipäeva Räniorus.

Selles suures tehnoloogia pealinnas püüab ta elus hoida ka «eesti asja», juhtides kohaliku eesti tehnoloogiakogukonna gruppi, kuhu kuulub umbes 40 inimest, kellest paarkümmend on aktiivsemad. Kohtutakse sotsiaalmeedia gruppides või Nordic Innovation House’is Palo Altos, et omavahel rääkida või mõnikord võtta vastu delegatsioone kodumaalt. See on väike, kuid ühtehoidev spetsialistide seltskond, kes on jäänud siia pärast suure startup-buumi hajumist, kui mitmed kuulsad nimed, nagu näiteks Pipedrive, taas kodumaale naasid.

Tehisaru köögipoolelt: mees, kes teab, mida Google sinust arvab

Kui kohtume Sean Paavo Kreppiga San Francisco südames tehisarufirma OpenAI peakorterist vaid mõne kvartali kaugusel, muigab ta kavalalt: «Selle kohviku vaadet pole Google Mapsis näha.» See on peen iroonia tehnoloogiaeksperdilt, kes veetis ligi üheksa aastat just nimelt Google’is, juhtides muu hulgas kaardiandmete ja algoritmide arendamist.

Krepp on Kanada väliseestlane, kes elab praegu Bay Areas, kuid tal on ka Eesti pass, ja tegeleb tehisaru lahendustega, mis muudavad maailma. Tema karjäär on olnud nagu põnevusromaan: alustanud 1999. aastal Nokiast Soomes, kus oli Nokia.com veebi juht, on ta jõudnud läbi Brüsseli koridoride ja Aafrika (kus juhtis nii Nokia põllumeestele suunatud äpi arendamist kui ka Google’i teenuseid kogu mandril) otse tehisaru revolutsiooni keskele. Nüüd on ta AI-direktor firmas TEKSystems – ettevõttes, mille käive ulatub miljarditesse ja mille kundedeks on kogu tehnoloogiamaailma koorekiht.

Suure Seitsmiku usaldusalune

Krepp tegeles Aafrika farmeritele Nokia Life Toolsi abil turuhindade ja ilmaprognooside jagamise äpi levitamisega ning on juhtinud Google’i operatsioone turul, kus elab miljard inimest. Nüüd on tema mänguväljakuks aga midagi veel märgilisemat: tehisaru andmete kvaliteedi tagamine, mille kliendiks on nn Magnificent Seven ehk tehnoloogiamaailma Suur Seitsmik. Küsimusele, milliste suurte keelemudelitega nad tegelevad, vastab Krepp: kõigi suurematega, aga ei saa ühtki nimetada, ärisaladus.

«Me teenindame kõiki neid suuri firmasid ja ka umbes 80 protsenti Fortune 500 ettevõtetest on ühel või teisel moel meie kliendid,» selgitab Krepp. Tema ettevõte pakub andmeteenuseid ja spetsialiste, kes treenivad maailma kõige võimsamaid keelemudeleid. See on nagu restorani köögipool – me näeme küll sätendavat tehisaruteenust, aga Krepp ja tema tiim on need, kes on toormaterjali valmis hakkinud ja kastmesse pannud.

Andmed – tehisaru kütus ja mürk

Tehisaru treenimine pole pelgalt koodi kirjutamine, see on ka filigraanne lingvistiline ja loogiline töö. «Mudelid vajavad tohutult täpset andmestikku. See peab olema struktureeritud ja lingvistiliselt korrektne,» räägib Krepp, millega nad igapäevaselt tegelevad.

Kuid sellel medalil on ka teine, tumedam pool. Tehisaru «toit» ehk kokku kogutud andmed on tihti saastunud – näiteks täis vihkamist, vägivalda ja kahjulikku või valeinfost kubisevat sisu. Nende tiimid filtreerivad ja puhastavad seda sisu, et masin ei hakkaks inimkonnale «mürki» tagasi pritsima. See töö on mõnikord vaimselt üsna kurnav.

«Meil on eraldi töötajate tervise- ja arenguprogramm, mis pakub ka psühholoogilist abi,» nendib Krepp. «Mõnikord sa näed asju, mida ükski inimene ei tohiks näha. Me üritame riske vähendada, aga vahel lipsab ikka midagi läbi töötajate ette.»

Eesti keel: järjekorras viimane?

Kui jutt läheb väikestele keeltele ja Eesti võimalustele tehisaru ajastul, on Krepp lootusrikas. «Eesti on digiriigina teistest ees ja meie kohta on veebis ebatavaliselt palju sisu, mis annab meile eelise,» usub ta. Kuid suurte firmade lokaliseerimise nimekirjades on Eesti sageli saba lõpus viimane. Me oleme lihtsalt nii väikesed, et kuigi eestindada poleks keeruline, ei nähta selles mingit kasu.

Ta meenutab seika Google Mapsi aegadest, kus Tallinna linnavalitsus soovis rattateid kaardile saada. «Andmed olid õiged ja kõik oli olemas, aga järjekord oli lihtsalt nii pikk. Pidime tegema lobitööd ja leidma Google’i seest õige inimese,» muigab ta. See ongi Ränioru reaalsus – isegi parim tehnoloogia vajab vahel «Eesti mütsi» kandva kohaliku töötaja müksamist.

Linn, mis tõuseb jälle tuhast

San Francisco kui Ränioru keskus on Kreppi sõnul «boom and bust» linn – see kas särab või hääbub, ja need lained käivad vaheldumisi. Pärast Covidi-pandeemia madalseisu, kui kõik läksid siit ära, on tehisaru raha linna taas elama pannud ja liiklusummikud on nüüd oma parimal kujul tagasi.

«Tänavatel igal pool on pea kõik reklaamid tehisaru kohta,» tähendab ta.

Kuigi Eesti startup-buum on Räniorus veidi raugenud ja paljud on naasnud kodumaale, püsib kohalik allesjäänud kogukond kindlana. Krepp on aktiivne korp! Vironia liige ning on koos Koppeliga ka üks kohaliku eesti tehnoloogiaelu eestvedajatest. Olgu selleks lipuheiskamine San Francisco linnavalitsuse majal Eesti Vabariigi sünnipäeval või mastaapsed Lääneranniku Eesti päevad, mis toimuvad juunis.

Koodi lõpp ja AI agentide valitsusaeg: nemad elavadki juba tulevikus

Kohtume Ränioru kahe tarkvaraarendaja Marko Ratase ja Andre Nakkurtiga ühes San Francisco tai-vietnami fusioonköögiga söögikohas, kus viimane on tihti ka lõunal käinud. Võrreldes päevase ajaga on õhtul õhkkond väga rahulik ja kohe suundume sealt edasi Thrillerisse – kohalikku «Social Clubi», kus mänguautomaatide pinina ja line-tantsu harjutavate inimeste vahel saavad kokku ka linna tehnoloogiainimesed. Ratas märkab kohe oma tuttavaid Burning Mani festivalilt.

Ratas töötab Staff Software / AI insenerina firmas Uptool. Firma tegeleb tehisaru abil väikeste ja keskmiste tootmisettevõtete (eriti masina- ja valmistamistöökodade) tootlikkuse kiirendamisega, automatiseerides kuni 90 protsenti pakkumiste koostamise protsessist (tuvastamine, dokumendianalüüs, hinnangute koostamine), et need firmad saaksid vastata tellimispäringutele kümme korda kiiremini ja võita rohkem töid. Tegemist on vägagi nišifirmaga, aga San Mateos asudes on nad nii-öelda tehnoloogiamaailma keskel ja leiavad endale parimaid arendajaid.

Ratase teekond siia kulges läbi Miami ja Colorado, kuid tõmme «maailma keskpunkti» poole oli liiga tugev. «Süvatehnoloogia ja startup’induse keskus on ikkagi siin. Praegustel murrangulistel aegadel on mõistlik olla seal, kus asjad tegelikult juhtuvad,» selgitab ta. Ratase karjäär USAs algas kohe pärast ülikooli, kui ta liitus Floridas Keith Siilatsi elektritõukerataste idufirmaga, mis kandis «tuttavat» nime Bolt.

Samuti Vironia liige Andre Nakkurt, endine Scale AI vanem-tarkvarainsener, on praegu aga omaenda tee alguses. Tema uus idufirma arendustööriistade valdkonnas on nii värske, et sellel pole veel nimegi. Nakkurt on tõeline maailmarändur: kooliteed alustas ta Pärnus, jätkas Tais ja Londonis, kuni elu viis läbi New Yorgi San Franciscosse.

«New Yorgis küsiti mult: sa oled tehnoloogiainimene, miks sa siin oled? Silicon Valley on ikka number üks,» meenutab ta.

Kui koodi kirjutamine on kõige kiirem osa

Meie jutt tehisarust ei ole teoreetiline ja me ei räägi, kuidas see tulevikus hakkab tööd muutma – see kõik on juba praegu kohal ning igapäevane tööelu. Nad kinnitavad kui ühest suust: tehisaru pole tulevik, vaid olevik, mis on töö iseloomu juba praegu tundmatuseni muutnud.

«Ma peaaegu ei kirjutagi enam käsitsi koodi,» ütleb Ratas, kelle töö oli varem just programmeerimine, mille kõrvalt muu oli kõrvaltegevus. Nüüd on vastupidi.

«Tarkvaraarendaja fookus on täielikult muutunud. Kui varem läks enamik aega koodi ehitamisele, siis nüüd on koodimine kogu protsessi kõige kiirem osa. Arendaja peab mõtlema nagu tootejuht – mitte kuidas ehitada, vaid mida ja miks,» selgitab ta.

Nakkurt täiendab, et maailma tippfirmades ei kogu ja analüüsi inimesed enam käsitsi andmeid, selleks on AI agendisüsteemid (näiteks Claude Code): «Sa ütled süsteemile: võta sellest podcast’ist olulised punktid, ühenda see meie SQL-andmebaasiga ja võrdle konkurentide materjalidega. Ja see süsteem teeb seda turvaliselt firma enda pilves. Neli aastat tagasi ma ei oleks uskunud, et masin sellega ise hakkama saab.»

See tähendab, et üks töötaja suudab hallata korraga nelja-viit projekti. See on nagu «meta-programmeerimine» – sa ei hari enam põldu, vaid juhid robotitepargi tööd.

Uued oskused: laiskus ja madal ego

Milliseid oskusi on siis selles uues maailmas vaja? Kas tipp-programmeerija diplomiga saab veel kuskil läbi lüüa? Nakkurti sõnul on kõige olulisem avatus ja võime «mütse vahetada».

«Sul peab olema piisavalt madal ego, et olla nõus kogu aeg uusi asju õppima. Programmeerimisoskus muidugi ka mööda külgi maha ei jookse, aga kui sa pole nõus adapteeruma, siis on keeruline,» räägib ta. Ratas lisab naljaga pooleks, et insener peab olema «positiivselt laisk»: «Pead mõtlema, kuidas teha ennast oma ettevõttes nii kiiresti kasutuks kui võimalik, õpetades AI-le selgeks oma senised ülesanded.»

Selle järgi ei tule inimesed koosolekule enam ideedega, kuidas asi valmis teha, vaid juba valmis toodetega: «Kui varem arutati nädalate kaupa, kuidas näiteks ütleme «Tetrise» mängu teha, siis nüüd tulevad kõik koosolekule, kümme erinevat «Tetrist» juba tehisaru poolt valmis tehtud. Igaühe «Tetrisest» võetakse parimad ideed ja liigutakse siis edasi.»

Elu väljaspool ekraani: surf ja plekkpurgi-portreed

Vaatamata meeletule töötempole pakub California loodus vastukaaluks midagi täiesti erilist. Nakkurt alustas näiteks oma päeva, mil me San Franciscos kohtume, juba kell pool kaheksa surfiga Vaikses ookeanis, ja naudib tsiklisõitu ümbruse väga kurvilistel mägiteedel: «Siin on metsik loodus 30 minuti kaugusel. New Yorgist pidin ma mitu tundi välja sõitma, et metsa näha.»

Ratas, kes igatseb natuke taga oma Colorado lumelauda, on leidnud koha Burning Mani kommuunis. See on seltskond, kes ei piirdu vaid kord aastas kõrbesse üles ehitatud ulmelinnas käimisega, vaid meisterdab aasta läbi hullumeelseid tehnoprojekte. «Üks mu sõber ehitab näiteks masinat, mis teeb sinust pildi, lõikab sisestatud tühja plekk-purgi lahti ja graveerib su näo sinna peale,» toob ta välja ühe selle seltskonna stiilinäite.

Eestlus ei kao ka Ränioru kirevas virvarris kuhugi. Toimuvad Baltic Picnicud, vabariigi aastapäeva tähistamised, kuhu tuli viimati üle saja inimese, ja isegi verivorsti tegemise talgud. «Kui elad kaugel, siis huvi kodumaa asjade vastu tihti hoopis kasvab,» nendib Nakkurt lõpetuseks.