Uusikaupunki rahuga loovutati 1721. aastal Venemaale osa Lõuna-Karjalat koos Viiburi linnaga, millest moodustati Venemaa keisririigi Viiburi provints.

1741–1743 Vene-Rootsi sõja lõpetanud Turu rahu järgi loovutas Rootsi Venemaale osa Kagu-Soome territooriumi (Kymi lääni koos Hamina, Lappeenranna ja Savonlinna linnaga).

1788.–1790. aasta Vene-Rootsi sõja lõpetanud Värälä rahuga jäid püsima Uusikaupunki rahu ja Turu rahuga sätestatud piirid.

Pärast Napoleon Bonaparte'i ja Aleksander I vahel sõlmitud mõjusfääride lepingut vallutas Venemaa Vene-Rootsi sõja käigus aastail 1808–1809 kogu Soome territooriumi, millest Rootsi loobus Hamina rahu tulemusena. Venemaa-Rootsi vahelise Hamina rahulepinguga kujunes Venemaa keisririigi läänepiiri Kymijõe joonelt Torniojõe ja Ahvenamereni. Aastatel 1811-1812, liideti Soome suurvürstiriigiga ka „Vana Soome”, Venemaa keisririigi alla juba varem kuulunud Viiburi kubermang, mis sai ka Soome suurvürstiriigi idapiiriks vastu Vene keisririiki. Selline püsis Soome Suurvürstiriik 1917. aastani.

Porvoo linnas kokkukutsutud Soome nelja seisuse esindajad kinnitasid Porvoo maapäeval 7. vkj/19. juulil 1809. aastal Soome liitumist Venemaaga ning selle tulemusena said ka Venemaalt märgatavad eriõigused (piiratud autonoomia). Soomel oli piir Venemaaga ning Soome valitsusasutused ei olnud integreeritud Venemaa keisririigi valitsusasutustega.

Vene ajal sai soome keel enam tunnustust, esialgu selleks, et vähendada sidemeid Rootsiga ning hiljem rahvusliku liikumise tulemusel.

Soome Suurvürstkonna valitseja oli Venemaa keiser, kelle tiitlile lisati tiitel "Soome suurvürst", keisri esindaja Soomes oli kohaliku valitsuse esimees – kindralkuberner. Soomel oli ka seadusandlik organ (mis küll ei kogunenud aastail 1809–1863) ja 12-liikmeline Senat (mida kuni 1816. aastani nimetati Soome Suurvürstiriigi Valitsevaks Nõukoguks), oma kohtusüsteem ja kohalik omavalitsus. Soomest laekuvad maksud läksid ainult kulutustele Soome ning algselt võeti kasutusele Venemaa keisririigi rubla (mis asendati 1860. aastal Soome margaga).

1813. aastal valmistati ette samaaegselt Kongressi-Poola konstitutsiooniga ka Soome põhiseadus, kuid mida ei kinnitatud. Suurvürstkonna ametiasutused allusid otse keisrile ning nende esindamiseks ja Soomega seotud küsimuste lahendamiseks oli keisri õukonnas eraldi institutsioon:

• 1809–1811 Soome asjade komisjon
• 1826–1857 Soome asjade riigisekretär
• 1834. aastast Soome asjade minister riigisekretär
• 1891. aastani Soome asjade komisjon

 Pikemalt artiklis Soome kindralkuberneride loend

 Pikemalt artiklis Soome rüütelkond

Suurvürstiriik oli 1914. aastal jaotatud 8 lääniks^[2] (venepäraselt kubermanguks):

• Turu ja Pori lään
• Vaasa lään^[3]
• Viiburi lään
• Kuopio lään^[4]
• Uusimaa lään
• Mikkeli lään
• Hämeenlinna lään^[5]
• Oulu lään

Soome Suurvürstiriigi autonoomia ajastu oli soome rahvastikule, rahu ja arenguajastu: 1810. aastal oli soome rahvastikuarv 863 000 (+185 000 elanikku Viipuri läänist), 1870. aastal 1 770 000 elanikku, 1891. aastaks 2 380 000, 1901. aastaks 2 656 000, 1910. aastaks 2 930 000 ja 1917. aastaks 3 130 000 elanikku.

 Pikemalt artiklis Soome Evangeelne Luterlik Kirik#Iseseisev riigikirik

Soome ranniku sadamalinnade (Viiburi, Hamina, Helsingi, Hanko, Turu, Pori, Kristinestadi, Vaasa, Oulu) sadamatele lisaks oli Soose SVR kaetud raudteevõrgustikuga, mis ühendas pealinna Helsingi idasuunal 1870. aastal ehitatud 4442 versta pikkuse Peterburi-Viiburi-Lahti-Riihimäe raudteega Peterburiga; 681 verstase Riihimäe-Oulu raudtee ühendas lääneranniku Oulu linnaga ja sealt 812 verstase Oulu-Tornio raudteeliiniga Rootsi kuningriigi piiril asunud Tornioga ja sealt edasi Rootsi raudteedega. Peterburi-Riihimäe raudteelt hargnes 1875. aastal valminud 441 verstane Kouvola–Kajaani raudtee. Kouvolast, läbi Mikkeli Kajaani ja Viiburist viis ka Peterburi-Riihimäe raudteelt 331 verstane Viiburi–Joensuu raudtee, läbi Sortavala, Joensuuni ja Nurmesini.

1812. aastal sai Soome suurvürstiriik endale kolmest jalaväerügemendist koosneva oma sõjaväe. Seda Soome iseseisvat sõjaväge muudeti mitmel korral kuni üksuste laialisaatmiseni ja Soome jaoks üldise sõjaväekohustuse kaotamiseni venestamise aja lõpul 1901–1905.

Soomes 19. sajandi lõpupoolel levinud rahvusaateid ja -liikumisi tabas alanud venestamine eriti valusasti. 1900 kuulutati vene keel kolmandaks ametlikuks keeleks. 1901 saadeti laiali aastail 1878–1901 sõjaväekohustusel põhinenud Soome rahvuslik sõjavägi, mis liideti Venemaa keiserliku armee koosseisu.

Soomes asusid ka Vene keisririigi XXII armeekorpuse koosseisu kuulunud:

Pärast 1. augustil 1914 alanud Esimese maailmasõja kuulutati novembris 1914 välja eriti laialdane venestamisprogramm. Soomes oli küllaltki levinud lootus, et Venemaa kaotab alanud Esimese maailmasõja. 1915. aasta jaanuaris otsustasid Saksa armee ülemjuhatus ja välisministeerium võimaldada 200 soomemaalasele sõjaline väljaõpe Saksamaal.

 Pikemalt artiklis 27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon

Pärast Veebruarirevolutsiooni märtsis 1917, kui Venemaal kukutati tsaar ja võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus, sai Soome oma endise autonoomia täielikult tagasi. Kuid varsti tekkisid Soome Eduskunna ja Vene Ajutise Valitsuse vahel konfliktid. Ja kui Eduskund oli 18. juulil 1917 võtnud vastu seaduse, mille järgi Soome siseasjade lõplik otsustamisõigus kuulub soomlastele endile, saatis Venemaa Ajutine Valitsus Eduskunna laiali.

1917. aasta oktoobris said kodanlikud erakonnad Eduskunna valimistel senise sotsiaaldemokraatide enamuse vastu valimisvõidu, kuid viimased püüdsid end maksma panna revolutsiooniliste vahenditega. Sotsiaaldemokraatide radikaalne tiib – punased – omandasid parteis üha suurema ülekaalu ning hakkas organiseerima punakaarti. Vastukaaluks moodustasid kodanlikud jõud kaitseliidu.

6. detsembril 1917 kuulutas Eduskund Soome iseseisvaks Soome Vabariigiks, mida 1918. aasta esimestel päevadel tunnustasid nii Nõukogude Venemaa, Rootsi kui ka Prantsusmaa.

Kuid soomlastel tuli tegeliku riikluse kättevõitmiseks maha pidada Vabadussõda, soomlased jagunesid ise suuresti kahte leeri ning nende sõjal oli tugev kodusõja iseloom. Punaste poolel võitles ka 65 000 Soomes paiknevat Vene sõdurit.

Mõlemad pooled valmistusid võimalikuks relvastatud kokkupõrkeks. 15. jaanuaril 1918 volitas Eduskund kindral C. G. Mannerheimi moodustama Põhja-Soomes kaitseliidu baasil valitsusväed ja asuda neid juhtima. 28. jaanuaril 1918 puhkes Venemaast lahkulöömise vastaste, Soome punaste nn revolutsioon Vene enamlaste toetusel. Helsingis moodustati rahvakomissaridest koosnev valitsus Kullervo Manneriga eesotsas. Eduskunna osa seati etendama 35-liikmeline niinimetatud töörahva peanõukogu. Punased haarasid võimu Helsingis ja kogu Lõuna-Soomes, kavatsusega teha seda kogu maal.

 Pikemalt artiklis Soome kodusõda

• Soome ajalugu
• Käkisalmi lään
• Eestimaa hertsogiriik

• Месяцослов с росписью чиновных особ, или Общий штат Российской империи, на лето от Рождества Христова. СПб.: Имп. Академия наук. Великое княжество Финляндское: 1812. стр. 498-509