Roe
 |
See artikkel räägib üldmõistest; perekonnanime kohta vaata lehekülge Roe (perekonnanimi) |
Roe ehk väljaheide ehk väljaheited ehk ekskrement ehk ekskremendid (ladina keeles faeces) on loomade (sealhulgas inimese) seedekulgla läbinud ja ümbertöötatud toit, mis väljutatakse päraku või kloaagiava kaudu.
Rooja uurib koproloogia, selle kultuurilisi aspekte skatoloogia.
Inimese roe
Roe koosneb peamiselt tahketest või pooltahketest toidujäänustest, mida peensooles ei ole suudetud seedida ega imendada ja mida bakterid on jämesooles edasi lagundanud.[1][2] See sisaldab ka baktereid ja teisi mikroobe, lima ning mitmesuguseid ainevahetusjääke, näiteks bakterite poolt muundatud bilirubiini, samuti sooleseina katva epiteeli surnud rakke.[1] Väljaheide väljutatakse päraku roojamise käigus.
Inimese roe sarnaneb teiste loomade väljaheitega. Selle eripära (näiteks mõõtmed, värvus ja tekstuur) tuleneb peamiselt inimese toitumise, seedeelundkonna ja mikroobikoosluse eripärast. Inimese rooja omadused varieeruvad sõltuvalt toidust, seedeelundkonna seisundist ja üldisest tervisest. Tavaliselt on roe pooltahke ja limakihiga kaetud. Mõnikord võib näha väikesi, kõvemaid ja kuivemaid roojatükke, mis on jäänud pidama pärasoole distaalsesse (lõpp- ehk alumisse) ossa. See on normaalne nähtus olukorras, kus eelnev roojamine olnud mittetäielik ja roe on liikunud pärasoolest tagasi jämesoolde, kus vett on täiendavalt imendatud.
Inimese rooja ja inimese uriini ning teisi inimese kehaeritisi koos nimetatakse inimjäätmeteks. Inimese väljaheidete ohutu käitlemine ning neist pärinevate patogeenide fekaal-oraalse leviku tõkestamine on kanalisatsiooni peamised eesmärgid.
Omadused
Liigitus vormi järgi
Pikemalt artiklis Bristoli skaala
Bristoli skaala ehk Bristoli roojaskaala ehk Meyersi skaala liigitab inimese väljaheite vormi seitsmeks kategooriaks. Selle töötas välja K. W. Heaton Bristoli ülikoolis ja see avaldati esmakordselt ajakirjas Scandinavian Journal of Gastroenterology 1997. aastal.[3] Väljaheite konsistents ja kuju sõltuvad sellest, kui kauaks see jääb jämesoolde.[4]
väljaheite seitse tüüpi on:
- eraldi kõvad tükid nagu pähklid (raske väljutada)
- vorstikujuline, kuid sõmer
- vorstikujuline, pragudega pinnal
- vorsti- või maokujuline, sile ja pehme
- pehmed tükid selgete servadega
- õhulised tükid ebaühtlaste servadega, pudenev väljaheide
- täiesti vedel, tahkeid tükke ei ole.
Tüübid 1 ja 2 viitavad kõhukinnisusele. Tüübid 3 ja 4 on optimaalsed, eriti viimane, kuna need on kergesti väljutatavad. Tüübid 5–7 on seotud suureneva kalduvusega kõhulahtisusele või kiireloomulisusele.[4]
Mekoonium on vastsündinu esimene väljaheide.
Koostis
Inimesel
Roe koosneb toidu seedimisel imendumata osadest, kehaomastest ainetest ja jämesooles elavatest mikroorganismidest ehk soolestiku mikrofloorast.
Seedimata jääkide hulka kuuluvad eeskätt seedimatud kiudained, samuti seedimata rasvad, tärklis, sidekoe- ja lihaskiudrasvad ning see vesi, mis on jämesoole ülemistes osades imendumata jäänud.
Kehaomaste ainete seas on irdunud sooleepiteelirakud, seedeensüümide jäägid ja lima. Sapipigmendid bilirubiin ja biliverdiin lagundatakse jämesooles bakterite poolt sterkobiliiniks, bilifustsiiniks ja mesobilifustsiiniks, mis annavad väljaheitele iseloomuliku kollakaspruuni kuni tumepruuni värvuse. Väike kogus sapphappeid, samuti sapipõiest poolt soolelimaskesta kaitseks eritunud letsitiini ja teiste fosfolipiidide jääke eritub koos roojaga.
Lõhn tuleb peamiselt indoolist,skatoolist ja alkaantioolidest, mis tekivad valkude mikroobsel lagundamisel. Lõhna kujundamises osaleb vesiniksulfiid, mis moodustub väävlit sisaldavate aminohapete lagunemisel.
Soolestiku mikrofloora moodustab umbes 20–30% väljaheite kogumassist. Selle hulgas onvaldavalt bakteridi. Leidub ka väikeses koguses pärmseeni (Candida) ja teisi üherakulisi eukarüoote.[5]
Väljaheitega saastumist tuvastamiseks kasutatakse fekaaliindikaatoreid.
Loomadel
Roe koosneb toidu seedimisel imendumata osadest, kehaomastest ainetest ning seedekulglas elavatest mikroorganismidest. Seedimata toidu hulka kuuluvad muu hulgas kiudained, seedimata rasvad ja süsivesikud ning sidekoe- ja lihaskiud; nende osakaal sõltub liigist ja toitumisviisist. Kehaomaste ainete hulka kuuluvad irdunud seedekulgla epiteelirakud, seedeensüümide jäägid ja lima. Selgroogsetel annavad väljaheitele värvuse sapipigmendid, eeskätt bilirubiin ja biliverdiin, mis lagundatakse seedekulgla distaalsetes osades mikroorganismide toimel mitmesugusteks derivaatideks. Väljaheidetele annavad lõhna orgaanilised laguproduktidega, sealhulgas indooi, skatooi, väävliühendite ja lühikese ahelaga rasvhapped; nende suhteline osakaal sõltub dieedist ja soolestiku mikroobikooslusest. Seedekulgla mikrofloora moodustab loomadel varieeruva osa väljaheite kogumassist ning koosneb peamiselt bakteritest, millele võivad lisanduda pärmseened ja muud üherakulised eukarüoodid. Mikrofloora koostis ja hulk erinevad liigiti märkimisväärselt ning on seotud seedesüsteemi ehituse ja toitumisstrateegiaga.
Vaata ka
Viited
- 1 2 Gerard J. Tortora, Nicholas P. Anagnostakos. Principles of Anatomy and Physiology, 5. trükk, New York: Harper & Row 1987, ISBN 978-0-06-350729-6, lk 624.
- ↑ K. Diem, C. Lentner. Faeces. –Scientific Tables, 7. trükk, Basel: CIBA-GEIGY Ltd 1970, lk 657–660.
- ↑ {{Lewis SJ, Heaton KW. Stool form scale as a useful guide to intestinal transit time. – Scandinavian Journal of Gastroenterology, 1997, kd 32, nr 9, 920–924. Resümee.
- 1 2 [https://web.archive.org/web/20060705163244/http://www.constipationadvice.co.uk/further-resources/pam-campbell-constipation-management.pdf Constipation Management and Nurse Prescribing: The importance of developing a concordant approach], constipationadvice.co.uk.
- ↑ Lexikon der Biologie, Darmflora, Spektrum, Heidelberg 1999.