Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

"Spordimuuseum" suunab siia. Üldmõiste kohta vaata artiklit Spordimuuseum (üldmõiste).
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum on Eesti sporditeemaline muuseum Tartu vanalinnas aadressil Rüütli 15. See on Baltimaade suurim ning nüüdisaegseim spordimuuseum.[1]

Muuseum kogub, säilitab, uurib, vahendab ning eksponeerib Eesti maa ja rahva ajalooga seotud kehakultuuri- ja spordialaseid materjale hariduslikel, teaduslikel ning meelelahutuslikel eesmärkidel. Muuseum tegutseb avatud elamuskeskusena, kus korraldatakse näitusi, konverentse, seminare ja muid üritusi ning antakse välja trükiseid.[1]

Ajalugu

Mõte rajada Eestis spordiasjade muuseum sündis 20. sajandi alguses. 1913. aastal arutlesid muuseumi avamise üle Tallinnas tegutsenud Kalevi seltsi liikmed. Tol ajal oli see uuenduslik idee, sest iseseisvalt tegutsevaid spordimuuseume maailmas veel peaaegu ei tuntudki. 1920. aastatel võeti muuseumi loomise plaan Eesti Spordi Keskliidu põhikirjaliste tegevuste hulka. Spordiajalooliste materjalide kogumine Keskliidu juurde sai endise elukutselise maadleja Tõnu Võimula südameasjaks.[2]

Muuseumi loomine

Pärast teist maailmasõda pärandas Tõnu Võimula nii idee kui ka enda kogutud materjalid toona Tartu Riiklikus Ülikoolis spordiajalugu õpetanud Johannes Laidverele. Mitme entusiasti ühise pingutuse tulemusena moodustati 1962. aastal spordimuuseumi asutamise toimkond, mida juhtis Eesti Põllumajanduse Akadeemia kehalise kasvatuse kateedri juhataja Aksel Tiik.

28. jaanuaril 1963 kinnitas Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu Nõukogu presiidium muuseumi põhimääruse ja isikkoosseisu. Just seepärast peetaksegi 28. jaanuari Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi sünnipäevaks. Ühiskondlikel alustel tegutsenud muuseumi direktoriks sai Aksel Tiik.[2]

Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum

Sammhaaval sai ühiskondliku muuseumi koosseisule selgeks, et nende entusiasm pole muuseumi arengu tagamiseks piisav, ning võeti suund riikliku muuseumi loomisele. 1. juulil 1967 asutati lõpuks Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega Eesti NSV Kultuuriministeeriumile allunud Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum, mille esimeseks direktoriks sai spordimuuseumi sünnile kaasa aidanud spordiajaloolane Olaf Langsepp.[2]

Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist

1990. aastate teises pooles täienesid spordimuuseumi kogud hoogsalt, mistõttu hakkas senine kodupaik Tartu Pauluse kiriku tiibhoones väikseks jääma. Uue asukoha otsingul langes valik Rüütli tänaval asuvale kunagise Tartu postimaja hoonele, mis vajas kapitaalremonti. Poolteist aastat tehti arheoloogilisi väljakaevamisi ja toestati vundamenti, seejärel said uue sisu ka hoone vanad müürid. Maja sai raudbetoonist vahelaed ja mansardkorruse, lisaks kaevati keldris välja ja konserveeriti keskaegsed müürijäänused. Hoone kogupind suurenes 2200 ruutmeetrini. Ehitustööd lõppesid 2001. aasta suvel. Sama aasta 1. augustil oli kogu muuseum kolinud uude asupaika. 1. oktoobril 2001 avati maja külastajatele.

9. aprillil 2001 lahkus 30 aastat muuseumi direktoriametis olnud Enn Mainla. Uueks direktoriks sai varasem Tartu spordijuht Mati Tolmoff.[2]

2015. aasta novembris tegi kultuuriministeerium Eesti Olümpiakomiteele ettepaneku luua Eesti Spordimuuseumi asemele sihtasutus Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum. Sihtasutuse asutamislepingu allkirjastasid 14. aprillil 2016 toonane kultuuriminister Indrek Saar ning Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli. 2016. aastast on sihtasutuse direktor Siim Randoja.[2]

Tänapäev spordimuuseumis

Püsinäitus "Eesti spordi lugu"

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi uus visuaalne identiteet.
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis käsitletakse eraldi teemanurgas ka Eesti parasportlasi ja nende saavutusi.

2020. aasta suvel alustati muuseumis ulatuslikku uuenduskuuri. Uue ilme said püsinäitus ja ruumid. 23. oktoobril 2020 avatud püsiekspositsioonil "Eesti spordi lugu" kajastatakse Eesti sportlaste kõrghetki ja madalpunkte läbi aastakümnete. Külastajatele pakuvad mitmekülgseid tegevusi kaasakiskuvad atraktsioonid, nagu näiteks rallisimulaator või reaktsioonisein. Silmailu ning teadmisi leiab rikkalikelt infoseintelt ja vitriinidest, kus paiknevad eri ajastute karikad ja medalid, sealhulgas olümpiaatleetide omad.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum on Baltimaade suurim ning kaasaegseim spordimuuseum. Spordimuuseum on atraktiivne elamusmuuseum, kus kõikidel spordisõpradel on võimalus panna ise käed külge ning tunda end võitjana. Spordimuuseum pakub põnevaid spordiloolisi elamusi nii peredele, gruppidele kui ka üksikkülastajatele.[3]

Suuremad ajutised näitused pärast muuseumi uuendust

2024. aastal loodud elamuslik võitluskunstide näitus "Haarete saal". Näitus toob esile võitluskunstid Eestis ja maailmas, nende päritolu, kujunemisloo, väärtused ja eetika, avab popkultuuri ning palju muud.[4]

2023. aasta fotonäitus "Igihaljad". Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi 60. sünnipäeva ning EOK 100. sünnipäeva puhul valmis fotonäitus "Igihaljad". Näitus tutvustab Eesti eri ajastute tippsportlaste võidetud õisi.

Vaatajate ette on toodud olümpiavõitjate Erki Noole, Gerd Kanteri, Irina Embrichi, Kristina Šmigun-Vähi, olümpiamedalistide Aleksei Budõlini, Kelly Sildaru, Tõnu Endreksoni, paraolümpiavõitja Marge Kõrkja, ujuja Eneli Jefimova, jalgpallur Joel Lindpere, korvpallur Merike Andersoni ja kulturist Ott Kiivika medalikimbud. Fotode autor on fotograaf Roman Neimann.[5]

2023. aasta juubelinäitus "Spordimuuseum asjade keeles". Muuseum tähistas 28. jaanuaril 2023 oma 60. sünnipäeva, mille raames avati juubelinäitus "Spordimuuseum asjade keeles". Näitus tõi huvilisteni spordimuuseumi loo läbi esemete. Uus lisavaatenurk lasi mitte ainult tutvuda mitmete märgiliste asjadega, vaid avada nende tausta ning tõstatada aruteluks erinevaid teemasid.

Vanim eksponaat pärines 19. sajandist, noorimal oli vanust ehk napilt aasta. Näitust külastades sai läbida spordimuuseumi senise eluraja ning uudistada vahvaid fotosid, mis on sellelt teekonnalt pärit.[6]

2022. aasta ekstreemsporditeemaline näitus "X-faktor". Ekstreemspordiks võib nimetada kõiki alasid, mille harrastamiseks on vaja peaaegu inimvõimete piire kompavaid olusid ning natuke suuremat julgust ja osavust. Ekstreemspordi alla kuuluvad erinevad alad, nt tänavaspordialad (rulasõit ja parkuur), vigursuusatamine, langevarjuhüpped. Spordimuuseumi näitusel "X-faktor" sai ülevaate ekstreemspordist üldiselt ning sellest, kuidas erinevad alad on Eestiga seotud. Näitus oli avatud 2024. aasta kevadeni.[7]

2022. aasta näitus "Gunnar Vaidla spordimaastikud. 1947–1953". Fotograaf Gunnar Vaidla tegi aastakümneid tänuväärset tööd, kui dokumenteeris spordielu kõikjal üle Eesti. Ta oli sündmuste tulipunktis – nii vihmas kui ka päikeses, nii suvel kui ka talvel, nii soojas toas kui ka külmas metsas.

Näitusel esitleti keerukatel sõjajärgsetel aastatel (täpsemalt 1947–1953) tehtud jäädvustusi, mis keskendusid eeskätt sporditegemise praktilisele küljele.[8]

2021. aasta näitus "Eesti Euroopa parimate vastu". 2021. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistluste avapäeval, 11. juunil avati uksed uhiuuele jalgpalliteemalisele näitusele, mis keskendus Eesti vastasseisudele tolle aasta EM-il osalejatega. Koostöös mitmete kollektsionääride ning Eesti Jalgpalli Liidu esindajatega hangiti näitusele 24 väärika minevikuga mängusärki, mis kuulusid EM-il osalevatele meeskondadele.[9]

Püsinäituse väärikaim tõmbenumber – Eesti Spordi Kuulsuste Hall

2021. aasta fotonäitus "Tokyo 2020 pildis". Nii nagu iga spordisündmus, pakkusid ka 2020. aastal Tokyos toimunud XXXII suveolümpiamängud kõikidele spordisõpradele kuhjaga emotsioone. Maailmas valitseva pandeemia tõttu aasta võrra edasi lükatud suurvõistluse 17 päeva jooksul oli võistlustules 34 Eesti sportlast 14 spordialalt. Need sportlased on nüüd osake 2021. aasta suvel kirjutatud spordiloost ning nende saavutusi saab edaspidi meenutada sportlaste endi sõnavõttude, videopildi ja fotomaterjali abil.[10]

2020. aasta vahepala "Meeletu sport!". 2020. aastal avati spordimuuseumis võimalus mängida pingpongi ultraviolettvalgusega ruumis.[11]

2019. aasta ajaloonäitus "Tartu põleb!". 1775. aasta suur Tartu linna põleng sai alguse spordimuuseumi praeguse asukoha kõrvalkrundilt. Õnnetuse põhjus pole siiani teada, aga mitmete spekulatsioonide järgi süttisid leegid hooletu suitsetamise või viina destilleerimise tagajärjel. Enda loo räägivad ajaloolised müürid, mis tekkisid sinna keskajal.[12]

Eesti Spordi Kuulsuste Hall

Muuseumi juurde kuuluv Eesti Spordi Kuulsuste Hall austab ja toob esile Eesti spordi ajaloo mõjukamaid sportlasi ja spordi mõjutajaid. Spordikogukonna kauaoodatud kuulsuste hall avati koos muuseumi püsiekspositsiooniga "Eesti spordi lugu" ning selle avaliikmeteks valiti eelmise sajandi 50 silmapaistvamat sportlast ja sporditegelast. 2022. aastaks on Eesti Spordi Kuulsuste Hallis 42 sportlast ja 12 spordimõjutajat. Alates 2021. aasta märtsist on koos Postimehe sporditoimetusega[13] ilmunud sisukas kirjatöö igast kuulsuste halli liikmest. Spordimuuseumi teaduri Kalle Voolaidi, kuraator Rait Männiku ja kogude projektijuhi Karl Kase sulest ilmunud artiklid annavad asjaliku ülevaate sportlase või spordimõjutaja elust ning tema karjäärist.[14]

Olulisi daatumeid muuseumi ajaloost

Püsinäituse "Eesti spordi lugu" hulka kuuluv interaktiivne korvpalliväljak
  • 1963 – loodi Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum (teise nimega)
  • 1967 – asutati Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum
  • 1969 – esimene näitus väljaspool oma maja
  • 1971 – avati esimene püsinäitus "Eesti kehakultuuri ja spordi ajaloost"
  • 1975 – muuseumikogud ületasid 10 000 museaali piiri[15]
  • 1977 – algas esimene spordiajaloolise teatmematerjali kogumise võistlus
  • 1978 – toimus spordimuuseumi esimene konverents
  • 1987 – avati teine püsinäitus "Kehakultuur ja sport Eestis"
  • 1989 – loodi Eesti Spordiajaloo Selts
  • 1993 – muuseumikogud ületasid 50 000 museaali piiri
  • 1995 – Tartu Pauluse kiriku tiibhoone tagastati kogudusele
  • 1996 – muuseumile anti üle tulevane uus kodu – Tartu endine postimaja aadressil Rüütli 15
  • 2001 – koliti uude majja
  • 2001 – muuseum sai kodulehe (www.spordimuuseum.ee)
  • 2002 – muuseumikogud ületasid 100 000 museaali piiri
  • 2004 – avati kolmas püsinäitus "Hortus Athleticus"
  • 2006 – Eesti Spordimuuseumist sai rahvusvahelise olümpiamuuseumide koostöövõrgustiku OMN asutajaliige
  • 2010 – Eesti Spordimuuseum liitus rahvusvahelise spordiarhiivide võrgustikuga ICA/SPO
  • 2011 – uksed avas Eesti Spordimuuseumi esimene filiaal – Otepää Talispordimuuseum
  • 2012 – ilmavalgust nägi ajakirja Sport & Muuseum esimene number
  • 2013 – Eesti Spordimuuseum tähistas 50. sünnipäeva
  • 2016 – Eesti riik ning Eesti Olümpiakomitee asutasid sihtasutuse Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
  • 2016 – muuseum sai uue visuaalse identiteedi
  • 2017 – avati pallimängudeteemaline elamusnäitus "Kõik mängu!"
  • 2020 – juunist oktoobrini tehti muuseumis põhjalik remont, muu hulgas sai muuseum järjekordse modernse visuaalse identiteedi
  • 2020 – 23. oktoobril avati taasavatud muuseumis uus püsinäitus "Eesti spordi lugu", mida täiustavad atraktsioonid, ajaloolised museaalid ja harivad infotahvlid
  • 2022 – avati Eesti ekstreemsporti tutvustav elamusnäitus "X-faktor"
  • 2023 – muuseum tähistas 60. sünnipäeva
  • 2024 – avati võitluskunstideteemaline elamusnäitus "Haarete saal"
  • 2025 – muuseumist sai esimene rahvusvahelise Green Key ökomärgisega muuseum Tartus
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi püsinäituse medalite kogu

Kogud

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis kogutakse ja säilitatakse esmajoones Eesti maa ja rahva ajalooga seotud kehakultuuri- ja spordialast materjali. Juba ühiskondliku muuseumi päevil alanud tegevus on edenenud ja arenenud edukalt ning tänapäeval on suur osa kogudest kantud Eesti Muuseumide Infosüsteemi,[16] mis muudab kogud huvilistele hästi leitavaks.

Muuseumi kogu koosneb 18 alakogust. 1. jaanuaril 2014 oli Eesti Spordimuuseumis arvel 137 983 spordiajaloolist museaali. Suurimad alakogud olid fotokogu (34,6% museaalide üldarvust kuulus sinna) ning medalikogu (21,2%), väikseim filmi- ja videokogu (0,06%).

Muuseumis paikneb Eesti suurim spordiraamatukogu, mis sisaldab ligi 25 000 sporditeemalist trükist. Lisaks on raamatukogus võimalik tutvuda spordimuuseumi arhiivkogus leiduvate käsikirjade, diplomite ning mitmesuguste dokumentidega.[17]

Vaata ka

Viited

  1. 1 2 "Spordimuuseum". esom.ee. 2020. Vaadatud 01.03.2023.
  2. 1 2 3 4 5 "Muuseumi lugu". esom.ee. 2020. Vaadatud 01.03.2023.
  3. ↑ "Püsinäitus "Eesti Spordi Lugu"". esom.ee. Aprill 2020. Vaadatud 01.03.2023.
  4. ↑ "Elamuslik võitluskunstide näitus "Haarete saal"". Aprill 2024. Vaadatud 10. aprillil 2025.
  5. ↑ "[LÕPPENUD] Fotonäitus "Igihaljad"". spordimuuseum.ee. 2023. Vaadatud 11. märtsil 2024.
  6. ↑ "Juubelinäitus "Spordimuuseum asjade keeles"". esom.ee. Jaanuar 2023. Vaadatud 01.03.2023.
  7. ↑ "Ekstreemspordinäitus "X-FAKTOR"". esom.ee. Märts 2022. Vaadatud 01.03.2023.
  8. ↑ "[LÕPPENUD] Gunnar Vaidla spordimaastikud. 1947-1953". esom.ee. September 2022. Vaadatud 01.03.2023.
  9. ↑ "[LÕPPENUD] Jalgpalliteemaline näitus "Eesti Euroopa parimate vastu"". esom.ee. Juuni 2021. Vaadatud 01.03.2023.
  10. ↑ "Fotonäitus "Tokyo 2020 pildis"". esom.ee. Vaadatud 01.03.2023.
  11. ↑ "[LÕPPENUD] Vahepala: Meeletu sport!". esom.ee. Oktoober 2020. Vaadatud 01.03.2023.
  12. ↑ "Ajaloonäitus "Tartu põleb!"". esom.ee. Jaanuar 2019. Vaadatud 01.03.2023.
  13. ↑ "Postimehe sporditoimetus". Postimees Online. Vaadatud 01.03.2023.
  14. ↑ "Eesti Spordi Kuulsuste Hall". esom.ee. Juuni 2022. Vaadatud 01.03.2023.
  15. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2014. Vaadatud 9. juulil 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  16. ↑ http://www.muis.ee
  17. ↑ "Raamatukogu". esom.ee. 2020. Vaadatud 01.03.2023.

Kirjandus

  • "Eesti Spordimuuseum 40" (koostaja Kalle Voolaid, toimetajad Kalle Voolaid ja Anu Sillastu) Tartu: Eesti Spordimuuseum, 2003
  • "Sport & Muuseum: Eesti Spordimuuseumi perioodiline väljaanne" (peatoimetaja Kalle Voolaid) Tartu: Eesti Spordimuuseum, 2013

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_Spordimuuseum