Räägime alustuseks sinu värskest dokumentaallavastusest “Kastepunkt” Kanuti Gildi Saalis. Miks sa tundsid just nüüd, et tahad rääkida oma isa ja teiste Eesti meeste kogemusest nõukogude vene armees?
Sõja pärast. Hakkasime isaga renoveerima meie perekonna suvemajas sauna ja korraga sattus see ühine ehitamine täiemahulise Venemaa Ukraina-vastase sõja konteksti.
Olen isa sõjaväe-lugudega üles kasvanud. See ongi minu jaoks üks osa minu isast. Isal oleks nagu mingi paine, vajadus samu lugusid erinevates olukordades muudkui uuesti rääkida. Alanud sõja taustal aga hakkas isalt neid lugusid tulema veel tihedamini ja veel suurema intensiivsusega. Ja see olukord on ikka selline, et isa räägib ja tema naispere kuulab. Saunaehitusel sai minust see peamine kuulaja.
Tegelikult olin kümmekond aastat mõelnud, et neist isa-lugudest peaks tegema töö ja mõtlesin, et mis juhtuks, kui tekitaks sellise olukorra, kus me istume kõik laua ümber ja jutustame isale tema enda lugusid tagasi ilma, et ta saaks meile vahele rääkida. Kunagi tundus see lihtsalt huvitav mõte, et võiks sellise video teha. Tutvustasin seda ühele kuraatorile, kes on isast mõnevõrra vanem ja on samuti teeninud nõukogude sõjaväes. Ta ütles, et see minu idee on ikka natukene liiga julm.
Hakkasin mõtlema, miks ta niiviisi mõtleb, et see on julm. Need on ju tegelikult ka minu lood. Kõik see minu isa sõjaväekogemus, vägivald, alandus ja muidugi isiklik vastupanu. Ma olen kasvanud nende lugudega ja need on saanud osaks minust. Ma olen oma isa tütar ja need lood defineerivad seda, kes ma olen. See on minu Adaži sõjaväe treeninglaager, kust isa kogemused pärinevad. See on minu Afganistan, kus 25 ja poole aastaselt sai hukka minu isa lapsepõlve sõber Miška. See on minu mereväelasest vanaisa, kes ei uskunud minu isa kogemusi dedovtšinast ja nõudis, et isa jätaks nõukogude sõjaväe mustamise. See on minu isapoolne vanaema, kes ei jaganud minu isa kannatustele tunnustust, sest võib-olla kartis oma abikaasa reaktsiooni. See on minu nõukogude vägivald, mis on jäänud läbitöötamata ja nüüd õilmitseb Ukrainas.
“Kastepunktis” realiseerisin oma algidee lavastusena, mis pakub minu isa-lugudele ka laiemat ühiskondlikku ja ajaloolist konteksti. Kutsusin endale lavakaaslaseks Katrin Essensoni, et pakkuda isa kogemustele füüsilist väljendust. Kogu minu perekond käis esietendusel kohal. Isa vaatas ennast video ekraanil tegutsemas ning kuulas lavalt enda lugusid minu ja Katrini esituses. Isa ütles õnneks, et talle lavastus meeldis.
Lavastus on üles ehitatud mitmekihiliselt, seal on palju erinevaid allegooriaid ja teemaarendusi. Üks motiiv on näiteks vägivald ja sissetung väga isiklikul ja üllataval tasandil – suvilakooperatiivis Tallinna lähedal. Kas teie naabrite jõunäitamine ja võimukehtestamine on võrreldavad sellega, mis toimub Venemaa ja Ukraina vahel?
No eks see muidugi ei ole üks-ühele. Lavastus ongi justkui piiritletud selle väikese suvilaga ja krundiga, aga kõik, mis seal toimub, peegeldab globaalseid protsesse. Suhe naabriga töötab muidugi allegooriana. See näitab just seda, kuidas mingisugused mõtteviisid normaliseeruvad. Kuidas Putini Venemaa ja Trumpi Ameerika mõjutavad meie suhtluskultuuri. See lihtsalt imbub sisse ja sa pead sellega tegelema täiesti rohujuure tasandil igapäevaselt. Õnneks on suvilanaabriga ehk võimalik veel ära leppida. Leppimiseks piisaks, kui ta tuleks meie aeda uusi kaskesid ja kuuskesid istutama nende asemele, mis ta üle piirdeaia küünitades meie krundil maha võttis.
Veel üks huvitav asi – sa olid loo ehitanud soome sauna kujundi ümber. Kuidas saun mängu tuli?
Suvila sauna oma kätega renoveerimise kaudu. Kuna see, mida me koos isaga parajasti ehitame, on saun, siis hakkasin muidugi mõtlema saunale kui kohale, kus inimesed lõõgastuvad, uuenevad, kus leiab aset füüsiline ja vaimne ümbersünd. Isa sõjaväe-lugude valguses tundsin, kuidas meie saunaehitusest on ühest küljest kujunemas terapeutiline protsess, teisest küljest ilmnes järjest enam märke, kuidas meie tsiviilsaunake militariseerub. Märkasin, kuidas isa valib instinktiivselt materjale, mille kandevõime on umbes kümme korda suurem, kui ühes saunas tegelikult on vaja, ja järjest rohkem paistis silma, kuidas meie habras majake sarnaneb varjendile. Nii hakkasin mõtlema teistele saunadele, mis on seotud sõja ja sõjaväega.
Mulle meenub, kuidas lavastuse helilooja ja lavakunstnik Raul Keller ütles, et Eestil on liiga vähe raha, et Ukrainale Javeline saata, aga saame relvastada Ukrainat saunadega. Mõtled, kui tähtis on saun inimesele sõjaoludes. Sõjamuuseumis on huvitav eksponaat – saun, mis on toodud tagasi NATO missioonilt Afganistanist. Lavastuse jaoks uurimistööd tehes intervjueerisime dramaturg Oliver Issakuga veterane, kellel on kogemusi selle saunaga Afganistanis ja nüüd ka Eestis. See on kõnekas fakt, et see saun on regulaarselt veteranide poolt kasutuses praegugi, kuigi tegemist on museaaliga. Ja kuna isa sõber Miška, kes hukkus nõukogude Afganistani sõjas, ei saa enam rääkida, milliseid saunu ehitasid Afganistanis nõukogude väed, siis küsisime seda teistelt Eestist tollesse sõtta saadetud inimestelt.
Ühest küljest on meil tänapäeval saunakultuur hästi fookuses avalikkuses, tehakse ägedaid filme ja kirjutatakse raamatuid, räägitakse saunast kui Eesti identiteedi ja traditsiooni kandjast. Mul oli huvitav näidata sauna vaatenurgast, mis seda kuvandit natukene nihestab. Militaarne prisma mõjutab seda. Tegelikult on huvitav vaadata, et ka meie suvilal ja selle saunal on militaarsed juured – esiteks seos Soome külma sõja aegse presidendi Urho Kekkose visiidiga Eestisse 1964. aastal.
Helsingi Kulttuurisauna arhitekt Tuomas Toivonen juhtis minu tähelepanu asjaolule, et metallkerisel, mis on tänapäeva Eestis levinuim kerise tüüp, on tugev seos sõjaväega. Soomes hakkasid metallkerised massiliselt levima Talvesõja ja Jätkusõja ajal. See on mobiilne ja kerge, seda on võimalik sõduritele sauna kütmiseks kiiresti paigaldada, kasvõi telgioludes. Kõige levinum saunatüüp Eestis on ka metallkerisega köetav nn soome saun, mis on tulnud meile nõukogude ajal – Kekkoneni visiidi tulemusena. Tahtsin ka oma lavastusega näidata, kuidas traditsioonid muutuvad ja kui suur on selles militaarne komponent.
Minu jaoks oli huvitav, et sina ja su isa üldse nõukogude vene sõjaväe teemast räägite. Mul on mitmeid tuttavaid, kes on käinud vene sõjaväes, aga nad on need mälestused pannud kasti, mis on lukus. Nad ei taha sellest mitte midagi kuulda ega rääkida, ja kui ausalt öelda, siis keegi ei küsi ka. Kas sa oled kohanud ka seda, et need mälestused võivad olla ka tabu?
Mõeldes oma isale, siis ma arvan, et neid kõige valusamaid lugusid on ta alati jutustanud sellise kelmi tooniga või naljaga. Kuidagi on ta jutustanud nii, et ta on olnud võimuolukorras sellest vägivallast ikkagi kõrgemal või üle. Mingi moraalne üleolek kajab läbi tema juttudest. Aga jah, kuna isa on rääkinud ka väga paljusid lugusid, kus tema teenistuskaaslased ei jõudnudki kunagi koju sõjaväest, siis ka neid traumaatilisemaid seiku vene sõjaväest oleme perega kuulnud.
Ma ei oska veel teha suuremat üldistust sõjaväe-kogemusi puudutava mälukultuuri kohta. Võibolla peaksin seda asja ka traumaspetsialistidega arutama ja neilt uurima, miks ühed inimesed satuvad kogetu tõttu rääkimistsüklisse ja teised sulguvad. Ja miks on meie kultuuriruumis vaikimine eelistatum, kui rääkimine.
Need lood ei pruugi isegi olla nii traumaatilised, aga tundub, et inimesed tahavad selle kogemuse lükata eemale – see oli nõukogude aeg, see ei ole enam oluline ega võib-olla ka kohane. Aga rääkides Ukraina-Venemaa sõjast, siis see ei ole sinu jaoks üldse uus teema. Juba aastal 2014, kui oli Krimmi annekteerimine, tegid sa Peterburis toimunud Manifestale teose, mis puudutas Ukrainat. Kuidas see seal vastu võeti?
Manifestale tegin töö, mis koosnes videost pealkirjaga “Raudkaar” ja avaliku ruumi skulptuurist “Suveniir”. “Raudkaar” sündis koostöös Maidani aktivistist kunstniku ja performeri Alevtina Kakhidzega. Teose struktuuriks oli kahe linna topograafia kohakuti toomine. Videos käib Alevtina mööda Peterburi Paleeväljakut ringi ja samas viib läbi giidituuri Maidanil. Ta maalib Peterburis sõnadega Kiievi sellisena, nagu tema seda Maidani meeleavaldustel koges.
“Suveniir” – 12-meetrine metallist jõulukuusk sündis aruteludes minu elukaaslase Meelis Muhuga meie Kiievi-visiidi ajal, kui Maidani sündmused polnud veel läbi saanud. “Suveniir” on viide Euromaidani sümboliks kujunenud suurele metallist jõulukuuse karkassile, millele Kiievi protestijad riputasid lipud ja loosungitega plakatid. Minu töö adresseeris Venemaa hirmu revolutsioonipisiku ees, mis võib levida Ukrainast üle piiri Venemaale. Minu sekkumine oli tehtud üleskutsena mõelda Paleeväljakust kui potentsiaalsest protestiruumist ja kohast, mis on läbi ajaloo näinud võimuvastaseid meeleavaldusi ja revolutsioone.
Paraku sattus näituse ettevalmistusprotsess kujundlikult aega, mil kastepunkt nihkus – Euroopa läks rahust üle sõjaolukorda. Kunstnikuna tuli tegutseda oludes, kus kõik pidevalt muutus ja arengud tundusid maailma kõige ebareaalsematena. Minu esimene uurimisreis Peterburi sattus veebruari lõppu – märtsi algusesse 2014, just hetkesse, kui kuulsin üldse esimest korda Venemaa plaanist korraldada Krimmis nn referendum. “Suveniiri” avamine Paleeväljakul juulis 2014 sattus Donbasis BUKiga allatulistatud Malaisian Air lennuki ümber tekitatud sõjaudusse.
Kuna minu Maidani-kuusk sai otse Ermitaži ette kavalusega püsti, püüdis muuseumi direktor selle tähendust ümber kodeerida. Minu töö oli ainus Manifesta avaliku kunsti programmi raames teostunud projekt, mille kohta direktor Piotrovski muuseumi kodulehel ametlikult sõna võttis. Nutikas inimene nägi selle läbi, et Venemaa üks peamisi propagandiste oli minu teose tõttu üsna ebamugavasse kohta sattunud. Aga peamiseks hailaidiks kujunes Peterburi gei-aktivisti Kirill Kalugini soolo-meeleavaldus minu püstitatud kuuseskulptuuri taustal. Me ei ole Kirilliga isiklikult tuttavad ja minule ei olnud tema plaan teada. Ta seisis dessantnikute päeval, mis on Venemaal rahvuspüha, minu kuuseskulptuuri ette, käes vikerkaarelipp kirjaga “Minu vabadus kaitseb sinu oma”. EBU arhiividest leiab hulganisti fotosid sellest, kuidas politsei teda arreteerib ja minema viib. Minu andmetel õnnestus Kirillil hiljem Venemaalt emigreeruda.
Selline sekkumine Venemaal oli sul kunstnikuna väga julge samm. Aga olid taolist julgust ka siin Eestis juba pikalt harjutanud, tehes juba noore kunstnikuna töid, mis panevad küsimärgi alla ühiskonna tabusid, hirme ja ksenofoobiat. Kuidas sa juba väga noorena teadsid, et tahad seda teha, teades, et võid ka ise n-ö tule alla sattuda?
Ma küll ei arva, et ma olen mingi väga julge inimene. Julgus on võib-olla alati tagantjärele. Mõtled, et issand, mõtlesin ja tegin ära. Tehtud – mõeldud. Kunstnikuna sa mõtled asju mitmest erinevast vaatenurgast ja usud midagi. Sul on veendumused ja tekib samasus sellega, mida sa mõtled. Siis sa lihtsalt viid selle ellu. Ma arvan, et paljudele kunstnikele on see tunne tuttav: see, mida ma tahan teha, on raske, aga ma panen ennast sellesse töösse sisse ja viin selle ellu, sest see on minu töö. Tagantjärele vaatad, et tõesti, see vallandas midagi. Kui sa seal sees veel toimetad, siis ei pruugi seda seostada mingisuguse erilise julgusega.
Vaatasin Youtube’ist ühte su kunagist intervjuud, kus sa ütlesid, et tahad kunstiga luua ruumi, kus ei ole teravat vastandumist – poolt või vastu –, vaid kus on võimalikud ka teised positsioonid ja avatud ruum diskussiooniks. Mõtlen, et nii kunstnikuna kui ka tavakodanikuna on sellises vahepealses ruumis keeruline olla. Kas sa tunnetad seda keerukust?
Üks on identiteedi teema – kes ma olen –, teine on eetika küsimused. Inimene saab alati mingi positsiooni võtta nii mineviku kui ka oleviku vägivalla suhtes. Alati on võimalik silm kinni pigistada, aga on võimalik juurelda selle üle, millist kasu saan mina isiklikult või saab see ühiskond, millesse kuulun, mingisugusest oleviku või mineviku vägivallast. Näiteks kolonialismi teemad, millega ma läbivalt tegelen.
Koloniaalvägivallaga on meil igapäevaelus väga palju pistmist. Ka nõukogude kogemusest on võimalik selles võtmes mõelda. Koloniaalne võim levib inimeste kaudu, see pole midagi abstraktset. Impulss tuleb kuskilt väljastpoolt, aga see kaasab inimesi, kes on kohapeal. Alati on võimalik teha valikuid – need võivad olla halva ja veel halvema vahel, aga sa teed valiku. Sellega kaasneb vastutus. Üks viis, kuidas sellega suhestuda, on sellest rääkida.
Okei, rääkida. Kuidas sulle tundub praeguses Eestis, kus kõik on seotud julgeolekustumisega ja militariseerumisega – kas meil on kerge rääkida polariseerivatest teemadest, näiteks kolonialismist või rahvusvähemustest?
Ma isiklikult arvan, et me oleme ühiskonnaga sellises kohas, kus kunstnik võib kõigest rääkida.
Sul ei ole tunnet, et mõnedest Eesti asjadest on lihtsam rääkida kuskil välismaal ja teises keeles?
Küsimus on selles, kas see on lihtsam või keerulisem, see on eraldi asi. Aga ma arvan, et meil on ikkagi nii hästi veel, et me saame seda teha. Okei, sellest on raske rääkida, aga me saame.
Siis on väga hea, kui saame. Räägime su Veneetsia biennaali tööst “Orchidelirium”. Kuidas sa jõudsid perekond Saali looni? See, et nad viibisid Hollandi koloniaalvõimu teenistujatena Jaaval, ei ole ju üldtuntud fakt.
See algas huvist võimuga koostöö tegemise problemaatika vastu. Olin ühes varasemas projektis tegelenud Eesti sidemetega Lääne koloniaalajalugudes. Ajaloolane Linda Kaljundi soovitas mul lugeda Andres Saali elulugu. Mind väga üllatas ja käivitas, et ajalooromaanide “Aita”, “Leili” ja “Vambola” autorist saab 20. sajandi alguses Hollandi Ida-Indias kõrge koloniaalametnik. Muinaseestlaste vabadusvõitlusest romaanid kirjutanud mehest saab Jaava saarel Hollandi koloniaalarmee topograafiateenistuse fotograaf ja fotoosakonna juhataja.
Teenistuse asi oli kaardistada ja dokumenteerida koloniaalvõimu levikut ja kinnistumist asumaal. Andrese biograafiat lugedes jäi mulle silma, et tema tartlannast abikaasa Emilie Saal on kunstnik ja tegeleb troopilisel saarel botaanilise maaliga. Minu fookus nihkus Andreselt hoopis Emiliele: kujutleda vaid, et Eesti kunstiajaloo jaoks tundmatu naiskunstnik maalib teisel pool maakera eksootilisi taimi! Mõtlesin, et oleks äge näha tema töid, aga Eesti arhiivides neid ei olnud. Esimesed avastused tegi juba Veneetsia projekti jaoks detektiivitööd alustanud kuraator Corina Apostol, kes leidis võrgukaubamajadest mõned Emilie Saali maalide reprod. Sealt hakkas see naise lugu kruvima.
Kunstnikuna huvitas mind Saalide topeltidentiteet, mis minu kujutluses oli skisofreeniline – kuidas kõlavad ühes inimeses kokku Vene imperiaalse subjekti kogemused kuulumisega Hollandi koloniaaleliiti.
Mõni inimene võiks ju küsida, miks see Saalide tegevus Jaaval praegu üldse aktuaalne või oluline on? Miks me peame sellest rääkima, see on ju üksikjuhtum?
Kui inimesed vaatavad spordiuudiseid, elatakse kirglikult kaasa sportlastele, kes esindavad meid riigina, ja öeldakse: “Meie võitsime”. Tekitatakse suur “meie” tunne üksikinimese keha ja vaimu saavutuse pealt. Otsemaid rakendatakse võidud rahvusliku vankri ette. Miks siis samade sportlaste kaotuste puhul seda ei tehta? Ja ka mitte nii üdini positiivsete ajalooliste tegelaste puhul seda “meie” narratiivi ei kasutata? Siis öeldakse kohe, et see on üksikjuhtum ja ei puutu meisse, need olid tema isiklikud valikud. See ongi see vastutuse teema ajaloo ja vägivalla ees, millega kunstnikuna tegelen.
Tegin pärast Veneetsia filme Kanuti Gildi SAALis lavastuse “Orchidelirium Expanded 2.0”, kus tõin sisse enda pere ajaloo ja paigutasin oma Saalidest inspireeritud filmitriloogia isiklikku konteksti. 19. sajandi ajalugu on relevantne ka täna. Väga laia pintsliga lüües räägitakse 700-aastasest orjapõlvest ja öeldakse, et alles nüüd saame olla need, kes me oleme. Aga kui vaadata üksikuid perekonnalugusid, saad aru, et ajalugu on huvitavalt põimunud ja et inimesed on nii koloniaaloludes kui ka okupatsioonide ajal leidnud eneseteostust. Me ei ole üksikul saarel, kes peab ennast kaitsma tormiselt merelt tulevate pahalaste eest, vaid ajalugu ja üksikud perelood on tihtipeale geograafiliselt väga laia haardega.
Saalide lugu näitab, et inimesed kannavad endaga mingeid ideid, vaimsust ja arusaamu. Isegi Emilie Saali lillepildid paigutuvad traditsiooni – botaaniline illustratsioon on lillepilt valgel taustal. Aga millist võimusuhet see valge taust kehtestab? See on eurooplase pilk, mis rebib üksikud elemendid loodusest ja ökoloogilistest seostest välja. Valge taust kustutab seosed ja paneb asjad klassifikatsioonisüsteemi, et teada, kuidas saada sellest ühest taimest kõige rohkem kasu. Kui leitakse, et näiteks õlipalm on huvitav ja kasulik taim, siis kõigepealt joonistatakse pilt ja siis kohe vaadatakse, kuhu teha ruumi, et seda massiliselt kasvatada. Siis raiutakse vihmametsad välja ja pannakse sinna palmid.
Põlisrahvad jäävad oma traditsioonilistest elatusallikatest ilma, ja neil ei jää muud üle, kui mürgiste pestitsiidide vastu kummist kaitseülikonnad selga tõmmata ja asuda istandustes tööle. Paraku ei saa selle raske füüsilise tööga oma peret ära toita. Selline on paljude Indoneesia inimeste olukord täna. Andres Saal sai Bogori botaanikaaiast, kus Emilie käis lilli maalimas, oma istanduse jaoks kautšukipuid, mis tollal oli Jaaval uus taimekultuur ja hollandi agronoomid alles katsetasid selle kultiveerimist Indoneesia oludes.
See koloniaalajalugu jõuab ka täna meieni. Kui teeme šampoonipudeli või küpsisepaki lahti, siis seal sees on palmiõli, mis on pärit samadest piirkondadest, kus tegutsesid Andres ja Emilie Saal. Indoneesias toodetakse täna 85 protsenti kogu maailma palmiõlist. See on ka riik, kus liigid surevad istanduste laienemise pärast massiliselt välja.
Milline on su suhe enda varasemate töödega? Kuidas sa suhestud täna oma kullast Aljošaga, projektiga aastast 2009, mis seostub kunstikaugetele inimestele võibolla sinuga kõige rohkem ja mida alati mainitakse ka, kui räägitakse Eesti kunsti tähtsamatest teostest?
See on endiselt oluline teos minu kunstnikuteel, minu isiklikus arengus. Olen olnud selle sees naha ja karvadega. See on mind mobiliseerinud asju sügavalt läbi mõtlema. Ma olen püsinud rajal, mis sealt algas.
Samas see ei olnud isegi minu esimene projekt nn pronkssõduri teemal. Sellele eelnes näiteks lühifilm “Monoliit” (2007), mille tegime koos Erik Norkroosiga, kes on ka “Kastepunkti” lavastusse mitmel viisil panustanud ja kellega oleme kõik need vahepealsed aastad koos tegutsenud. “Monoliit” on lahendatud Stanley Kubricku “Kosmoseodüsseia” parafraasina. Kubrickulik monoliit tuleb kosmosest Pronkssõduri monumendina ja maandub keset Tallinna linna. Filmis kasutatud dokumentaalkaadrites lasevad tallinlased end paista kubrickulike inimahvidena. Kõigepealt ollakse kohmetud ega teata, mida teha. Siis asuvad osad seda monoliiti ründama, osad kummardama. Sealt käivituvad edasised evolutsioonilised protsessid.
Kasutasin oma filmis animatsiooni ja nende kaadrite saamiseks tegin ühe suveniirisuuruse aljošakese. Aastal 2008 tegin sellest pisiskulptuurist väikese tiraaži ning läksin 9. mail pakkuma neid kujukesi pronkssõduri uude paika kogunenud inimestele. Kujukeste jagamine töötas ettekäändena inimestega suhtlemiseks. Kaardistasin endale monumendi teisaldamise järgseid meeleolusid ja monumendi enda tähenduste nihkumist. Siis läksin koju ja enda suureks üllatuseks nägin õhtustest uudistest, et keegi oli toonud ühe minu kujukese kalmistult Tõnismäele ja teinud monumendi endisesse paika mini-installatsiooni: kuju ümber olid lilled ning ees põles igavese tulena väike küünal.
Minu jaoks see oli märk, et monumendi endine asupaik hoiab endas tohutut energiat, kuigi riik oli selle tavaliseks pargiks kuulutanud. Minu väikesest sekkumisest kujunes dialoog, mida ma ei olnud alguses ette näinud. Sellest sain impulsi töötada teemaga edasi. Aasta hiljem näitas minu nn kuldsõduri sekkumine suuremal skaalal sisuliselt seda sama, mida minialjošakese ilmumine Tõnismäele: valitsus võib monumente füüsilises ruumis liigutada nii palju kui tahab, aga see asendustegevus ei lahenda keerukaid kollektiivse mälu, puuduliku integratsioonipoliitika ja sotsiaalse ebavõrdsusega seotud probleeme, millest pronkssõduri konflikt üldse sündiski.
Ukraina sõja kontekstis on see problemaatika täna veelgi aktuaalsem. Selle asemel, et venekeelseid rahvusvähemusi eemale tõugata – näiteid leiab viimasel ajal hulganisti – , peame leidma viise, kuidas inimesi kaasata meie ühiskonda. Selleks peab pakkuma nii keeleõpet kui ka ajaloonarratiive ja ühiseid kogemusi esile tõstvaid lugusid, millega inimesed saavad suhestuda ja samastuda. Käimasoleva Ukraina sõja oludes on see sisuliselt liitlaste leidmise ja hoidmise küsimus. Ma ikka tihti mõtlen, et täna sõdivad Ukraina eest ka inimesed, kelle kodukeel on vene keel.
Kas sul on plaanis Eesti venekeelse vähemuse suunal toimuvat ka oma kunstis kajastada?
“Kastepunkt” kajastab seda temaatikat perekondlikust vaatest – saunaehitusel kuuleb meid isaga rääkimas nii eesti kui ka vene keeles. Ma usun, et see lavastus võib kõnetada inimesi kõigist rahvuskogukondadest. See on isa-tütre lugu, mis näitab nõukogude militarismi põlvkondadeülest mõju. Afganistan ja saunakultuur on samuti märksõnad, mis hoiavad meid heas ja halvas ühiskonnana koos, olgu meie kodukeeleks komi, eesti, ukraina või vene keel.
Kristina Normani “Kastepunkti” järgmisi etendusi saab näha Kanuti Gildi Saalis 18. ja 19. märtsil.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.