Rahuolematus kohtusüsteemiga on ilmselt sama vana kui õigusemõistmine ise. Kaeblemine kohtuveskite lootusetu aegluse üle on sajanditevanune nähtus. Ühe osana nende murede lahendamisest on tänapäevane põhiseadusriik lugenud igaühe inimõiguseks nii õiguse pöörduda kohtusse kui ka õiguse oma asja menetlemisele mõistliku aja jooksul. Nende õiguste tagamine ei luba riigil jätta kohtute tööd stiihia meelevalda, vaid nõuab nende töö tõhusat korraldamist.
Riikide suutlikkus seda ülesannet täita on rahvusvaheliselt saanud mitmesuguste mõõdikute oluliseks näitajaks. Muu hulgas hinnatakse võimaliku kohtutee kvaliteeti ja kestust riikide investeerimiskeskkonna indeksites, milles see on kujunenud üheks võtmeteguriks, sest keegi ei soovi arendada ettevõtlust kohas, kus võimalus tehtud investeeringule kohtulikku kaitset saada on pelgalt illusoorne.
Üks hiljutine Itaalia peaminister on eelöeldu hästi kokku võtnud, küsides, miks peaksid investorid soovima Itaalias tegutseda, kui oma seadusliku nõude sealses kohtus maksmapanekuks kulub keskmiselt kümme aastat.
Eesti kohtusüsteem suudab praegu kohtuasju lahendada märkimisväärselt suurema keskmise kiirusega, kuigi suund on selgelt allapoole. Euroopa Liidu möödunud kümnendi justiitsedetabelite vaieldamatust priimusest on saanud tubli keskmik ning võib arvata, et langus pole sugugi veel läbi.
Tagantjärele tark olles tuleb tõdeda, et ilmselt jäädi toonaste heade tulemuste valguses loorberitele puhkama ning loobuti edasistest pingutustest, vaatamata sellele, et kohtuasjade arv ning nende liigiline jaotus on äärmiselt dünaamilised nähtused.
Kümme aastat tagasi lõpule viidud reformi viljad, millega esimese ja teise astme kohtunikele loodi kohtuasjade lahendamise toetamiseks täiesti uus kohtujuristi ametikoht, on nüüdseks ära tarvitatud ning süsteem tervikuna vajab edasiminekuks värskeid ideid ja uut lähenemist. Seetõttu saab vaid nõustuda tõdemusega, et Eesti kohtusüsteemi toimimine vajab igal juhul kriitilist ülevaatamist.
Justiits- ja digiministeerium näeb lahendust esimese ja teise astme kohtute haldusmudeli reformis, mille põhisisu moodustab ministeeriumi ulatuslik distantseerumine kohtute haldamisest ja selle üleandmine eraldi kohtuhaldusorganile, mille juhtimise vastutus pannakse omakorda põhiosas kohtunikest endist koosnevale nõukogule. Viimase olulisemateks ülesanneteks saavad otsustamine kohtutele eraldatud eelarveraha kasutamise üle ning kohtute töö tulemuslikkuse tagamine.
Riigieelarve koostamise protsessis ei esindaks esimese ja teise astme kohtute huve enam mitte justiitsminister valitsuse liikmena, vaid kohtuhalduse esindajad, kes peavad oma rahastamistaotlusi hakkama kaitsma otse parlamendi ees.
Kokkuvõttes on raske näha, kuidas kavandatavad muudatused aitavad kaasa kohtuasjade kiiremale lahendamisele, samas kui uue süsteemi puudused on silmatorkavalt teravad.
Praegu vastutab kohtute haldusmudeli toimimise eest ühemõtteliselt justiitsminister, kes peab kindlustama eelarveläbirääkimistel kohtutele vajaliku rahastuse ning kannab parlamendi ees poliitilist vastutust, kui kohtuhaldus ei ole oma ülesannete kõrgusel.
Uues mudelis hakkab kõigi nende küsimuste eest seisma kollegiaalne nõukogu, mille liikmed vastutavad vaid iseenda südametunnistuse ees ning kellele parlamentaarsete arupärimiste esitamine on välistatud. Arvestada tuleb sedagi, et põhiseadus on kohtuniku ameti kujundanud lähtudes vajadusest tagada õigusemõistmise sõltumatus, mis takistab oluliselt kohtunikule muude ülesannete panemist.
Kohtunikul puudub legitimiteet poliitika kujundamiseks. Teiselt poolt paneb kohtusüsteemi tulevane kohustus hakata ise oma eelarvet vahetult riigikogus kaitsma kohtuhalduse rahastamise ettenähtavalt raskesse seisu. Ühest küljest on eelarve koostamine alati poliitiliste valikute küsimus, milles apoliitilisel kohtusüsteemi esindajal ei saa ega tohigi olla mingit poliitilist kaalu. Teisalt on kõiki riigi tulusid ja kulusid kajastava riigieelarve projekti esitamine parlamendile valitsuse põhiseadusjärgne kohustus.
Eesti põhiseadusjärgsete institutsioonide senine kogemus kinnitab empiiriliselt, et nende väljajätmine täitevvõimu juures toimuvast riigieelarve kujundamisest jätab nende lisarahastuse taotlused perspektiivituks.
Seega on kokkuvõttes raske mõista, kuidas saab sellise ebaselge ja hajutatud vastutusega kohtuhaldusorgani loomine, millel puudub demokraatlik tagasisidestus ning mis saab olema ettenähtavalt tõsistes raskustes oma eelarvepositsiooni kaitsmisega, kaasa aidata kohtuasjade võimalikult kiirele ja kvaliteetsele lahendamisele.
Kirjeldatud probleeme süvendab veel see, et kohtute tegevuse põhiinstrumendi ehk menetlusseaduste ja kohtukorralduse kujundamine saab põhiseaduse järgi jätkuvalt jääda ministeeriumi ja valitsuse ettevalmistustöö kaudu parlamendi otsustusruumi. Nõnda pole kuidagi välistatud olukord, kus menetlusseaduste muutmise kaudu pannakse kohtusüsteemile rida lisaülesandeid, mille täitmiseks vajalikke täiendavaid vahendeid muudatused algatanud ministeerium ei ole kohustatud riigieelarvesse planeerima, sest kohtusüsteemi eelarve on viimase omavastutus.
Olgu rõhutatud, et eelöeldu ei tähenda, nagu ei vajaks kohtusüsteem sootuks muudatusi muu hulgas kohtute haldamise küsimustes. Praktika on kinnitanud, et kohtu tegevuse tõhus juhtimine eeldab ühest küljest oluliselt suurema rolli jätmist kohtu esimehele ning teisest küljest talle tõhusate juhtimishoobade usaldamist.
Õigusemõistmise seisukohalt oluliste küsimuste otsustamine kohtute kollegiaalsete üldkogude kaudu ei toimi. Kõige ilmekamalt illustreerib seda kohtupidamise keskse instrumendi ehk kohtunike tööjaotusplaani kehtestamise senine kogemus.
Kui Eesti kõige suurema maakohtu tööjaotusplaan sisaldab silmatorkavalt rohkem klausleid selle kohta, kellele teatud kohtuasju ei jagata, kui sätteid nende jagamise kohta, siis tekib õigustatud küsimus, kes kohtusse laekunud asjad kokkuvõttes lahendab ning selle eest vastutab. Kuna kohtu esimees omab kõige paremat ülevaadet üksiku kohtu hetkeolukorrast ning kohtunike koormusest, siis tuleb talle usaldada ka tööjaotusplaani ja selle elluviimiseks vajaliku eelarve üle otsustamine.
Probleemid kohtute üldkogu pädevusse antud küsimuste otsustamisega moodustavad ühtlasi kõige parema elulise näite selle kohta, miks kollegiaalne otsustusvorm kohtute haldamismudelisse ei pruugi sobida.
Arutamist vääriksid samuti kohtusüsteemi struktuursed reformid. Ajalooliselt pole saladus, et kohtusüsteem toimib oma ülesehituselt endiselt 1991. aasta kohtureformiga loodud kujul. Kuna taasiseseisvumise ajal oli kõigi reformidega mõistetavalt ääretult kiire, siis lähtuti kohtuid reformides 1938. aasta kohtute seadustikust eesmärgiga taastada omaaegne kolmeastmeline kohtusüsteem.
Paraku viidi restauratsioon läbi poolikult, kusjuures ilma igasuguste põhjendusteta heideti kõrvale toonane võimalus alustada teatud keerulisemate ja mahukamate kohtuasjade lahendamist esimest kohtuastet vahele jättes otse ringkonnakohtus.
Tulemuseks oleme saanud kohtusüsteemi, mille kolmest osisest vaid üks kohtuaste ehk maakohtud lahendavad kohtuasju sisuliselt, samal ajal kui kahe järgmise kohtuastme ülesanne piirdub üksnes selle ainsa põhitöötegija lahendite kontrollimisega. Nõnda ongi kohtute menetlusstatistika järgi kokkuvõttes kogu süsteem tasakaalust väljas nii horisontaalselt, kuivõrd maakohtutest suurima, Harju maakohtu koormus ületab mäekõrguselt kõigi teiste maakohtute koormust, kui ka vertikaalselt, kuna kahte järgmisse kohtuastmesse saab pöörduda vaid esimese astme kohtulahendit vaidlustades.
Neil põhjustel tegi 2016. aastal toonase justiitsministri kokku kutsutud põhiseaduse asjatundjate kogu oma tegevuse lõpparuandes 2018. aastal muu hulgas ettepaneku otsustavalt muuta põhiseaduse kohtute peatükki, jättes sealt välja kohtusüsteemi üldkirjeldust ja astmepädevust puudutavad sätted. Need ettepanekud ootavad endiselt elluviimist.
Kokkuvõttes on kohtute haldusmudeli üle peetav diskussioon toonud meid ülioluliste riigiõiguslike probleemide juurde, mis alles vajavad selgeks rääkimist. Küsimus, kes kontrollib kontrollijat, on vaid üks nendest.