Esimest korda sisehallis 24 sekundi piiri alistanud Kivikas sai kirja aja 23,78, millega kerkis Eesti kõigi aegade edetabelis Marielle Kleemeieri kõrvale teisele kohal. Katrin Käärti peaaegu veerand sajandit vana Eesti rekord on 17 sajandikku parem. 

Mullu suvel väljas 200 meetri jooksu Eesti rekordi 23,04 püstitanud ja 100 meetri jooksus Ksenija Balta Eesti rekordit 11,35 korranud Kivikas otsis pärast välishooaja lõppu uut hingamist ja leidis selle Rootsist. Nii lõppes pikk koostöö Tiina Toropiga. Viimastel kuudel on Kivikas treeninud Rootsi treeneri Frida Lindahli juhendamisel. Kogenud treeneri tütar Nora on samuti sprinter ja tema 200 meetri jooksu rekord on Eesti rekordinaise omast parem.

Maailmameistrivõistlustega kulmineeruvaks sisehooajaks Kivikas suuri eesmärke ei sea, sest trennid on olnud rasked ja peamiselt on rõhku pandud 200 meetri jooksuks vajaliku vastupidavuse arendamisele. Samuti pole Kivikas esimeste kuude põhjal valmis ütlema, et uus treener ja tema treeningmetoodika talle ideaalselt sobivad. Hooaja esimese 200 meetri jooksuga jääb Kivikas aga mõistagi rahule.

“Me üritame see talv rohkem rõhku panna 200 meetri jooksule. Läksingi üldse esimest korda väljaspool Eestit 200 mingile kõrgema tasemega võistlusele jooksma, see oli omakorda uus väljakutse. Põnev oli ja kuna me trennides sügis-talvisel perioodil oleme rõhku pannud vastupidavuslikule poolele, tunnen, et 200 võib see talv isegi rohkem midagi oodata kui 60 meetri jooksust. Tulemus näitas ka, et väga okei. Eesmärk oli alla 24 sekundi joosta,” kommenteeris Kivikas Vikerraadiole.

Eestlanna tunnistas, et kuna sisehooajal lühike sprint esikohal pole, siis pole ka sise-MM tema jaoks prioriteediks. “Tegelikult tegin eelmisel nädalal Rootsis juba ühe 60 meetri jooksu ja see aeg oli rekordist ikka mitu kümnendikku kaugemal,” naeris Kivikas. “Okei, see oli treeningu eesmärgil tehtud võistlus. Oli näha, et kiiresti 60 jooksmiseks on mingid asjad praegu ära kadunud sellest jooksust – nagu ütlesin ka, siis trennides oleme rohkem vastupidavuslikku poolt arendanud. Ma ei saa välistada, et ma suudan siin mõned kiired jooksud talvel teha, aga tunnen pigem, et 60 sel talvel kõige teravam ei tule.”

“Mind võeti seal kohe hästi vastu ja midagi ette heita kindlasti ei ole,” rääkis Kivikas Rootsi kolimisest. “Ülisuur pluss on, et saan seal samu trenne päevast päeva kellegagi koos teha. Mingid rõhuasetused on trennis teised, olen sellest ajapikku hakanud paremini aru saama. Nende jaoks ei ole sisehooaeg tervikuna üldse nii tähtis, palju on mahutrenni olnud ja nende pealt minnakse ka võistlema. Ühest küljest on see natuke kurb, mulle on alati meeldinud talvel ka palju võistelda, aga mingis mõttes olen praegu sunnitud nende rütmis minema ja selle talve võib-olla siis ohverdama. Eks näha, võib-olla on see vajalik, et suvel veel kiiremaid jookse teha.”

Sprinteri sõnul on tal tekkinud omajagu kahtluseid, aga üritab siiski uuele olukorrale ja keskkonnale võimaluse anda. “Kui juba läksin, siis prooviks vähemalt sisehooaja ära teha ja vaadata, mis tulemused kokkuvõttes tulevad. Ma ei saa kindlasti pead anda, et jäängi sinna mingiks kindlaks perioodiks, pigem vaatan, kuidas end tunnen. Saan lähtuda konkreetsetest tulemustest ja teisest küljest sama palju oma sisetundest,” tõdes Kivikas. “Pigem ma ei karda seda, et liiga kauaks kuskile süsteemi kinni jään. Pärast suve tundsin, et tahtsin midagi muud proovida – see tunne oli lihtsalt nii tugev, kuigi mul ei olnud Tartus midagi halvasti ega kellegagi halbu suhteid -, lihtsalt tundsin, et tahan treenerivahetust ja võtsin selle ette. Samamoodi, kui ma tunnen mingi hetk, et see [periood Rootsis] ei ole päris see, siis ma usaldan oma sisetunnet.”