Esmakordselt pääses noor Aleksandra Laas avalikkuse uudishimu ette, kui temast hakati kõnelema kui esimesest naistuukrist. Päris tuukrit temast ei saanud. Ta tegeles sellega rohkem oma isa eeskujul, kes selle ametiga endale elatist teenis. Aleksandra proovis, tegi ühe demonstratsioonesinemise ja siis loobus. See oli kulukas ala ja rakendust sellele oli vähe.

1930. aasta 8. septembril, kui Aleksandra korraldas avaliku näidissukeldumise, kogunesid seda vaatama ka mitmed ajakirjanikud ja pärast seda ilmusid artiklid pealkirjaga «Esimene naistuuker». Uudisleht kommenteeris: «Ta on veel üsna noor preili, see nais-tuuker, ent omab juba küllaldaselt julgust ning külma verd, mis teeks au iga mehelegi. Laskuda raskes tuukriülikonnas sügavasse vee põhja ja jätta end õhupumpajate armu hooleks — see nõuab palju julgust ning jõudu.»

Vaba maa korrespondent jätkab: «Kell 11 hommikul istuti Kalarannas paati, kus sees olid tuukrile tarvisminevad riistad, alates õhupumbaga ning õpetades raudredeliga, mida mööda tuukur vette laskub. Tuukrisärki selga ajades tähendas A. Laas iseteadvalt: «See särk on minu paigatud. Vana on ta küll, kuid vett läbi ei lase.» Pea ongi naistuuker valmis allaminekuks. Isa keerab vaskpea avause ette illuminaatori ning tuuker kaob 2,5 sülla sügavusse. Tükk aega kolab ta merepõhjas ringi ning tõuseb siis paadi külje alt veepinnale. Päris värske nägi naistuuker välja. Jõudu peab aga tuukril palju olema. Nii siis tuligi, et Aleksandra Laas suure raskusega jalgu paati jaksas tõsta.»

Aleksandra oli tol korral kõigest 18-aastane, kui ta huvilistele etenduse andis. Esimest korda oli Aleksandra vee all käinud alles eelmise aasta suvel.

Esimene kord olnud kõige raskem, kuna puudunud kogemused. Hakanud päris õudne seistes üksinda poolpimedas keset sogast vett ja muda. Tal kästud põhjast kivi kaasa tuua, märgiks, et ikka tõesti põhjas käis. Katsunud siis kummardada — ei saa! Siis laskunud suure vaevaga põlvili ja võtnud kivi. Seda hoidis Aleksandra ikka alles ja näitas ka ajakirjanikele, kui oma elust jutustas. Veest välja tulles olnud neiu higist päris märg, sest tuukriülikonnas liikumine nõudnud suurt pingutust. Järgmistel kordadel ei olevat vee all enam väga viga olnud. Ainult see häda olevat, et ei leia põhjas olles enam posti ega treppi, mille kaudu vette astus. Ka peab all ettevaatlikult liikuma, sest õhutoru võib minna keerdu, jagas Aleksandra oma tarkusi.

Päevaleht kirjutas: «Ta isa on elukutselt tuuker, ja tihtigi tütar on käinud isaga ühiselt merel tööl. Ta on nagu kasvanud merel. Varem, kui isal olnud kaljas, ja ta vedanud vanu Rootsi suurtükikuule, mida ta õngitsenud merepõhjast, saatnud Aleksandra Laas kõik oma kooli suvised vaheajad mööda isa laeval. Juba viiendast eluaastast peale ta hakanud isaga kaasas käima merel, ning hiljem olnud talle juba abiliseks tuukritööl.»

Aga hiljem oli tööpõld jäänud ahtamaks. Jaan teadis rääkida, et Eestis olevat kümmekond eratuukrit, kuid teenistus olevat nõnda väike, et oma varustust olevat jõudnud muretseda vaid neli meest, tema nende hulgas. Peale paari kroonutuukri olevat üks eratuuker ka Hiiumaal ja üks Tartus. Kui kusagil tööd pakutakse, kohe mitu meest kandideerivad. Ainus, mida mehed eriti teha ei taha, on ebausu tõttu uppunute väljatoomine. Kuid Jaan olevat sedagi teinud. Nagu Aleksandra ütles: «Võtab natist kinni ja toob üles veepinnale.» Kui vabariigi algusaastail vajus Tallinna sadamas põhja suur ujuv-kraana ja masinist läinud sellega ühes põhja, siis polevat ükski teine tuuker tahtnud sukelduda, vaid Jaan Laas olevat selle masinisti välja toonud.

Aleksandra Laas ütles ajakirjanikele, et tuukriametiga ikkagi suurt ära teha ei ole ja see tema tulevikuga ei seostu.

Medal uppuja päästmise eest kaheksa aastat hiljem

Septembris 1930 jagas Punane Rist elupäästemedaleid. Seekord sai medali uppuja päästmise eest ka Aleksandra Laas. Kuigi sündmus iseenesest oli toimunud juba kaheksa aastat tagasi, kui Aleksandra oli kõigest kümneaastane plikatirts. Tüdrukule palus anda elupäästemedali Aleksander Ljubimov, kelle Aleksandra oli päästnud uppumissurmast.

Kolm meest, nende hulgas Aleksander Ljubimov ja Jaan Laas, läksid 1922. aasta sügisel parvel linna elektrijaama kohale merre laskma jahutustorusid. Olnud tugev lainetus ja mehed napsitanud olekus. Seal vajunud parv meestega umbes 300 meetrit kaldast eemal äkki vee alla. Aleksandra oli tulnud ühes isaga töö juure. Märgates kaldalt õnnetust, oli ta tõuganud vette elektrijaama paadi ja tugeva lainetusega võideldes sõudnud parve juurde. Seal aidanud tüdruk kõigepealt isa paati. Üks töölistest, kes oli ehmatuses ja meeltesegaduses hakanud Vana Patarei poole ujuma, uppus. Et tema päästmiseks lootusi ei olnud, oli tüdruk hakanud käepärast oleva pootshaagiga otsima parve ümbrusest kolmandat töölist, Aleksander Ljubimovit. Lõpuks jäänudki mees riideid pidi pootshaagi külge ja Aleksandra sikutanud ta suurivaevu paati. Lapse isa istunud paadis täiesti kangestunud liikmetega ja võinud ainult pealt vaadata.

Siis sõudsid suuremas paadis kohale linna elektrijaama töölised ja viisid merehädalised kuivale maale. Julge tüdruk oli selle teo järel poolteist kuud raskesti haige, vaakudes elu ja surma vahel. Vapustuse sai ka Aleksandra ema, kes suri kuu aega hiljem.

Lapsena merega ühte kasvanud

Nii kaugele, kui lapse mälestused ulatusid, teadis Aleksandra, et ta on alati tahtnud merd sõita ja laeval olla. Tema isa Jaan (ka Johannes Laes) oli elupõline meremees, teeninud erinevates laevaühingutes välismaal. Olid nad ju saarlased – Kaarma kihelkonnast pärit. Vaevalt jalad alla saanud, tükkis ta juba merele. Ega isa teda muidugi kaasa võtta ei tahtnud – mida väikese tüdrukuga merel ikka peale hakata, rohkem meestele tüliks. Kuid plika peitis end ära ja ilmus välja alles merel. Juba kolme-nelja-aastasena reisis väike Aleksandra koos isaga maailmameredel, rännates läbi kogu Euroopa sadamalinnad ja oli käinud koguni Aafrikas.

Juhtus isa kaugemale sõidule minema, küsinud ta oma tütardelt, mida kingituseks kaasa tuua. Neid olnud siis kolm õde. Kui teised igatsenud nukke, siis Aleksandra sooviks olnud laev. Nii toonudki isa tütrele kord kingituseks väikese kahemastilise purjelaeva mudeli, mida tüdruk vaimustunult imetlenud.

Elu viis perekonna vabariigi algusaastatel Tallinna elama ja seal läksid tüdrukud ka kooli. Üks lastest oli varakult surnud.

Koolis kästi kord kirjutada ankeeti, kelleks soovid saada. Aleksandra kirjutanud siis, et tema tahab saada laevakapteniks. Pärast sai ta õpetajalt hurjutada, mis ta nalja teeb, see ju meeste amet. Eesti meremehe teenistuskiri andis Aleksandrale Meremeestekodu Paldiski esindaja välja juba 31. oktoobril 1928.

Aleksandra õppis Kaarli gümnaasiumi humanitaarharus ja õde Maria Tallinna I tütarlastekoolis. Septembris 1932. aastal viis torm mootorpurjekas Parlonilt Osmussaare all merre isa Jaan Laasi. See juhtus uppunud Saksa ristleja Magdeburgi lammutamistööde ajal. Ainus, mis ta lastele pärandas, oli 69 senti raha taskupõhjas ja hõbeuuri koos ketiga. Vanema õena jäi Aleksandra nüüd pere ülalpidajaks ja pidi tööle minema. Ta teenis mõned aastad trükikojas elatist ja nii lõpetas kooli alles koos noorema õega 1934. aasta kevadel.

Madrus Mihkel

Pärast seda oli Aleksandra vaba teostama oma ammust unistust saada meremeheks. Et koguda õpinguteks raha ja omandada kogemusi, munsterdas ettevõtlik, tragi ja vastupidav tütarlaps end madruseks OÜ Kalandus heeringapüügi emalaevale Eestirand. Kuna nii teda kui ka kadunud isa tunti hoolsate tööjõududena, võeti ta ka otsekohe ametisse. Nii sai temast esimene laevarolli kantud naismadrus. Oma madrusetööd alustas Aleksandra tavalistes meremeherõivastes – pükstes ja madrusesärgis ning lõikas juuksedki poisipeaks. Seltsimeestele oli ta Mihkel.

Laev siirdus pikale reisile Islandi vetesse. Kõigepealt siirduti Gdynia sadamasse, kust peale võeti söelaadung. Eestirannal oli kaasas 180 inimest: sõudjaid, püüdjaid, rookijaid ja soolajaid ning 45-liikmeline meeskond. Reis Islandile kestis üheksa ööpäeva, heeringapüügi hooaeg aga kolm kuud.

Edasi teenis Aleksandra Käsmu meeste aurik Nemracil ja kolmemastilisel mootorpurjekal Niit. Hiljem ühes intervjuus meenutas naine seda aega: «Varem, madrusepäevil, oli niisugune asi nagu ehtne naisesoeng hoopis tundmata. Kui Nemracil olin tekipoisiks, lasin pea teha päris nudidaks — esimesest meremehe-vaimustusest ja teiste õhutusest. Ja ega kleitigi kuigi sageli selga saanud! Kui esimest korda laevale läksin shantsu otsima, siis direktorite ette ilmusin küll seelikus, kuid pärast ajasin püksid jalga. Esimesed püksid kinkisid mulle Osmussaare majakaülema Tallinnas elutsevad sugulased. Kord olid niisugused ajad, et 17. juunist 1934. aastal kuni 18. oktoobrini 1935. aastal korrakski seelikut selga ei saanud. Nemraci kapten siis aina nokkis, et «mis naisterahvas sina Mihkel küll oled kui sul kleitigi pole…»»

Kui naine oli piisavalt raha kogunud, ostis ta endale 1937. aastal viiesaja krooniga kahemastilise kaljase, millel suurust umbes 30 tonni ja nimetas enda järgi Mihkliks. Siis astus ta merekooli, et saada tüürimehe paberid.

Naismotorist tahab saada naiskipriks

Kui Uudislehe reporter läks 1938. aastal intervjueerima meie esimest «merenaist», leidis ta eest «tuulest pargitud näoga poisijõmmi, kes mugib laua taga heeringat. Seljas sinised tunkiriided, peas kulunud sonimüts, jalas ehtsad meremehe saapad».

Nii veereski jutt kohe alguses sellele, kuidas Aleksandrat välissadamates ja tolliagentuurides ikka poisiks on peetud. «Oi, küll sai kord Newcastle’is nalja,» jutustas noor naine, kes oma laevasõitudel ikka kandnud meheriietust. «Sadamakõrtsis naljapärast ajasin ka paberossi suhu ja viskasin lonksu viinagi. Siis üks eit hakkas mulle nii külge lõõma, et mine kas või prostaks, kui tahad temast lahti saada. Pärast, kui suits pea ka juba uimaseks oli teinud, ütlesin endi pootsmannile, et vii mind laeva, muidu ma sellest naisest küll lahti ei saa!»

Muidugi kandis Aleksandra vahel harva ka naiseriideid ja põhjustas siis oma kolleegide hulgas segadust. Nii meenutas naine, kuidas ta merekooli ballile minnes kord kleidi selga pannud ja soengu pähe lasknud teha. Kohe läinud tuttavate seas sosinaks, et «vaata aga vaata — päris nägus tütarlaps see meie Mihkel». «Kus see Mihkel on?» pärinud mootorpurjekas Niidi tüürimees, kelle laeval Mihkli hüüdnime kandnud neiu sõitis. Tüürmann vahtis «Mihklile» otse näkku ja võttis aega, enne kui ta ballikleidis tütarlapses ära tundis poisitari, keda varem ikka oli harjunud nägema meheriietuses ja lühikeseks pöetud juustega.

Reporter päris uudishimulikult, kas meestekollektiivis vahel ka raskeks läheb, aga sellele vastas Aleksandra: «Noh, ega minagi siis suu peale ole kukkunud, kui teised tulevad oma nöökamistega. Alul küll nokivad, aga kui nina pihta saavad, siis jäävad varsti vait.»

Oma Mihkliga tegi Aleksandra tööreise peamiselt Eesti vetes, kuid paaril korral tuli tal käia ka Rootsis ja Soomes, vedades sinna kartuleid ja puitu. Pidula lahest vedas ta metsamaterjali Tallinna. «Silmapaistvalt agar on see naisamadrus-laevaomanik: kaupleb laadijad, otsib metsamaterjali laadimiseks, juhib isiklikult iga viimase kui plangu ja laua laevas õigele kohale, et laev oleks korralikult laaditud. Preili Laasil on kõikjal käed küljes ja ta teeb tööd päris mehe eest. Energiline on ta laadimistööde juhatamisel, kus mehed iga ta korraldust ja käsku täpselt täidavad,» sedastati ajaleheartiklis. Kaaslastena oli tal laeval vanem aastates härra kaptenina ja noor tekipoiss. See kolmeliikmeline «perekond» kasutas elamiseks väikest ühiskajutit.

«Enne ei jäta, kui olen kapten»

1938. aasta sügisel astus Aleksandra Laas merekooli kindla sooviga saada kapteniks. Meelega tahtis ta näidata, et ka naine võib saada laevajuhiks. Ainukese naisõpilasena merekoolis olles tahtis ta riietuda jälle naisena ja istuda kõige esimesse pinki, et mitte segada meesõpilasi oma erinevusega. Juba kogenud meremehena valdas Aleksandra peale emakeele veel inglise, vene ja saksa keelt.

Ta astus Tallinna Merekooli navigatsiooni osakonna klassi 1. oktoobril 1938. Õppetöö sellel aastal algas 150 õpilasega. Kooli juhtis direktor Nõmmik.

28. aprillil 1939 kirjutas Postimees: «Veeteede Talitus andis üle ligisõidu tüürimehe diplomi Aleksandra Laasile, kes meil esimese naisena on seega saanud laevajuhi õigused. Ligisõidu tüürimehe kutse saamiseks nõutakse 36-kuulist praktikat. Aleksandra Laasil on tegelikult see norm 4 kuu võrra ületatud. Prl. Laas on lõpetanud Tallinna merekooli, ta on sündinud tuukri tütrena.»

Aastase tüürimehepraktika järel kavatses Aleksandra astuda kooli 2. ligisõidukapteni klassi, et omandada ametlikult tiitlit, mis talle juba ette suusõnal antud.

Koolist vabanemise järel sõitis vapper naine kohe merele, et vedada oma purjekaga, mille oli ümber ristinud Mihklist Veelinnuks, Balti merel kaupu. Kuni juhtus õnnetus. Nii kirjutasid ajalehed 28. juulil 1939: «Naiskapteni kaljas jooksis karile. Kolmapäeva keskpäeval, aetuna tugevast tuulest, jooksis Keibo lahes karile purjelaev «Weelind», mida juhtis selle omanik Eesti esimene naiskapten Aleksandra Laas. Õnnetus juhtus sõidul Loksalt Keibo lahte. Laev oli tühi ja pääsis karilt omal jõul. Inimestega õnnetusi ei olnud.» Laev oli aga niipalju viga saanud, et osutus edaspidi sõidukõlbmatuks ja tuli laevade registrist hoopis kustutada.

Sügisel oli Aleksandra, nagu kavandatud, jälle koolipingis. 6. aprillil 1940 lasi Tallinna merekool välja esimese kaugesõidu- naistüürimehe. Lõpetajaid oli üldarvult sada. Nende seas siis täitis Aleksandra oma eluunistuse ja omandas laevajuhi paberid.

Sõda lõpetas meremehetee

Sügisel 1940 munsterdas Aleksandra Laas end kaubalaevale Kadri kolmandaks tüürimeheks ja teenis sellel kuni järgmise aasta alguseni.

Sõjasuvel 1941 sõitis tüürimees Aleksandra ühel Eesti laeval, mis läks Leningradi, kuhu ta ka jäi. Elas üle blokaadi alguse ja näljaaja. Kevadel vara oskas ta leida tärkavaid võrseid, mis kõlbasid söögiks, sest ta tundis hästi taimi. Siis laskis naine end värvata parašütistiks-sabotööriks ning pärast koolituse läbimist heideti ta Eesti kohal langevarjuga alla. Tema aga andis end kohe sakslaste kätte ja need omakorda rakendasid teda vastuluures. Eesti taas­okupeerimise eel põgenes Aleksandra Saksamaale. Et saada luba USA-sse emigreerumiseks, luiskas naine end kümme aastat nooremaks. Tänu sellele pidi ta hiljem Ameerika Ühendriikides töötama kõrge vanuseni.

Alates 1949. aastast elas ta New Yorgis, keskklassi linnaosas ja töötas ühe firma kontoris asjaajajana. Ta hoidus igasugusest poliitikast, ei käinud ka kohalikus Eesti Majas. Aleksandra suri 93aastaselt 15. märtsil 2005 vähki.

Kasutatud:

Pekka Erelt, Aleksandra Laas – Eesti esimene naiskipper. Eesti Ekspress, 24.08.2016

Reet Naber, Naiskapten Aleksandra Laas. Eesti laevanduse aastaraamat 2015

Markle’i ema Doria Radlani üks esiemadest oli 19. sajandi keskpaiku elanud Mattie Turnipseed, kes oli Georgia istanduseori. Ta sai valge mehega, kelleks võis olla selle istanduse omanik, mulati tütre.

Ajaloolaste arvates on see fakt Markle’i sugupuus tähtis.

Selle mulati tüdruku sündimisel ajal valitses Briti impeeriumi eesotsas kuninganna Victoria (võimul 1837 – 1901) ning siis ei teadnud veel keegi, et üle 150 aasta hiljem on selle orja järeltulija seotud kuninganna Victoria järeltulijaga.

Markle’i orjadest esivanemad ei osanud undki näha, nende järeltulijast saab Briti printsi kihlatu.

Kuid ajad on muutunud, suhtumine ja riigikorraldus on muutunud.

Mis puudutab aga Markle’i isapoolset suguvõsa, siis nende hulgas on palju Inglismaa ja Iirimaa töölisklassi esindajaid, kellest osa rändas parema elu otsingul USAsse.

Meghan Markle’i mitmed orjadest esivanemad elasid enne Ameerika Ühendriikide kodusõda (1861 – 1865) Georgias Jonesboros. Lõunaosariikide istandusteomanikud ei tahtnud kuuldagi orjapidamise lõpetamisest, sest nende elukorraldus põhines sellel.

USA president Abraham Lincoln keelas orjapidamise 1865. aastal pärast kodusõja lõppu. Kuid orjapidamise lõppemine ei kergendanud tumedanahaliste olukorda, diskrimineerimine ja lintšimine kestis edasi.

Mattie Turnipseedi tütar Claudie Ritchie, kes sündis 1885. aastal, abiellus Jeremiah Raglandiga, kes nägi välja peaaegu valge. Mehe isa oli must, kuid ema valgenahaline.

Paaril olid suured ambitsioonid ja nad lahkusid Georgia maapiirkonnast, kolides Tennesseesse Chattanoogasse, kus Ragland asutas oma rätsepaäri ja ta naine töötas Miller Bros kaubamajas müüjana.

Selle paari kaks tütart Dora ja Lillie olid küll üsna tumedanahalised, kuid nad pääsesid California ülikooli, mis oli 1920. – 1930. aastatel üsna haruldane.

Dora töötas õpetajana ja Lilliest sai tuntud kinnisvaramaakler, kelle nimi jõudis lõpuks teatmeteosesse Who’s Who Among African Americans.

Nende vend Steve Ragland nii kõrge lennuga ei olnud, ta abiellus tumedanahalise Louis Russelliga, kes oli hotelli portjee tütar. Steve ja Louis kolisid 1930. aastal Los Angelesse, kus sündisid nende kaks last, poeg ja tütar. Nende poeg Alvin on Meghan Markle’i vanaisa, kellest sai edukas antiigiärimees.

Alvin oli kaks korda abielus, esimese naisega sai ta 1956. aastal tütre Doria. 23-aastaselt abiellus Doria telemehe, valgenahalise Thomas Markle’iga.

Paari tütar Rachel Meghan Markle sündis 4. augustil 1981 ning 132 aasta pikkune teekond USA orjandusliku lõuna puuvillapõldudelt Briti kuninglikku perre sai mõnes mõttes alguse.

Markle sõnas ajakirjale Elle antud intervjuus, et kui USAas 1865. aastal keelati orjapidamine, siis pidid endised orjad endale nime valima. Markle’i üks esivanematest valis perekonnanimeks Wisdom (Tarkus).

Markle’i tumedanahaline vanavanavanavanaisa Joseph Betts osales USA kodusõjas, saades selle eest orjaseisusest vabaks. Enne kodusõda ei ole selle mehe kohta peaaegu mitte mingeid andmeid, sest ta oli Georgias üks sadade tuhandete orjade seas.  Pärast sõda oli ta vaba mees ja edukas farmer.

18-aastasena emigreeris mitte just kõige jõukam George Sanders USAsse, ta asus elama New Hampshire’i, kus abiellus ja sai viis last.

Meghan Markle’i isapoolne sugulane on ka Iirimaalt Londonisse tulnud Mary Bird, kes töötas 19. sajandi keskel Windsori lossis toatüdrukuna.

«Mary Bird abiellus inglasest sõduriga ja emigreerus Kanadasse, sealt edasi USAsse,» on Windsori lossi töötajate nimekirja 1856. aasta sissekandes.

Meghan Markle’i isapoolne pereliin on seotud ka kodusõja ja põhjaosariikide armeega. Isa ja poeg Daniel ja Thomas Mangle võitlesid selles armees kogu sõja aja.

Ajaloodokumentide kohaselt oli Meghan Markle’i vanavanavanavanaisa Thomas Mangle kohal, kui lõunaosariikide kindral Robert Lee kirjutas 9. aprillil 1865 alla kapitulatsiooniaktile. Põhjaosariike esindas kindral Ulysses Grant.

Genealoogid tegid kindlaks, et kaugete esivanemate kaudu on prints Harry ja Meghan Markle suguluses. Nende kauge ühine esivanem on aadlikust maaomanik Ralph Bowes (1480 – 1516), kes elas Durhami krahvkonnas Streatlami lossis.

Ralph Bowesi poeg George on prints Harry esivanem läbi ta vanavanaema, kes kuulus Bowes-Lyonsite perekonda. Ralph Bowesi tütar Bridget, kes abiellus endast madalamas seisuses mehega, on aga Meghan Markle’i esivanem.

Meghan Markle, kellest tulevikus võib saada Sussexi hertsoginna, ei pea oma esivanemaid häbenema ning ta on Windsoritega kauge sugulase abil seotud.