Jagadish Chandra Bose (30. november 1858 – 23. november 1937) oli bengali bioloog, füüsik ja botaanik ningraadiopioneer, kelle avaldatud töödele toetus muu hulgas Guglielmo Marconi.

Aastatel 1894–1900 viis Bose läbi murrangulise töö raadiolainete uurimisel. Bose demonstreeris raadiolainete kasutamist Calcuttas 1894. aasta novembris, kuid ta ei olnud huvitatud oma leiutise patenteerimisest. Erinevalt Marconist, kes püüdis oma raadiolainetealast tööd äriliselt kasutada, huvitus Bose raadiolainetest kui puhtteaduslikust ettevõtmisest. Bose töötas ka välja seadmeid raadiolainete genereerimiseks, edastamiseks ja vastuvõtmiseks ning kasutas neid lainete peegeldumise ja murdumise, demonstreerimiseks.^[1]

Tema katseseadmes tekitasid 5 mm pikkuseid elektromagnetlaineid hõõrdeelektri sädelahendused. Mõnes katses kasutati kiirguse koondamiseks klaas- või väävelläätse – esimest lainejuht-läätsantenni, kusjuures sädemed tekivad läätse fookuses. Bose suutis oma kiirguse lainepikkust mõõta metallribadest valmistatud peegeldava difraktsioonivõre abil. Raadiolainete tuvastamiseks kasutas ta esmakordselt ruuporantenni ja galeniidist kristalldetektorit. Lainete vastuvõttu näitas detektori järele ühendatud galvanomeeter,^[2]

2012. aastal – üle sajandi pärast tema eksperimentaalset tööd raadio alal – tunnustas Elektri- ja Elektroonikainseneride Instituut (IEEE) tema murrangulist panust elektrotehnikasse.^[3]