Ilm, huumor ja uudised
Carl Friedrich Christian Buddeus. Kalurionn Koplis. AM C. Buddeus sündis Tüüringis, Gothas, arvatavasti prantsuse päritolu perekonnas. Õppis filantropiinis ja töötas koduõpetajana. Pärast 1809 oli koduõpetaja Saaremaal, Pihkva ja Peterburi kubermangus, hiljemalt 1825 asus Tallinna, kus abiellus veinikaupmees Hartmuthi tütrega. Elas Kopli poolsaarel.
Uus-Meremaa kuningliku seltsi ajakirjas ilmunud uuringu juhtivautori ja looduskaitse-bioloogi Priscilla Wehi sõnul võib kõnealune pommuudis olla paljude kohalike jaoks ammu teada. Nimelt mainitakse polüneeslaste muistseid laevaretki saareriigi põlisrahva maooride rahvajuttudes. Uurijate sõnul polnud teemat seni teaduslikult kuigivõrd käsitletud ja nad püüdsid teadmistelünga täita, vahendab Gizmodo.
Uurimisrühm, kuhu kuulus ka Uus-Meremaa maooride esindajaid, analüüsis põlisrahvaste kirjalikke ülestähendusi, suulist ajalugu, aga ka nende nikerdatud ja punutud tarbekunsti. Nii püüdsid uurijad Wehi sõnul kokku panna senisest rikkalikuma ja kaasavama pildi inimkonna suhetest Antarktikaga.
Antarktise esmaleidjaks peetakse praegu baltisaksa meresõitjat Fabian Gottlieb von Belllingshausenit, kes silmas seda 1820. aastal. Maooride pärimuse järgi seilas polünneeslaste pealik Hui Te Rangiora oma meeskonnaga Te Ivi o Atea nimelisel laeval läbi Antarktika mereala aga umbes 1320 aasta eest. Jutu järgi seikles polüneeslaste laev kaugel lõunapoolsetes vetes. Seetõttu oletavad uurijad, et tegu oli tõenäoliselt esimeste inimestega, kes iial Antarktika merd ja võib-olla ka Antarktise mandrit ennast nägid.
Maooride rahvajuttudes mainitakse veel “jäätunud merd” ja “sünget paika, kuhu päike ei ulatu”. Pealik Hui Te Rangiora andis kõnealusel lõunamere osale nime Tai-uka-a-pia, mis tähendab “noolejuure kombel vahutavat merd”. Uurijad oletavad, et pealik võrdles jäämägesid pulbristatud noolejuure valge pulbriga. Samuti oletavad nad, et Te Ivi o Atea võis välja jõuda suisa Rossi šelfiliustikuni.
Muistne ajalooseik kajastub ka maooride nikerdatud ja punutud tarbekunstiesemetel. Näiteks leiab neilt sisselõikeid navigeerimis- ja astronoomiateadmiste kohta. Üks nikerdatud sammas kujutab legendaarset maoori sõdalast Tamarereti’t kui lõunapoolsete ookeanide kaitsjat. Wehi sõnul on sõdalast kujutatud seismas Uus-Meremaa Lõunasaare lõunapoolseimas tipus Bluffi asulas. Uurija lisas, et suuline teadmus varajastest meresõitjatest ja -retkedest elab edasi ka Lõunasaare suurima hõimurühma Ngāi Tahu ja teiste hõimurühmade pärimuses.
See, et polüneeslased tõepoolest esimesena nii kaugele lõunasse seilasid ja võib-olla Antarktist ennast nägid, ei tundu nende pikka merendusajalugu vaadates kuigi üllatav, märgivad uurijad. Nad loodavad, et nende uurimus kannustab tegema sel teemal uusi ja vähem Euroopa-keskseid uuringuid.
“Bulgaaria vabastamisel võitles enam eestlasi kui bulgaarlasi,” kirjutas Postimees oma juhtsõnas 13. veebruaril 1938, viidates Vene-Türgi sõjale aastatel 1877–1878, mille tulemusel sai Bulgaaria iseseisvaks riigiks.
Üleminek e-riigile ei alanud Eestis 1990. aastate alguses. Juba nõukogude ajal alanud protsessi eestvedajad kasutasid murranguretoorikat, et üleminek pealtnäha uueks ja oluliseks muuta, leiab Lõuna-California Ülikooli kaasprofessor ja Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi külalisteadur Aro Velmet.
Inimeste kõhuorjus on seotud maitsemeelte teravusega, mis meil on vägagi hästi arenenud. Pikka aega arvati, et põhimaitseid on neli: magus, hapu, soolane ja kibe. Hiljuti lisandus neile viiendana umami. Mis see täpselt on ja kuidas ta meie suus käitub? Just sellest räägib Eesti Tervisemuuseumi külastusjuht Kent Joosep taskuhäälingus “Sünaps”.
Jüripäev ehk 23. aprill oli sajandite eest omamoodi aastavahetus: siis algas uus põllumajandusaasta. Ajaloolase Ründo Mültsa sõnul on kunagistest kommetest tänapäeva jõudnud jüriöö märgutuled, ent uue kombena on lisandunud näiteks motohooaja algus.
Hiinast leitud väikese pterosauruse Sinomarcops bondei kivististe analüüs aitab näha lendavate sauruste arengulugu uues valguses. Juura ajastu lõpul elanud väike ümara pea ja suurte silmadega saurus annab aimu, kui eriilmelisteks pterosaurused omal ajal arenesid.
Muistsete inimeste päritolu on määratud peamiselt luudest ja hammastest eraldatud pärilikkusaine põhjal. Nüüd eraldas rahvusvaheline teadlasrühm uue tehnika abil neandertallaste DNA-d ka koopapõrandale kogunenud mudast. Leidude analüüs näitas, et aja jooksul asendus üks neandertallaste rühm teise ja arukamaga.
Šoti mägismaal, mägedevahelises orus asuva suure ja süngevõitu, teravatipuliste tornidega kuningliku Balmorali lossi peasissepääsu ees peatus 4. septembril 1871. aastal tõld, millest väljus põskhabemega noorepoolne mees suure nahkse arstipaunaga. Päev varem oli ta saanud teate, millele polnud võimalik eitavalt vastata. Tal kästi viivitamatult ilmuda kuninganna Victoria residentsi, sest kuninganna oli raskesti haige. Tema kaenla alla oli tekkinud 15sentimeetrise läbimõõduga paise. Victoria oli kõhelnud kirurgi kutsumise asjus, kuid kui valu muutus piinavaks, andis ta oma nõusoleku. Mees, kes saabus teda ravima, oli Šotimaa tuntuim kirurg Joseph Lister (1827–1912). Victoria ajastu õudustäratavat meditsiini ja Joseph Listeri pingutusi selle muutmiseks kirjeldabki äsja eesti keeles ilmunud meditsiiniajaloolase Lindsey Fitzharrise kaasakiskuv ja ka külmavärinaid tekitav raamat 19. sajandi meditsiinist – „Lihunikukunst“.
19. sajandi keskel oli haiglates haavamädaniku ja põletiku põhjustatud suremus pärast operatsiooni masendavalt suur. Kirurgid ei pesnud tavaliselt käsi, operatsioone tehti tänavalt sisse astunud erutatud publiku silmade all, instrumente ei desinfitseeritud ja arstid kandsid mädast ja verest plingiks muutunud operatsioonikitleid. Haiglad ise haisesid jälgilt ja patsientide kannatused olid kohutavad. Operatsioone, ka jäsemete amputeerimist või masektoomiat (rinna eemaldamine naistel) tehti täie teadvuse juures olevatele inimestele, kes operatsioonilaua külge kinni seoti. Uinutavat kloroformi hakati valutu operatsiooni sooritamiseks kasutama alles 1847. aastal Edinburghis.
Joseph Lister oli pikkade aastate jooksul välja töötanud haavade desinfitseerimise meetodi karboolhappega. Ta tegi lugematuid operatsioone, teaduslikke katseid ning täiustas oma meetodit ja tehnoloogiat. Lister oli veendunud, et haavamädanikku põhjustavad õhust haavale langevad või desinfitseerimata kätel ja arstiriistadel olevad pisikud.
Nuga ja valu kuulusid arstiteaduses lahutamatult kokku.
Ehkki ta oli tunnustatud kirurg ja aastakümneid tegelenud praktikas ja teoorias operatsioonihaavade desinfitseerimise antiseptiliste vahenditega, suhtusid Briti juhtivad haiglad ja kirurgid tema ideedesse suure vastumeelsusega. Tegu ei olnud mitte niivõrd meditsiinilise praktikaga, mis neis tõrke tekitas, vaid terve meditsiinilise paradigma muutusega. Antiikajast alates oli Euroopa meditsiin põhinenud peamiselt Hippokratese (460–377 eKr) ja tema järgija Galenose (129–200) õpetusel humoraalpatoloogiast (humor – niiskus, vedelik lad k). Õpetuses järgiti kehamahlade ehk kehavedelike teooriat ning selle järgi tekkisid näiteks nakkushaigused maapinnast kerkivatest mürgistest aurudest ehk miasmidest. Humoraalpatoloogia pigem jälgis, kui ravis inimese haigust, jättes lõpliku tulemuse looduse hooleks. Sellega tegelesid arstid, kes operatsioone peaaegu kunagi ei sooritanud. Inimesi lõikavad kirurgid oli aga raamatutarkust õppinud arstidest palju madalamal tasemel olevad osavad käsitöölised. Nende hulgas peeti parimaks neid, kes kiiremini ja halastamatumalt opereerisid. Viletsad anatoomiaalased teadmised, hügieeni ja antiseptikute puudumine tõid patsientidele kaasa kohutavaid kannatusi ja paljud opereeritud surid tüsistustesse. Isegi paljudel tolle aja juhtivatel haritud kirurgidel oli raske nõustuda Listeri seisukohaga, et mädaniku- ja põletikutekitajad on mingid silmale nähtamatud organismid, mis lendlevad õhus ja levivad kirurgi kätelt või riistadelt patsiendi haavadesse.
Visa õpetlane ja praktiseeriv kirurg Joseph Lister, kes alustas uudishimuliku meditsiiniüliõpilasena, jõudis välja professori ja lordi tiitlini. Ta löödi rüütliks ning nimetati kuninganna eluaegseks ihuarstiks, ta oli paljude oma aja tähtsamate akadeemiate liige ja kuulsa Louis Pasteuri (1822–1895) isiklik sõber. Oma meditsiinilist mõtteviisi ja kirurgilist antiseptikut visalt propageerides suutis ta muuta meditsiini ajalugu ja päästa lugematuid inimelusid.
Elanike vaktsineerimiseks kavatseb Eesti osta 300 000 doosi firma Johnson & Johnson tütarfirma poolt toodetud koroonavaktsiini. Firma Johnson & Johnson sai aga alguse sellest, kui ettevõtlikud vennad Johnsonid otsustasid pärast Joseph Listeri edukat Ameerika loenguturneed hakata tema antiseptilise meetodi alusel valmistatud haavasidemeid ning meditsiinitarbeid tootma ja müüma.
Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.[/caption]
„Firma kasvab ja areneb, vaatamata raskele ajale, kusjuures alati näeme firma eesotsas energilist proua Besprosvannyt,” kirjutas Üleriiklise Kaupmeeste Keskliidu häälekandja oktoobris 1935 kaubandus- ja tööstusettevõtte Betty Besprosvanny & Poeg 30-aastase tegevuse juubeli puhul. „Praegu on firmal mehaaniline kudumistööstus Suur-Tartu maanteel, millise sisseseade praeguse aja tehnilisel kõrgusel. Firma toodab villaseid, siidi- ja puuvillaseid silmakoesaadusi. Peale selle on ärid veel Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Üldse leiavad ettevõtte tööstuses ja ärides tööd ligi 250 inimest.”
Kes oli see tänapäeval enamikule tundmatu energiline naine, keda omal ajal nimetati koguni üheks Eesti rikkamaks äridaamiks? Tema 1940. aastal natsionaliseeritud tehases sättis end sisse Marati trikotaažitööstus, mille toodangut mäletavad ja on kandnud ilmselt kõik kunagise ENSV elanikud.
Betty Besprosvanny (neiupõlvenimega Betty Kofkin) sündis 6. detsembril 1887 Pärnus. Tema isa, põlisest Valgevene juutide perekonnast pärit Zale Kofkin õppis Peterburis rätsepmeistriks, kolis seejärel 1878 Pärnusse ja abiellus seal. Zale Kofkin pidas Pärnus riideäri, kus Betty oli abiks juba Pärnu tütarlaste gümnaasiumis õppides.
1905 abiellus vaevu 18-aastane Betty Samuel Besprosvaniega (1878?1934), kes oli esiotsa olnud samuti ametis Zale Kofkini riideäris, kuid asutas siis oma ettevõtte, mis kandis pikka ja uhket nime: Pudu-, moodi- ja koetud kaupade suurladu – Samuel Besprosvanie. Aasta pärast abiellumist sündis neil poeg Max (1906?1983). Juba Pärnu perioodil püüdis Betty ka ise korraldada riide valmistamist ja avas kaupluse juures väikese kudumiskäitise.
1907 kolis noor perekond Tallinna ja avas aadressil Pärnu mnt 20 oma pudu- ja riidekaupluse. Kuna äri läks hästi, koliti 1912. aastal uutesse ja suurematesse ruumidesse Suur-Karja 12. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupu, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid. Ajast ette rutates tasub mainida, et aastaid hiljem laiendati äri ka kõrvalmajja Suur-Karja 14, mida praegused tallinlased teavad Ivo Nikkolo hiljuti suletud rõivapoe järgi.
1921. aastal sai Bettyst mehe kõrval ettevõtte ärijuht. Just tema algatusel võeti poodi müüki kudumeid, mille käsitöölised olid teinud Betty hangitud lõngast. Sealt tekkiski mõte asutada oma kudumisvabrik.
1926. aasta alguses ostis siis veel Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte Saksamaalt oma esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata ise trikooesemeid tootma. Esiotsa ikka veel sealsamas Suur-Karja kaupluse tagaruumides. Järgmisel aastal soetati villaste silmkoeesemete valmistamiseks veel kümmekond väikest kudumismasinat, mis pandi tööle palgatud töötajate kodudes või Tallinna vanalinnas üüritud ruumides (näiteks Viru tänaval). Kuid sellestki ei piisanud, sest nõudlus kudumite järele aina kasvas. Kiire kasv tekitas paraku konkurentides kadedust.
1926. aastal ostis ettevõte Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina.
1928. aasta jaanuaris sai Besprosvaniede pere tööstusliku äri tunnistuse, mis lubas püsti panna juba omaette kudumisäri. Töötajate arv oli selleks ajaks kasvanud juba üle kümne. Besprosvanied ei jätnud neid sugugi saatuse hooleks: töötajad kindlustati Tallinna haigekassas ja kindlustusühingus.
Sama aasta mais saabus Saksamaalt esimene elektriline kudumismasin. Besprosvaniede äritegevust lähemalt uurinud ajaloolane Toivo Jullinen on ajakirja Kleio 1991. aasta neljandas numbris kirjutanud, et see äratas kaubandus-tööstusministeeriumi tööstusosakonna tähelepanu ning politseil paluti selgitada, millega Besprosvanied õieti tegelevad.
„Juurdlusel selgus, et Samuel Besprosvanie kudumistööstus kuulub kesktööstuse (viis kuni üheksateist töölist) järku, kuid selle sisseseadmiseks puudub nõutav luba. Vastavalt ettekirjutusele tuli see muretseda ühe kuu jooksul. Samuel Besprosvanie püüdis ennast välja vabandada suur-, kesk- ja väiketööstuse seaduse vähese tundmisega ning lubas kohe tegevusloa taotleda,” kirjutab Jullinen.
Sama aasta 20. augustil tutvus tootmisega Tallinna linnavalitsuse komisjon, kelle arvates polnud loa andmiseks takistusi. Kaubandus-tööstusministeerium andis Tallinnas Suur-Karja 12 asunud kudumistööstusele tegutsemisloa 3. septembril 1928.
Juulis 1931 kujundati Samuel Besprosvanie kudumistööstus ümber aktsiaseltsiks Samuel Besprosvanie. 1933, kui Samueli tervis halvenes ja ta jäi halvatuna voodisse, sai Bettyst asjaajaja-direktor ehk tänapäeva mõistes tegevjuht. 1934. aastal Samuel suri.
Ettevõttega liitus ka poeg Max, kes pärast Tallinna vene gümnaasiumi lõpetamist oli õppinud Prahas saksa tehnikaülikoolis ja Viini kõrgemas kaubanduskoolis. Tõsi, Max oli vanemate äris jõudumööda kaasa löönud varemgi, õpingute vaheaegadel. Peale selle oli ta lühikest aega töötanud praktikandina Tallinna Aktsiapangas, kuid pühendus siis täienisti isa ja ema loodud ettevõttele. Seda enam, et ettevõte andis siis tööd juba 80–90 inimesele. Mais 1934 astus Max isa Samueli asemel ka aktsiaseltsi juhatuse liikmeks.
Kuna äri oli jõudsalt laienenud ja vajas suuremaid ruume, oli Betty eraisikuna ostnud 80 000 krooni eest kinnistu Tartu mnt ja Laulupeo tänava nurgal (praegune Tartu mnt 63 / Laulupeo 2). Varem oli seal tegutsenud 1930. aasta lõpus pankrotti läinud Estoking ehk Ühendatud Saapa- ja Nahavabrikud, kuid hoone müüs vaid mõneks nädalaks selle omanikuks saanud Pikalaenu Pank.
Asjaolu, et Betty ostis kinnistu eraisikuna, oli ilmselt seotud aktsiaseltsi Samuel Besprosvanie likvideerimismenetlusega ja selle käigus ilmnenud maksuvõlgadega. Probleem lahenes pärast seda, kui Betty oli lasknud nimetatud võlad ümber vormistada oma isiklikeks võlgadeks. Enne seda, mais 1935 pidi ta aga seda majandusministeeriumile selgitama: „Aktsiaseltsi likvideerimine käesoleval juhul ei tähenda sugugi ettevõtte lõpetamist, vaid koguni ümberpöördult. Kavatsetud on ettevõtte üleminek täisühingu kätte minu ja minu poja isikus.”
Juulis 1935 sõlmisid Betty ja ta poeg Max omavahel lepingu aktsiaseltsi Samuel Besprosvanie tegevuse jätkamiseks uue juriidilise isikuna. Asutati uus tööstus-kaubandusühing Betty Besprosvanny & Poeg, mis võttis üle aktsiaseltsi Samuel Besprosvanie varad. Betty panustas uue ettevõtte asutamisse 10 000 krooni, Max oma töö ja vaeva. Tegevusluba saadi septembris 1935.
Sealt alates hakkas Betty kasutama nimekuju Besprosvanny. Ka Samueli hauasambal Rahumäe juudi kalmistul seisab sama nimi.
Poeg Maxil õnnestus imekombel sõjaajast eluga pääseda.
1940. aasta juunipöördega alanud Nõukogude okupatsiooni ajal natsionaliseeriti Besprosvannyle kuulunud käitis riigivolikogus 1940. aasta 23. juulil vastu võetud pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsiooni alusel. Augustis-septembris 1940 koostatud natsionaliseerimistoimikus on peale ettevõtte vara üksipulgi üles loetud ka Betty enda ja tema poja Maxi vara. Max on oma allkirjaga kinnitanud: „Minul pole kunagi olnud mingit kindlat palka, sest olin senini kaasomanik. Raha äraelamiseks sain oma emalt Betty Besprosvannylt. [- – -] Samuti polnud minul mingeid kapitale äris, kuna kõik kuulus minu emale.”
Betty, kellelt nõuti ettevõtte kasumilt tulumaksu tasumist, kinnitas aga oma allkirjaga: „Kuna annan riigile üle ühe absoluutselt elujõulise ja ajakohase ettevõtte, milline varustatud vajalikkude toorainetega, abimaterjalide ja valmiskaupadega, ühtlasi ka oma enda kapitalidega, siis julgen loota, et suurem osa minule määratud tulumaksust saab natsionaliseeritud ettevõtte poolt tasutud.”
1941. aasta sügisel, juba Saksa okupatsiooni ajal, langes Betty holokausti ohvriks: ta hukati koos Maxi abikaasa Eva ning nende laste, viieaastase Sami ja kolmeaastase Salikaga. Nende mälestuseks on Rahumäe juudi kalmistule pandud hauatähised. Samas puhkab ka poeg Max (1906?1983), kel imekombel õnnestus sõjaaeg üle elada.
Max abiellus pärast sõda uuesti ja tal sündis poeg Siimu (1947?2011), kes kandis oma ema järgi perekonnanime Loogma. 1990. aastate alguses taotles Siimu Loogma Tartu maantee kinnistu tagastamist, kuid Tiit Vähi valitsuse korraldusega 30. aprillist 1996 jäeti see taotlus rahuldamata põhjendusega, et tagastava hoone „eraldamine Marati tootmiskompleksist teeks võimatuks selle kui ühtse terviku kasutamise”.
SER
Marat kolis juba aastaid tagasi oma tootmise Tartu maanteelt minema. Juulis 2014 nimetati AS Marat ümber osaühinguks Patricia, mille põhitegevus ei ole enam trikotaažitootmine, vaid kinnisvara üürileandmine ja käitlemine.
You must be logged in to post a comment.