Einselni põrm maetakse 2. aprillil USA-s Arlingtoni sõjaväekalmistule ERR

 - pics/2018/03/51400_001_t.jpg
 

Eesti
21.03.2018 
Aleksander Einseln
Autor/allikas: mil.ee

Eesti kaitseväe endise juhataja, eelmisel aastal surnud kindral Aleksander Einselni põrm maetakse aprilli alguses Ameerika Ühendriikidesse riigi tähtsaimale, Arlingtoni sõjaväekalmistule.

USA armee koloneli Aleksander Einselni matusetseremoonia peetakse 2. aprillil kell 15, selgub Arlingtoni kalmistu ametlikult kodulehelt. Tseremoonia peetakse kalmistu peahoones.

Tseremooniast võtab osa kaitseväe juhataja kindral Riho Terras, edastas kaitseväe peastaap.

Matmisele järgneval päeval külastab Einselni hauda ka president Kersti Kaljulaid, kes osaleb 3. aprillil Washingtonis kolme Balti riigi presidentide ja USA riigipea Donald Trumpi kohtumisel.

“Külastame Arlingtoni kalmistut ja kindral Einselni hauda päev hiljem,” ütles presidendi kantselei avalike suhete direktor Taavi Linnamäe kolmapäeval BNS-ile, pidades silmas matuse päeva.

Taastatud Eesti Vabariigi kaitseväe esimene juhataja kindral Aleksander Einseln suri 16. märtsil 2017 ning 31. märtsil saadeti ta Tallinnas Jaani kirikust ja kaitseväe kalmistult kaitseväeliste austusavaldustega viimsele teekonnale. Ärasaatmisel osalesid ka president Kaljulaid, kaitseminister ja kaitseväe juhataja.

Einseln sündis 25. oktoobril 1931 Tallinnas. Ta lahkus koos emaga Eestist 1944. aastal Saksamaale ja elas alates 1949. aastast Ameerika Ühendriikides. Aastatel 1950-1985 teenis ta Ühendriikide relvajõududes ning osales Korea ja Vietnami sõjas. USA relvajõududes tõusis ta koloneli auastmesse.

1993. aastal naasis kindral Einseln Eestisse ja teenis kaitseväe juhatajana 1993. aasta maist kuni 1995. aasta detsembrini.

Arlingtoni sõjaväekalmistu asub Ameerika Ühendriikide Virginia osariigis, Washingtoni naabruses. Kalmistu asutati 1864. aastal ning sinna on maetud muu hulgas nii Ameerika Ühendriikide kodusõjas, Teises maailmasõjas kui Korea ja Vietnami sõjas langenud. Arlingtoni kalmistule on sängitatud ka Ameerika Ühendriikide 35. president John F. Kennedy.

Esimene naistuuker ja laevajuht Aleksandra Laas kandis madrusena Mihkli nime

Naismeremees A. Laas (keskel) kaljas Mihkli dekil koos kapteni ja tekipoisiga. Ilmunud Postimehes 3.09.1938. | FOTO: Fotis
 

Eelmise sajandi 20.-30. aastatel asusid naised paljudele aladele, mida aastasadu oli peetud meeste pärusmaaks. Üks selliseid oli ka merendus. Nii kirjutati mitmelgi korral tookordsetes ajalehtedes vaprast naisest Aleksandra Laasist, kes tahtis saada laevakapteniks.

 
 
 
Esimene naistuuker

Esmakordselt pääses noor Aleksandra Laas avalikkuse uudishimu ette, kui temast hakati kõnelema kui esimesest naistuukrist. Päris tuukrit temast ei saanud. Ta tegeles sellega rohkem oma isa eeskujul, kes selle ametiga endale elatist teenis. Aleksandra proovis, tegi ühe demonstratsioonesinemise ja siis loobus. See oli kulukas ala ja rakendust sellele oli vähe.

1930. aasta 8. septembril, kui Aleksandra korraldas avaliku näidissukeldumise, kogunesid seda vaatama ka mitmed ajakirjanikud ja pärast seda ilmusid artiklid pealkirjaga «Esimene naistuuker». Uudisleht kommenteeris: «Ta on veel üsna noor preili, see nais-tuuker, ent omab juba küllaldaselt julgust ning külma verd, mis teeks au iga mehelegi. Laskuda raskes tuukriülikonnas sügavasse vee põhja ja jätta end õhupumpajate armu hooleks — see nõuab palju julgust ning jõudu.»

Vaba maa korrespondent jätkab: «Kell 11 hommikul istuti Kalarannas paati, kus sees olid tuukrile tarvisminevad riistad, alates õhupumbaga ning õpetades raudredeliga, mida mööda tuukur vette laskub. Tuukrisärki selga ajades tähendas A. Laas iseteadvalt: «See särk on minu paigatud. Vana on ta küll, kuid vett läbi ei lase.» Pea ongi naistuuker valmis allaminekuks. Isa keerab vaskpea avause ette illuminaatori ning tuuker kaob 2,5 sülla sügavusse. Tükk aega kolab ta merepõhjas ringi ning tõuseb siis paadi külje alt veepinnale. Päris värske nägi naistuuker välja. Jõudu peab aga tuukril palju olema. Nii siis tuligi, et Aleksandra Laas suure raskusega jalgu paati jaksas tõsta.»

Aleksandra oli tol korral kõigest 18-aastane, kui ta huvilistele etenduse andis. Esimest korda oli Aleksandra vee all käinud alles eelmise aasta suvel.

Esimene kord olnud kõige raskem, kuna puudunud kogemused. Hakanud päris õudne seistes üksinda poolpimedas keset sogast vett ja muda. Tal kästud põhjast kivi kaasa tuua, märgiks, et ikka tõesti põhjas käis. Katsunud siis kummardada — ei saa! Siis laskunud suure vaevaga põlvili ja võtnud kivi. Seda hoidis Aleksandra ikka alles ja näitas ka ajakirjanikele, kui oma elust jutustas. Veest välja tulles olnud neiu higist päris märg, sest tuukriülikonnas liikumine nõudnud suurt pingutust. Järgmistel kordadel ei olevat vee all enam väga viga olnud. Ainult see häda olevat, et ei leia põhjas olles enam posti ega treppi, mille kaudu vette astus. Ka peab all ettevaatlikult liikuma, sest õhutoru võib minna keerdu, jagas Aleksandra oma tarkusi.

Päevaleht kirjutas: «Ta isa on elukutselt tuuker, ja tihtigi tütar on käinud isaga ühiselt merel tööl. Ta on nagu kasvanud merel. Varem, kui isal olnud kaljas, ja ta vedanud vanu Rootsi suurtükikuule, mida ta õngitsenud merepõhjast, saatnud Aleksandra Laas kõik oma kooli suvised vaheajad mööda isa laeval. Juba viiendast eluaastast peale ta hakanud isaga kaasas käima merel, ning hiljem olnud talle juba abiliseks tuukritööl.»

 
 
 
Isa Jaan jutustas ajakirjanikule pikemalt ka tuukri raskest tööst, mida mees oli teinud juba pikemat aega. Kõige parem teenistus olevat olnud vabariigi algusaegadel, kus riik andnud tööd Naissaare lähedalt merepõhjast vanade kahurikuulide ülestoomiseks. Tasase ilmaga õnnestunud päeva jooksul välja tuua 1500 puuda kuule. Varanduse realiseerimisest võttis riik osa omale, osa jäi tuukrile. Tol suvel oli Jaan toonud nõnda palju kuule välja, et sai hooaja lõpul miljon marka taskusse pista. 1932. aastal rääkis tütar ajakirjale Eesti Noorus antud intervjuus, et siis olnud kodus nii palju tuhande ja viie tuhande rublaste pakke, et nendega oleks võinud seinu tapetseerida. Paraku ei mõistnud Jaan investeerida ja raha muutus väärtusetuks.

Aga hiljem oli tööpõld jäänud ahtamaks. Jaan teadis rääkida, et Eestis olevat kümmekond eratuukrit, kuid teenistus olevat nõnda väike, et oma varustust olevat jõudnud muretseda vaid neli meest, tema nende hulgas. Peale paari kroonutuukri olevat üks eratuuker ka Hiiumaal ja üks Tartus. Kui kusagil tööd pakutakse, kohe mitu meest kandideerivad. Ainus, mida mehed eriti teha ei taha, on ebausu tõttu uppunute väljatoomine. Kuid Jaan olevat sedagi teinud. Nagu Aleksandra ütles: «Võtab natist kinni ja toob üles veepinnale.» Kui vabariigi algusaastail vajus Tallinna sadamas põhja suur ujuv-kraana ja masinist läinud sellega ühes põhja, siis polevat ükski teine tuuker tahtnud sukelduda, vaid Jaan Laas olevat selle masinisti välja toonud.

Aleksandra Laas ütles ajakirjanikele, et tuukriametiga ikkagi suurt ära teha ei ole ja see tema tulevikuga ei seostu.

Medal uppuja päästmise eest kaheksa aastat hiljem

Septembris 1930 jagas Punane Rist elupäästemedaleid. Seekord sai medali uppuja päästmise eest ka Aleksandra Laas. Kuigi sündmus iseenesest oli toimunud juba kaheksa aastat tagasi, kui Aleksandra oli kõigest kümneaastane plikatirts. Tüdrukule palus anda elupäästemedali Aleksander Ljubimov, kelle Aleksandra oli päästnud uppumissurmast.

Kolm meest, nende hulgas Aleksander Ljubimov ja Jaan Laas, läksid 1922. aasta sügisel parvel linna elektrijaama kohale merre laskma jahutustorusid. Olnud tugev lainetus ja mehed napsitanud olekus. Seal vajunud parv meestega umbes 300 meetrit kaldast eemal äkki vee alla. Aleksandra oli tulnud ühes isaga töö juure. Märgates kaldalt õnnetust, oli ta tõuganud vette elektrijaama paadi ja tugeva lainetusega võideldes sõudnud parve juurde. Seal aidanud tüdruk kõigepealt isa paati. Üks töölistest, kes oli ehmatuses ja meeltesegaduses hakanud Vana Patarei poole ujuma, uppus. Et tema päästmiseks lootusi ei olnud, oli tüdruk hakanud käepärast oleva pootshaagiga otsima parve ümbrusest kolmandat töölist, Aleksander Ljubimovit. Lõpuks jäänudki mees riideid pidi pootshaagi külge ja Aleksandra sikutanud ta suurivaevu paati. Lapse isa istunud paadis täiesti kangestunud liikmetega ja võinud ainult pealt vaadata.

Siis sõudsid suuremas paadis kohale linna elektrijaama töölised ja viisid merehädalised kuivale maale. Julge tüdruk oli selle teo järel poolteist kuud raskesti haige, vaakudes elu ja surma vahel. Vapustuse sai ka Aleksandra ema, kes suri kuu aega hiljem.

 
 
 
1931. aasta suvel korraldas Punane Rist Pirital vetelpäästjate kursused. Kursustest osavõtjaid oli 84 ja neist sooritas eksami 35. Kursustest osavõtjate hulka kuulus ka viis naist. Nagu märkis Päevaleht: «Kursustest oli osa võtnud ka esimene naistuuker Aleksandra Laas, kellele anti eksami tegemiseks ajapikendus augusti lõpupäevadeni.»

Lapsena merega ühte kasvanud

Nii kaugele, kui lapse mälestused ulatusid, teadis Aleksandra, et ta on alati tahtnud merd sõita ja laeval olla. Tema isa Jaan (ka Johannes Laes) oli elupõline meremees, teeninud erinevates laevaühingutes välismaal. Olid nad ju saarlased – Kaarma kihelkonnast pärit. Vaevalt jalad alla saanud, tükkis ta juba merele. Ega isa teda muidugi kaasa võtta ei tahtnud – mida väikese tüdrukuga merel ikka peale hakata, rohkem meestele tüliks. Kuid plika peitis end ära ja ilmus välja alles merel. Juba kolme-nelja-aastasena reisis väike Aleksandra koos isaga maailmameredel, rännates läbi kogu Euroopa sadamalinnad ja oli käinud koguni Aafrikas.

Juhtus isa kaugemale sõidule minema, küsinud ta oma tütardelt, mida kingituseks kaasa tuua. Neid olnud siis kolm õde. Kui teised igatsenud nukke, siis Aleksandra sooviks olnud laev. Nii toonudki isa tütrele kord kingituseks väikese kahemastilise purjelaeva mudeli, mida tüdruk vaimustunult imetlenud.

Elu viis perekonna vabariigi algusaastatel Tallinna elama ja seal läksid tüdrukud ka kooli. Üks lastest oli varakult surnud.

Koolis kästi kord kirjutada ankeeti, kelleks soovid saada. Aleksandra kirjutanud siis, et tema tahab saada laevakapteniks. Pärast sai ta õpetajalt hurjutada, mis ta nalja teeb, see ju meeste amet. Eesti meremehe teenistuskiri andis Aleksandrale Meremeestekodu Paldiski esindaja välja juba 31. oktoobril 1928.

Aleksandra õppis Kaarli gümnaasiumi humanitaarharus ja õde Maria Tallinna I tütarlastekoolis. Septembris 1932. aastal viis torm mootorpurjekas Parlonilt Osmussaare all merre isa Jaan Laasi. See juhtus uppunud Saksa ristleja Magdeburgi lammutamistööde ajal. Ainus, mis ta lastele pärandas, oli 69 senti raha taskupõhjas ja hõbeuuri koos ketiga. Vanema õena jäi Aleksandra nüüd pere ülalpidajaks ja pidi tööle minema. Ta teenis mõned aastad trükikojas elatist ja nii lõpetas kooli alles koos noorema õega 1934. aasta kevadel.

Madrus Mihkel

Pärast seda oli Aleksandra vaba teostama oma ammust unistust saada meremeheks. Et koguda õpinguteks raha ja omandada kogemusi, munsterdas ettevõtlik, tragi ja vastupidav tütarlaps end madruseks OÜ Kalandus heeringapüügi emalaevale Eestirand. Kuna nii teda kui ka kadunud isa tunti hoolsate tööjõududena, võeti ta ka otsekohe ametisse. Nii sai temast esimene laevarolli kantud naismadrus. Oma madrusetööd alustas Aleksandra tavalistes meremeherõivastes – pükstes ja madrusesärgis ning lõikas juuksedki poisipeaks. Seltsimeestele oli ta Mihkel.

Laev siirdus pikale reisile Islandi vetesse. Kõigepealt siirduti Gdynia sadamasse, kust peale võeti söelaadung. Eestirannal oli kaasas 180 inimest: sõudjaid, püüdjaid, rookijaid ja soolajaid ning 45-liikmeline meeskond. Reis Islandile kestis üheksa ööpäeva, heeringapüügi hooaeg aga kolm kuud.

 
 
 
Veel samal aastal tegi Aleksandra läbi Noorte Meeste Kristliku Ühingu poolt korraldatud masinistide kursused ning sooritas esimese naisena Veeteede Valitsuse komisjoni ees kaubalaevastiku motoristi eksamid. Pärast lõpetamist naasis aurik Eestirannale, tehes sellega kaasa mitmeid reise Vahemerele ja Aafrikasse.

Edasi teenis Aleksandra Käsmu meeste aurik Nemracil ja kolmemastilisel mootorpurjekal Niit. Hiljem ühes intervjuus meenutas naine seda aega: «Varem, madrusepäevil, oli niisugune asi nagu ehtne naisesoeng hoopis tundmata. Kui Nemracil olin tekipoisiks, lasin pea teha päris nudidaks — esimesest meremehe-vaimustusest ja teiste õhutusest. Ja ega kleitigi kuigi sageli selga saanud! Kui esimest korda laevale läksin shantsu otsima, siis direktorite ette ilmusin küll seelikus, kuid pärast ajasin püksid jalga. Esimesed püksid kinkisid mulle Osmussaare majakaülema Tallinnas elutsevad sugulased. Kord olid niisugused ajad, et 17. juunist 1934. aastal kuni 18. oktoobrini 1935. aastal korrakski seelikut selga ei saanud. Nemraci kapten siis aina nokkis, et «mis naisterahvas sina Mihkel küll oled kui sul kleitigi pole…»»

Kui naine oli piisavalt raha kogunud, ostis ta endale 1937. aastal viiesaja krooniga kahemastilise kaljase, millel suurust umbes 30 tonni ja nimetas enda järgi Mihkliks. Siis astus ta merekooli, et saada tüürimehe paberid.

Naismotorist tahab saada naiskipriks

Kui Uudislehe reporter läks 1938. aastal intervjueerima meie esimest «merenaist», leidis ta eest «tuulest pargitud näoga poisijõmmi, kes mugib laua taga heeringat. Seljas sinised tunkiriided, peas kulunud sonimüts, jalas ehtsad meremehe saapad».

Nii veereski jutt kohe alguses sellele, kuidas Aleksandrat välissadamates ja tolliagentuurides ikka poisiks on peetud. «Oi, küll sai kord Newcastle’is nalja,» jutustas noor naine, kes oma laevasõitudel ikka kandnud meheriietust. «Sadamakõrtsis naljapärast ajasin ka paberossi suhu ja viskasin lonksu viinagi. Siis üks eit hakkas mulle nii külge lõõma, et mine kas või prostaks, kui tahad temast lahti saada. Pärast, kui suits pea ka juba uimaseks oli teinud, ütlesin endi pootsmannile, et vii mind laeva, muidu ma sellest naisest küll lahti ei saa!»

Muidugi kandis Aleksandra vahel harva ka naiseriideid ja põhjustas siis oma kolleegide hulgas segadust. Nii meenutas naine, kuidas ta merekooli ballile minnes kord kleidi selga pannud ja soengu pähe lasknud teha. Kohe läinud tuttavate seas sosinaks, et «vaata aga vaata — päris nägus tütarlaps see meie Mihkel». «Kus see Mihkel on?» pärinud mootorpurjekas Niidi tüürimees, kelle laeval Mihkli hüüdnime kandnud neiu sõitis. Tüürmann vahtis «Mihklile» otse näkku ja võttis aega, enne kui ta ballikleidis tütarlapses ära tundis poisitari, keda varem ikka oli harjunud nägema meheriietuses ja lühikeseks pöetud juustega.

Reporter päris uudishimulikult, kas meestekollektiivis vahel ka raskeks läheb, aga sellele vastas Aleksandra: «Noh, ega minagi siis suu peale ole kukkunud, kui teised tulevad oma nöökamistega. Alul küll nokivad, aga kui nina pihta saavad, siis jäävad varsti vait.»

 
 
 
Seda, et töö laevas vahel raske on, Aleksandra ei salanud. Kuigi suurema osa tööst tegevat masinad, tulevat vahel siiski masti otsa ronida ja korstnat puhastada. Kui oma laev, siis tuleb ka ise remontida, hööveldada ja värvida. Küsitleja ei saanud seepeale kiusamata jätta küsimustega, kuidas on suhted käsitöö ja kokandusega. «Noh, püksid läbi häda ikka lapin terveks ja näputööd mõistan nii palju nagu koolis peale suruti. Toidutegemisega hätta küll ei jää. Aga ega mulle keedupoti taga istumine väga ei meeldi. Suvel oma purjekal parema meelega olin ikka roolis. Kapten Toomingas ja madrus säristasid minu asemel praepanni. Ei, minule see rasvalehk küll ei meeldinud,» sai ta vastuse suure naeru saatel.

Oma Mihkliga tegi Aleksandra tööreise peamiselt Eesti vetes, kuid paaril korral tuli tal käia ka Rootsis ja Soomes, vedades sinna kartuleid ja puitu. Pidula lahest vedas ta metsamaterjali Tallinna. «Silmapaistvalt agar on see naisamadrus-laevaomanik: kaupleb laadijad, otsib metsamaterjali laadimiseks, juhib isiklikult iga viimase kui plangu ja laua laevas õigele kohale, et laev oleks korralikult laaditud. Preili Laasil on kõikjal käed küljes ja ta teeb tööd päris mehe eest. Energiline on ta laadimistööde juhatamisel, kus mehed iga ta korraldust ja käsku täpselt täidavad,» sedastati ajaleheartiklis. Kaaslastena oli tal laeval vanem aastates härra kaptenina ja noor tekipoiss. See kolmeliikmeline «perekond» kasutas elamiseks väikest ühiskajutit.

«Enne ei jäta, kui olen kapten»

1938. aasta sügisel astus Aleksandra Laas merekooli kindla sooviga saada kapteniks. Meelega tahtis ta näidata, et ka naine võib saada laevajuhiks. Ainukese naisõpilasena merekoolis olles tahtis ta riietuda jälle naisena ja istuda kõige esimesse pinki, et mitte segada meesõpilasi oma erinevusega. Juba kogenud meremehena valdas Aleksandra peale emakeele veel inglise, vene ja saksa keelt.

Ta astus Tallinna Merekooli navigatsiooni osakonna klassi 1. oktoobril 1938. Õppetöö sellel aastal algas 150 õpilasega. Kooli juhtis direktor Nõmmik.

28. aprillil 1939 kirjutas Postimees: «Veeteede Talitus andis üle ligisõidu tüürimehe diplomi Aleksandra Laasile, kes meil esimese naisena on seega saanud laevajuhi õigused. Ligisõidu tüürimehe kutse saamiseks nõutakse 36-kuulist praktikat. Aleksandra Laasil on tegelikult see norm 4 kuu võrra ületatud. Prl. Laas on lõpetanud Tallinna merekooli, ta on sündinud tuukri tütrena.»

Aastase tüürimehepraktika järel kavatses Aleksandra astuda kooli 2. ligisõidukapteni klassi, et omandada ametlikult tiitlit, mis talle juba ette suusõnal antud.

Koolist vabanemise järel sõitis vapper naine kohe merele, et vedada oma purjekaga, mille oli ümber ristinud Mihklist Veelinnuks, Balti merel kaupu. Kuni juhtus õnnetus. Nii kirjutasid ajalehed 28. juulil 1939: «Naiskapteni kaljas jooksis karile. Kolmapäeva keskpäeval, aetuna tugevast tuulest, jooksis Keibo lahes karile purjelaev «Weelind», mida juhtis selle omanik Eesti esimene naiskapten Aleksandra Laas. Õnnetus juhtus sõidul Loksalt Keibo lahte. Laev oli tühi ja pääsis karilt omal jõul. Inimestega õnnetusi ei olnud.» Laev oli aga niipalju viga saanud, et osutus edaspidi sõidukõlbmatuks ja tuli laevade registrist hoopis kustutada.

Sügisel oli Aleksandra, nagu kavandatud, jälle koolipingis. 6. aprillil 1940 lasi Tallinna merekool välja esimese kaugesõidu- naistüürimehe. Lõpetajaid oli üldarvult sada. Nende seas siis täitis Aleksandra oma eluunistuse ja omandas laevajuhi paberid.

Sõda lõpetas meremehetee

Sügisel 1940 munsterdas Aleksandra Laas end kaubalaevale Kadri kolmandaks tüürimeheks ja teenis sellel kuni järgmise aasta alguseni.

Sõjasuvel 1941 sõitis tüürimees Aleksandra ühel Eesti laeval, mis läks Leningradi, kuhu ta ka jäi. Elas üle blokaadi alguse ja näljaaja. Kevadel vara oskas ta leida tärkavaid võrseid, mis kõlbasid söögiks, sest ta tundis hästi taimi. Siis laskis naine end värvata parašütistiks-sabotööriks ning pärast koolituse läbimist heideti ta Eesti kohal langevarjuga alla. Tema aga andis end kohe sakslaste kätte ja need omakorda rakendasid teda vastuluures. Eesti taas­okupeerimise eel põgenes Aleksandra Saksamaale. Et saada luba USA-sse emigreerumiseks, luiskas naine end kümme aastat nooremaks. Tänu sellele pidi ta hiljem Ameerika Ühendriikides töötama kõrge vanuseni.

Alates 1949. aastast elas ta New Yorgis, keskklassi linnaosas ja töötas ühe firma kontoris asjaajajana. Ta hoidus igasugusest poliitikast, ei käinud ka kohalikus Eesti Majas. Aleksandra suri 93aastaselt 15. märtsil 2005 vähki.

Kasutatud:

Pekka Erelt, Aleksandra Laas – Eesti esimene naiskipper. Eesti Ekspress, 24.08.2016

Reet Naber, Naiskapten Aleksandra Laas. Eesti laevanduse aastaraamat 2015

Allikas

Kolmekuningapäev ehk Kristuse ilmumispüha

 

Kolmekuningapäev ehk Kristuse ilmumispüha

Kolmekuningapäev on 6. jaanuaril ja kirikukalendris on see päev, kui kolm Hommikumaa tarka (kuningat) leidsid Jeesuslapse

Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine.

Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks.

 

Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi.

Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa kirjutab priskest söömisest ja õllejoomisest ning pirukast, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes. Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele.

19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses segunesid rahvapärased ja kristlikud jooned omavahel üsna tihedasti. Luterlased külastasid sel päeval sagedasti õigeusu kirikut, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt pühitsetud vett ehk nn jordanivett koju arstimiseks ja muuks otstarbeks. Vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske.

Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja —maiustused kuuse küljest ära süüa.

Idakirik seostas kolmekuningapäevaga veel üht keskset episoodi Uuest Testamendist: nimelt olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse just sellel kuupäeval.

Taive Särg kolmekuningapäeva muusikast

 

Jõulupühade viimasel päeval, kolmekuningapäeval, oli eriti Lääne-Eestis kombeks jõuludega sarnane lõbutsemine, külastamine ja maskeeritult perest peresse käimine kõige enam karu, kure või kolme kuninga kujul. Vastava laulutraditsiooni kohta on andmeid minimaalselt.

Mida mujal tehakse

Saksamaal kirjutatakse tänini kodu kaitseks ustele kolme kuninga nimetähed C+M+B (Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar) ja aastaarv. Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar – kolme kuninga nimetähed. Tegelikult küll lühend väljendist “Christus mansionem benedicat” (Kristus õnnistab seda maja).

Kolm kuningat ongi need kolm Idamaa tarka, kes Kristuse taevatähe juhatuse peale leidsid. Üldlevinud on arvamus, et tegemist oli mitte tähe, vaid hoopis komeediga.

Kuid legende astronoomia ja astroloogiaga sobitades on jõutud näiteks seletuseni, et aeglaselt liikuva ning tugevasti helendava tähe mulje on võimalik, kui Jupiter kohtub Saturniga Kalade tähtkujus.

Kaldea tähetargad tõlgendasid seda taevanähtust astroloogia põhimõtete kohaselt järgmiselt: Iisraelis sünnib maailma valitseja. Sest Jupiter sümboliseerib maailmavalitsemist, Saturni peeti Palestiina planeediks ja Kalade tähtkuju Iisraeli tähtkujuks.

Jüri Kuuskemaa kunstist

Vanas kunstis kujutati Idamaa tähetarkasid kroonitud kuningatena. Kuningate nimed Balthasar, Caspar ja Melchior on leitud Ravenna mosaiigilt aastast 555. Vanim, Melchior, on sõime kompositsioonis põlvili, andes üle kingitusena kulda — võimu, rikkuse ja igaviku sümbolit.

 

Keskealine Balthasar kingib lapsele Jumala läheduse ja inimkonna võrdumina viirukit. Tumedanahaline Caspar hoiab käes mürri — harduse ja kannatuse sümbolit. Kingitused võivad märkida ka sündinud lapse kolme omadust: kuld on kuninga, viiruk preestri, mürr arsti märk.

Tarkade algupära kohta on mitmesuguseid arvamusi. Nad kas olid babüloonlastest tähetargad ja tähtede järgi ennustajad või iraanlastest Meedia preestrisuguvõsa liikmed või uuemate uurimuste järgi hoopis Pärsiast pärit ülikud.

Kolme Hommikumaa targa maiseid säilmeid arvatakse olevat Kölni toomkirikus kuldses sargas. Samas on Stefan Lochneri altarimaal “Kuningate kummardamine”.

Eestiski on mitu väärikat kunstiteost, mis kujutavad Hommikumaa kuningaid. Üks neist on Madalmaadest pärit piltvaip, mis 16. saj kingiti Oleviste kirikule altarikatteks. Saaremaa koduloomuuseumis on kaks pühasid kuningaid kujutavat gooti puuskulptuuri, mis algselt võisid kuuluda suurejoonelisse skulptuurigruppi.

Allikas: BERTA

Allikas

Meghan Markle’i lugu: 132 aasta pikkune teekond USA orjanduslikust lõunast Briti kuninglikku perre

 

Meghan Markle ja prints Harry. | FOTO: SIPA/SCANPIX
 

Briti kuningakoda teatas, et prints Harry kihlus oma kallima, ameeriklanna Meghan Markle’iga ning nad laulatatakse järgmise aasta mais Windsori lossi kabelis.

 
 
 
Briti ja USA ajaloolased ja geneaoloogid uurisid Markle’i suguvõsa ja ka kaugeid esivanemaid ning ilmnes, et ta on orjade ja töölisklassi järeltulija, kuid 15. – 16. sajandist on ka Inglise aadlikke, edastab Daily Mail.

Markle’i ema Doria Radlani üks esiemadest oli 19. sajandi keskpaiku elanud Mattie Turnipseed, kes oli Georgia istanduseori. Ta sai valge mehega, kelleks võis olla selle istanduse omanik, mulati tütre.

Meghan Markle ja ta ema Doria | FOTO: Kuvatõmmis/Youtube

Ajaloolaste arvates on see fakt Markle’i sugupuus tähtis.

Selle mulati tüdruku sündimisel ajal valitses Briti impeeriumi eesotsas kuninganna Victoria (võimul 1837 – 1901) ning siis ei teadnud veel keegi, et üle 150 aasta hiljem on selle orja järeltulija seotud kuninganna Victoria järeltulijaga.

Kuninganna Victoria 1859. aasta maalil | FOTO: wikipedia.org

Markle’i orjadest esivanemad ei osanud undki näha, nende järeltulijast saab Briti printsi kihlatu.

Kuid ajad on muutunud, suhtumine ja riigikorraldus on muutunud.

Mis puudutab aga Markle’i isapoolset suguvõsa, siis nende hulgas on palju Inglismaa ja Iirimaa töölisklassi esindajaid, kellest osa rändas parema elu otsingul USAsse.

USAsse sisserändajad 19.sajandi lõpul | FOTO: /©The Image Works / TopFoto/Scanpix
Euroopast pärit naisimmigrandid USAs New Yorgis 19. sajandil | FOTO: World History Archive / TopFoto/World History Archive / TopFoto/Scanpix

Meghan Markle’i mitmed orjadest esivanemad elasid enne Ameerika Ühendriikide kodusõda (1861 – 1865) Georgias Jonesboros. Lõunaosariikide istandusteomanikud ei tahtnud kuuldagi orjapidamise lõpetamisest, sest nende elukorraldus põhines sellel.

Ajalehes ilmunud pilt orjaturust USAs Virginias umbes 1860. aastal | FOTO: Rights Managed/Illustrated London News Ltd/Mar/Scanpix
USA Georgia osariigi orjadest tehtud foto umbes 1853 | FOTO: Archive/Scanpix
Georgia ühe istanduse orjad enne USA kodusõda | FOTO: Archive/Scanpix

USA president Abraham Lincoln keelas orjapidamise 1865. aastal pärast kodusõja lõppu. Kuid orjapidamise lõppemine ei kergendanud tumedanahaliste olukorda, diskrimineerimine ja lintšimine kestis edasi.

Abraham Lincoln, USA 16. president 1861 – 1865 | FOTO: Rights Managed/Mary Evans / Natural History Mus/Scanpix

Mattie Turnipseedi tütar Claudie Ritchie, kes sündis 1885. aastal, abiellus Jeremiah Raglandiga, kes nägi välja peaaegu valge. Mehe isa oli must, kuid ema valgenahaline.

Paaril olid suured ambitsioonid ja nad lahkusid Georgia maapiirkonnast, kolides Tennesseesse Chattanoogasse, kus Ragland asutas oma rätsepaäri ja ta naine töötas Miller Bros kaubamajas müüjana.

Selle paari kaks tütart Dora ja Lillie olid küll üsna tumedanahalised, kuid nad pääsesid California ülikooli, mis oli 1920. – 1930. aastatel üsna haruldane.

Dora töötas õpetajana ja Lilliest sai tuntud kinnisvaramaakler, kelle nimi jõudis lõpuks teatmeteosesse Who’s Who Among African Americans.

Nende vend Steve Ragland nii kõrge lennuga ei olnud, ta abiellus tumedanahalise Louis Russelliga, kes oli hotelli portjee tütar. Steve ja Louis kolisid 1930. aastal Los Angelesse, kus sündisid nende kaks last, poeg ja tütar. Nende poeg Alvin on Meghan Markle’i vanaisa, kellest sai edukas antiigiärimees.

Alvin oli kaks korda abielus, esimese naisega sai ta 1956. aastal tütre Doria. 23-aastaselt abiellus Doria telemehe, valgenahalise Thomas Markle’iga.

Meghan Markle’i ema Doria | FOTO: Kuvatõmmis/Youtube

Paari tütar Rachel Meghan Markle sündis 4. augustil 1981 ning 132 aasta pikkune teekond USA orjandusliku lõuna puuvillapõldudelt Briti kuninglikku perre sai mõnes mõttes alguse.

Meghan Markle | FOTO: Chris Jackson/AFP/Scanpix

Markle sõnas ajakirjale Elle antud intervjuus, et kui USAas 1865. aastal keelati orjapidamine, siis pidid endised orjad endale nime valima. Markle’i üks esivanematest valis perekonnanimeks Wisdom (Tarkus).

Markle’i tumedanahaline vanavanavanavanaisa Joseph Betts osales USA kodusõjas, saades selle eest orjaseisusest vabaks. Enne kodusõda ei ole selle mehe kohta peaaegu mitte mingeid andmeid, sest ta oli Georgias üks sadade tuhandete orjade seas.  Pärast sõda oli ta vaba mees ja edukas farmer.

 
 
 
Meghan Markle’i isa Thomas Markle’i esivanem George Sanders sündis 1841. aastal Inglismaal Essexis. Sandersite juured on Šotimaal ning nad suguluses Stuarti ja Bruce’i aadlisuguvõsadega.

18-aastasena emigreeris mitte just kõige jõukam George Sanders USAsse, ta asus elama New Hampshire’i, kus abiellus ja sai viis last.

Meghan Markle’i isapoolne sugulane on ka Iirimaalt Londonisse tulnud Mary Bird, kes töötas 19. sajandi keskel Windsori lossis toatüdrukuna.

Windsori loss | FOTO: Steve Parsons/PA Wire/PA Images/Scanpix

«Mary Bird abiellus inglasest sõduriga ja emigreerus Kanadasse, sealt edasi USAsse,» on Windsori lossi töötajate nimekirja 1856. aasta sissekandes.

Meghan Markle’i isapoolne pereliin on seotud ka kodusõja ja põhjaosariikide armeega. Isa ja poeg Daniel ja Thomas Mangle võitlesid selles armees kogu sõja aja.

Ajaloodokumentide kohaselt oli Meghan Markle’i vanavanavanavanaisa Thomas Mangle kohal, kui lõunaosariikide kindral Robert Lee kirjutas 9. aprillil 1865 alla kapitulatsiooniaktile. Põhjaosariike esindas kindral Ulysses Grant.

USA põhjaosariikide sõdurid ja põgenenud ori | FOTO: Archive/Scanpix

Genealoogid tegid kindlaks, et kaugete esivanemate kaudu on prints Harry ja Meghan Markle suguluses. Nende kauge ühine esivanem on aadlikust maaomanik Ralph Bowes (1480 – 1516), kes elas Durhami krahvkonnas Streatlami lossis.

Ralph Bowesi poeg George on prints Harry esivanem läbi ta vanavanaema, kes kuulus Bowes-Lyonsite perekonda. Ralph Bowesi tütar Bridget, kes abiellus endast madalamas seisuses mehega, on aga Meghan Markle’i esivanem.

George Bowes, kes on prints Harry esivanem | FOTO: Geni.com

Meghan Markle, kellest tulevikus võib saada Sussexi hertsoginna, ei pea oma esivanemaid häbenema ning ta on Windsoritega kauge sugulase abil seotud.

Allikas

Vana lugu

Anekdoot: sügaval öötunnil heliseb korrusmaja korteris uksekell. Unine torisev papi avab ukse. Hämaras trepikojas seisab tumedate prillidega, ülestõstetud kraega vihmamantlis diplomaatkohvriga mees, kes lausub vaikselt: “Pärast tormi kajakad lendavad koju”. “Ikka seesama jama”, rehmab papi tüdinult käega. “Mitu korda ma pean teiesugustele ütlema, et spioon elab korrus kõrgemal”…

Kuidas Põhja-Korea vägede ootamatu pealetung ameeriklastele täieliku šokina tuli

1949. aastal tegi USA kongress tõsise vea, arutades vaid 150 miljoni dollarilist sõjalist abi Lõuna-Koreale. Sealne liider Syngman Rhee oli niivõrd sõjakate avaldustega riigi põhjanaabrit kostitanud, et ameeriklased kartsid kohe puhkevat sõda. Ja nemad pidid ohjeldama Lõuna-Koread.

Kiire ja võidukas sõda?

Põhja-Korea diktaatoriks tõstetud Kim Il-sung oli sel ajal täielikult Stalini mõju all, ja üritas ka Moskvat veenda, et pealetungi ajal Lõuna-Korea alistamiseks võib olla kindel, et ameeriklased ei sekku. Kuni aprillini 1950 küll keeldus Stalin nähtavasti pealetungi sanktsioneerimast.

Nõukogude Liidu 25. armee, mis 1945. aastal poolsaare põhjaosa okupeerinud, tõmmati avalikult välja pärast Korea Rahvademokraatliku vabariigi loomist, 1948. a. Kuigi NSV Liidu sõjalisi nõuandjaid oli riigis isegi vähem kui Ameerika omi Lõuna-Koreas, varustas ja relvastas Nõukogude Armee aktiivselt nii hiinlasi kui lõunakorealasi. Maailmasõja sõjamasin oli ka tootnud kõvasti rohkem relvi kui enam vaja läks.

Špagini püstolkuulipildujaid PPŠ-41, tanke T-34/85, ka hävituslennukeid (eriti MiG-15) toimetati arvukalt Põhja-Koreale. Tegelik nukumeister oli aga Punaarmee kindral ja Põhja-Korea varjatud valitseja (1945-1950) Terenti Štõkov, kes tõmbas niite Põhja-Koreas kuni 1950. aastani välja, mil ta koos Kimiga suutis Stalinit veenda, et Korea sõda saab olema kiire ja võidukas poolsaare ühendamine.

Praegu on põhjust unustada kõik muinasjutud, mida nõukogude propaganda esitles Korea sõja alguse kohta. Ründajaks polnud mitte lääs, ega ka mitte Lõuna-Korea, olgugi, et ähvardusi pildusid tõesti mõlemad pooled.

Agressiooni algus

25. juunil 1950 alustas Põhja-Korea armee suurpealetungi piki 38. paralleeli. Esimese tule pidi vastu võtma Lõuna-Korea armee, millest vaid üks diviis, nimelt kuues, suutis tegelikult vastupanu osutada. Juba kaks päeva hiljem kaotati pealinn S?ul.

President Syngman Rhee oskas sõjalisele ebaedule reageerida poliitiliste vastaste massimõrvadega (kuni 200 000 hukatut) riigis. Augustiks oli tema kontrolli all vaid pisike maariba poolsaare kagunurgas.

Ameeriklasi tabas Põhja-Korea vägede pealetung ootamatult. President Harry S. Trumani valitsus asus küll koheselt kaaluma sõjalisi vastusamme, mida pidi juhtima kindral Douglas MacArthur (kellele teatavasti 1945. aastal Jaapan alistus). Ameeriklastel oli ka suurem väekoondis kohal Jaapanis, aga mitte Lõuna-Koreas.

Põhja-Koreal oli sõja alguses relva all kuni 200 000 sõdurit, kümnes jalaväediviisis, ühes tankidiviisis, ühes õhuväediviisis, kokku 210 hävituslennuki, 110 pommitaja ja 280 tankiga, mis võtsid kiiresti tähtsaimad sõjalised objektid Lõuna-Koreas üle. Lisaks selja taga võimalike liitlastena Hiina ja Nõukogude armeed.

Lõuna-Koreal oli vastu panna 98 000 sõdurit, mitte ühtki tanki, vaid 22 lennukit. Ja lausa viie päevaga kuivas see armee ka kokku 22 000 mehe peale.

Nn Trumani doktriin kohustas ameeriklasi igasugusele kommunismi uuele pealetungile sõjaliselt vastama. Algselt sisaldas see küll vaid relvaabi 1948. aastal Kreekale ja Türgile, kuid Korea sõtta kisti ameeriklased nüüd otseselt.

ÜRO peasekretär Tryggve Lie aga kuulutas agressiooni sõjakuulutuseks kõigile Ühinenud Rahvastele. ÜRO julgeolekunõukogus oli ka kummaline seis, sest Hiinat esindas endiselt Taiwan, Moskva boikoteeris selle tööd just protestiks, seega polnud ka kedagi vetot panemas, kui JN otsustas 27. juunil kutsuda liikmesriike osutama sõjalist abi Lõuna-Koreale.

Vastupealetung

Kokku 21 riiki saatis oma väed Lõuna-Koreale appi, nendest lõviosa küll ameeriklasi, kes hakkasid saabuma juuli alguseks.

Järgnes nn Pusani Perimeetri lahing augustis-septembris 1950, kui nüüd juba 140 000 ÜRO sõdurit olid vastakuti 98 000 põhjakorealasega ja panid punaväelaste pealetungi seisma. Mõlemal poolel langes selle lahinguga enam kui 60 000 meest.

Kuue nädalaga lagunes nüüd ka Põhja-Korea sõjamasin koost. Incheoni lahing septembris 1950 tõi sõjas pöörde ja 25. septembril võeti ameeriklaste jõul ka S?ul tagasi. Seekord oli juba nädalate küsimus, et hoopis Põhja-Korea oleks langenud.

Stalin kutsus kokku NLKP Keskkomitee poliitbüroo, kus tauniti Põhja-Korea armee ebaprofessionaalsust, kuigi Moskva eelistas mängida peidetud kaartidega. Hoopis Puna-Hiina peaminister Zhou Enlai pandi teatama, et Hiina sekkub niipea, kui USA väed ületavad 38. paralleeli. 1. oktoobril 1950 saatis Stalin telegrammi Hiina diktaatorile Mao Zedongile, et Hiina lähetaks viis või kuus diviisi Põhja-Koreasse, samas kui NSV Liit avalikult ei sekku.

Hiina väed sisse

Kaheksas USA armee hõivas Pyongyangi 19. oktoobril 1950. 25. oktoobril ründas Hiina rahvavabastusarmee juba edenevaid ÜRO vägesid Põhja-Koreas. Avalikuks sõjaks Hiinaga polnud aga ÜRO väed valmis. Jaanuariks olid ÜRO väed tõugatud tagasi 38. paralleelist lõunasse, ka S?ul langes paariks kuuks jälle hiinlaste kätte.

ÜRO vägesid juhtinud kindral MacArthur tuli aprillis 1951 kohalt maha võtta, sest ta nõudis muu seas ka tuumarelva kasutamist Korea sõjas.

Juuliks 1951 kujunes välja sisuliselt patiseis, kus kumbki pool polnud võimeline läbimurdeid saavutama ja see kestis 1953. aasta Panmunjomi vaherahuni, mil sisuliselt taastati 1948. aasta seis poolsaarel, mis jagatud kahe riigi vahel, kus ühes kestis Kim Il-sungi (venepäraselt Kim Ir-sen) kommunistlik diktatuur, teises aga paraku samuti sõjaline diktatuur, mida kehastas Syngman Rhee 1960. aastani välja.

Kokku osales ÜRO poolel sõjas ligi miljon meest, sh 327 000 ameeriklast (aga ka 170 rootslast, 105 norralast ja 100 taanlast), hukkus kokku 178 000 meest.

Vastas oli kuni 1,35 miljonit hiinlast, 267 000 põhjakorealast ja 26 000 Nõukogude armee sõdurit, kellest võis ebaprofessionaalse juhtimise tõttu surma saada isegi 700 000.

Tsiviilelanikke hukkus või sai viga Lõuna-Koreas miljon, Põhja-Koreas 1,5 miljonit, nii sõjategevuse kui ka punase ja valge terrori läbi. Ja nagu me hästi teame, Panmunjomis sõlmiti vaid vaherahu, mille edasist kehtivust pealegi Põhja-Korea juba aastaid avalikult eitab. 1968. aastal saatis riik ka dessantüksusi Lõuna-Korea territooriumile, mis pidid justkui rahvaülestõusu esile kutsuma, kuid hukkusid lahinguis.

Külm sõda 38. paralleelil

Ja nii kostab tänase päevani relvatärinat kaht Koread lahutavas demilitariseeritud tsoonis, avalikku sõjategevust pole aga Põhja-Korea siiski julgenud alustada. Mängitakse hoopis närvidel.

Põhja-Korea armees on relva all kuni 1,2 miljonit inimest, paramilitaarsetes organisatsioonides veel ligi kuus miljonit. Kaitsekulutusteks läheb 25 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Maavägedel on 5500 tanki, 2200 jalaväe lahingumasinat, 8600 kahurit, 4800 raketisüsteemi. Merevägedel on enam kui 70 allveelaeva, 456 maabumisalust, kolm fregatti ja neli korvetti. Õhuvägedel ligi 800 ründelennukit, 300 helikopterit ja 300 transpordilennukit. Raketiväed oleks võimelised allveelaevadelt ka USA territooriumi ohustama.

Lõuna-Korea relvajõududes on pool miljonit sõdurit, lisaks reservväelastele, kokku 2500 lahingutanki, 5800 kahurit, 2700 lahingumasinat, 60 raketisüsteemi, 794 lennukit ja 600 helikopterit. Mereväel on 15 allveelaeva, 12 destroierit, 13 fregatti, 16 korvetti jne. Lisaks on poolsaarel toeks 37 500 USA sõdurit. THAAD-raketitõrjekilp peaks vähendama Põhja-Korea raketirünnakute ohtu.

Kuid ennekõike ohustab rahu poolsaarel Põhja-Korea paranoia, kuna iga USA ja Lõuna-Korea ühist sõjaväemanöövrit tõlgendatakse otsese sõjalise sammuna Põhja-Korea vastu. Ja nüüd on ka USA-s võimul president Donald Trump, kes alati ei mõtle, enne kui käratab.

Allikas

Iseseisvumine kestab enam kui 26 aastat? Mis järgneb Kataloonia iseseisvuskuulutusele


Iseseisvumine kestab enam kui 26 aastat? Mis järgneb Kataloonia iseseisvuskuulutusele
Katalaanid omavad õigust vaid ajaloolistest relvadest tulistada.

Tõenäoline stsenaarium – Kataloonia valitsus kuulutab kohe välja Kataloonia Vabariigi iseseisvumise, mida Hispaania valitsus keeldub tunnistamast. Võim Kataloonia territooriumil on nende vahel jagatud, on struktuure, mis alluvad Barcelonale ja on struktuure, mis alluvad Madridile. On selge, et konflikt on paratamatu, küsimus on vaid selles, mil määral suudetakse vägivallast hoiduda.

Loe edasi “Iseseisvumine kestab enam kui 26 aastat? Mis järgneb Kataloonia iseseisvuskuulutusele”