Kuivsilo on silo, mis on säilitatud väiksema niiskusesisaldusega kui tavapärane silo. Tavaliselt valmistatakse kuivsilo rohumaa kultuuridest näiteks, erinevad ristik-ud (Trifolium L.), lutsern (Medicago) ja erinevad kõrrelised: timut (Phleum), aruhein (Festuca). Tavaliselt hea silo kuivaines ei tohiks toorkiudu olla üle 30-35%, aga kuivsilo puhul on see 40-60%. Tavasilo ja kuivsilo vahe on peamiselt kuivainesisaldus.^[1]

Kuivsilo valmistamisel on oluline haljasmassi niitmine õigel arengufaasil, et tagada sobiv toiteväärtus. Pärast niitmist toimub närvutamine, millele järgneb kiire kokkukogumine ja tihendamine. Sobiv kuivainesisaldus kuivsilo puhul on 30–40%.^[2] Kui kuivainesisaldus ületab 65%, ei pruugi fermentatsioon toimida piisavalt ja sööda säilivus halveneb. Samuti on oluline niitekõrgus: liiga madal niitmine võib kaasa tuua mullasaastet, mis halvendab silo kvaliteeti. Soovitav niitekõrgus on 8–10 cm.^[2] Kvaliteetse kuivsilo tunnuseks on meeldiv hapu lõhn, oliivroheline värvus ning säilinud taimede struktuur.

Kuivsilo tootmine on sarnase tehnoloogiaga nagu tavasilo, kuid mõningate oluliste erinevustega. Protsess algab haljasmassi niitmisega, mille järel võib vajadusel toimuda kaarutamine, et kiirendada närvutamist (kuigi see toob kaasa lisakulusid). Pärast piisavat närvutamist kogutakse haljasmass vaaludesse. Seejärel toimub kohe kuivsilo hekseldamine või pressimine rullidesse. Valmistatud kuivsilo toimetatakse farmi kas rullidena või hekseldatud massina. Hekseldatud massi puhul ladustatakse siloauku edasiseks säilitamiseks.^[1]