„Olin siis 11-12 aastane, ehk aasta oli 1998. Oli detsember ja algamas jõuluvaheaeg. Koolist tuli signaal, et midagi on valesti — käitub imelikult, pomiseb omaette. Tegelikult oli see, et ma korjasin õpetajate tundeid üles, rääkis Tomson oma selgeltnägemise võimete ilmnemisest juba nooruses. „Koolis on palju inimesi, ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Kuna see tekitas hirmu, siis lihtsaim lahendus tol ajal oli: hullumaja.
„Mäletan seda hullari hetke elavalt — ankeet täideti ära, uks kinni, tsau-pakaa. Keegi ootas süstiga. Tagumik paljaks, süstal sisse. Istusin seal süstla otsas kolm nädalat. Kui koolivaheaeg läbi sai, lasti välja.“
„Kas keegi suudab täna kujutada ette, et vanemad panevad lapse hullumajja, kui saavad tema käitumise kohta ebamäärase signaali koolist? See oli karm, aga kahjuks ei saa me minevikku muuta.“
„Peale seda intsidenti muutusingi „normaalseks“ — ühiskonna jaoks. Olin normaalne kuni 38. eluaastani. Ühiskond surub raamidesse. Olen tuntud blogijana, aga olen ka turundaja, koolitaja, olen töötanud linnavalitsuses, televisioonis… Ja ikka küsitakse: Meelis, kes sa nüüd siis oled? Tahetakse ühte vastust. Aga inimesel võib olla palju rolle ja see on okei…“